Avatud tiivad. Barbara Cartland

et sa paar tundi varem ei tulnud, Michael,” sädistas Beth. “Sind oleks oodanud ebameeldiv üllatus. Neil käis täna pärastlõunal külaline, ehtne külaline.”

      “Mis mõttes ehtne külaline?” tahtis Michael teada. “Kas mina polegi ehtne?”

      “Muidugi mitte,” põlastas Beth. “Me näeme sind nii tihti, et sinu külaskäik pole midagi erilist. Aga Lorna püüdis täna õhuväelase kinni. Oleksin hirmsasti tahtnud sel ajal kodus olla.”

      “Jah, ta oli väga meeldiv noormees,” möönis kirikuõpetaja. “Loodetavasti kohtume temaga uuesti.”

      “Kohtutegi,” vastas Peter. “Ta toob mulle homme ühe raamatu. Seal pidi olema kõikidest lennukimarkidest midagi kirjutatud.”

      “Juba homme?!” hüüatas Beth. “Oi, Lorna, ja sina ütlesid, et ei tea, millal te uuesti kohtute!”

      Lorna punastas tahtmatult ja tundis Michaeli pahakspanevat pilku, ehkki mehel polnud pahandamiseks vähimatki alust.

      Lapsed jätkasid vadistamist. Peter üritas vestlust õhuväelastel ja lennukitel hoida ning Beth palus luba koju jääda, juhul kui külaline peaks varahommikul tulema, või teeajaks koolist koju tulla, et teda kindlasti näha. Ainult Michael oli kahtlaselt vaikne.

      Alles pärast õhtusööki, kui Lorna ja tohter kahekesi aeda sattusid, pöördus mees tema poole: “Kes on see võõras, kes teid nii elevile on ajanud?”

      “Ma ei tea temast midagi peale selle,” vastas Lorna, “et ta peatub laatsaretis. Võib-olla oled sinagi teda näinud.”

      “Tõenäoliselt,” kohmas Michael.

      “Tema nimi on Braith, eskadrillikomandör Braith.”

      “Jah, teda ma tean. Mäletan, et tal oli käsi vigastatud. See pole küll midagi tõsist, aga paranemine võtab aega.”

      “Tead küll, kuidas lapsed uute asjade peale arust ära lähevad,” vabandas Lorna. “Tundub, et nad on ühtede ja samade nägude nägemisest tüdinenud.”

      “Aga sina? Kas ka sina tüdined vanadest sõpradest?”

      “Muidugi mitte. Kuidas sa võid nii tobedat asja küsida?”

      “Ma ei tea,” lausus Michael ja kortsutas kulmu, justkui juurdleks parajasti keerulise probleemi kallal. “Öeldakse, et lähedus toidab põlgust.”

      “Ja keda ma peaksin põlgama?” imestas Lorna. “Papsi? Õdesid-vendi? Nemadki on mulle ometi lähedased.”

      “Ja mind,” lisas Michael.

      “Oh, Michael, sa tead küll, et me naudime su külaskäike. Kas sa ei mäleta, kui soojalt me sind vastu võtsime, kui su isaga õnnetus juhtus? Lapsed ootasid su saabumist nädalaid…”

      “Ma ei räägi lastest,” torkas Michael vahele. “Räägin sinust. Sa ei vastanud mu küsimusele. Tahtsin teada, kas oled minuga kohtumisest tüdinenud, või oled minuga koguni ära harjunud?”

      “Olen vist hirmus rumal,” nipsas Lorna, “aga ma ei taipa, kuhu sa sihid. Kuidas ma saan sinust tüdineda, Michael? Hoolin sinust niisama palju kui… noh, näiteks Peterist… ja peaaegu niisama palju kui isast. Oled üks meie seast.”

      “Ah et sina tunned niiviisi,” poetas Michael vaikselt ega paistnud eriti rõõmustavat.

      “Mis lahti, Michael?” oli Lorna hämmingus. “Suuremat kiitust on ju raske välja mõelda!” Ta puges mehe käevangu. “Miks nii kurvameelne?”

      “Asi on selles, et ma…” Michael vakatas ja puudutas neiu käsivart. Lorna tundis tema tugevate sõrmede sooja puudutust. Mees tahtis midagi öelda, ent järsku kostis maja poolt hüüatus: “Michael, hakkame minema!”

      “Ma pean vist minema. Tead mis, Lorna. Ma tahaksin sinuga millestki rääkida. Mul on sulle midagi öelda.”

      “Räägime, millal iganes sulle sobib,” soostus neiu. “Olen ju kogu aeg siin. Ja ära ole nii mureliku näoga.”

      “Kas tuled juba, Michael? Paps ütles, et peate minema!” hõikas Beth, mispeale tohter maja poole jooksis.

      “Nägemiseni, Lorna!”