Avatud tiivad. Barbara Cartland

kõmpis üle väljaku nende poole. Eemalt oli jäänud mulje, et tegemist on kleenukese, halvasti riietatud poisikesega, ent mida lähemale ta jõudis, seda selgemaks sai, et ühel päeval saab Peke’ist imekaunis naine.

      Praegu olid neiu juuksed kõrva taha lükatud, et need silma ei tükiks, ja kulmud lapsikult kortsus, viitamas asjaolule, et neiu häbeneb võõra mehe juuresolekut.

      “See on mu õde,” ütles Lorna Jimmyle.

      “Kuidas käsi käib?”

      Peke ei hakanud käepigistamisele aega raiskama, vaid napsas korvist paar kirssi.

      “Värskendav suupiste – just seda ma vajasingi!” hõiskas Peter ja tuli samuti lähemale.

      “Ei, sina ei saa midagi!” pahandas Lorna. “Kuni teie siin mängisite, nägin mina korjamisega kurja vaeva. Eskadrillikomandör Braith aitas mul korvid koju tassida. Niisiis pead sina, Peter, oma näpud kirssidest eemal hoidma!”

      “Eskadrillikomandör!” hüüatas Peter ja tõmbas ärevalt hinge. “Kas te peatute laatsaretis?”

      “Jah.”

      “Kui tore! Siis ehk kohtume härraga veelgi?”

      Peteri elevus pani Jimmy muigama. “Jah,” lubas ta. “Loodetavasti veel palju kordi.”

      “See oleks vahva,” nentis Peter, “eks ole, Peke?”

      Neiu ei põrnitsenud enam altkulmu, vaid naeratas sõbralikult. Oli ilmselge, et mõlemad kaksikud on õhinas.

      “Kas aitate kirsid majja tassida?” pöördus Lorna hoiatava tooniga Jimmy poole.

      “Muidugi.”

      “Ei, lubage, et teen seda ise, härra,” sekkus Peter.

      Pärast lühikest vaidlust asuti koos maja poole teele ja järsku olid kõik meeletult abivalmid. Lornat see ei üllatanud, sest ta teadis, mis selle oli põhjustanud.

      Nad viisid kirsikorvid tagauksest sisse ja tõstsid jahedasse vanamoelisesse, kiviplaatide ja valgendatud seintega sahvrisse.

      “Kuidas oleks väikese teejoomisega, Lorna?” pakkus Peter. “Võib-olla soovib eskadrillikomandör Braith meiega liituda. Mis te arvate, härra?”

      “Hea meelega, kui see teile tüli ei tee,” vastas Jimmy.

      Ta rääkis arglikult, ent Lorna oli kindel, et külalisel oli olnud algusest peale plaanis nende juurde jääda. Ja see tegi neiule tuska, ehkki ta ei teadnud, mispärast.

      Ta juhatas kaaslased suurde elutuppa, millest avanes läbi klaasuste vaade aiale. Jäi mulje, et siin oli kunagi olnud vastuvõtutuba. Praegu polnud see enam nii, ent sellegipoolest oli tuba meeldivalt kodune. Siin oli erinevas stiilis mööbliesemeid ja aknaid katsid närused, luitunud sitskardinad, mida oli korduvalt lapitud ning nõelutud.

      “Kaksikud lahutavad teie meelt, kuni ma teevee tulele panen,” ütles Lorna.

      “Teate,” kohmas Jimmy, “ma ei taha kellelegi tüli teha. Kas saan kuidagi abiks olla?”

      “Mul on üksi lihtsam,” nipsas Lorna. “Olete mul ühe pärastlõuna kohta liigagi kaua jalus tolknenud!”

      Nende sõnadega naeratas ta heatahtlikult ja kadus vaateväljalt, jättes segadusse aetud Jimmy ringi vahtima.

      “Kõik on korras, härra,” lohutas Peter. “Teil pole tõepoolest midagi teha. Meie peres keedab teed alati Lorna.”

      “Mulle tundub, et Lorna teeb teil peaaegu kõike,” nentis Jimmy ja süütas sigareti.

      “Oh, ma ei tea,” mühatas Peter. “Ma arvan, et ta on säärase elukorraldusega rahul. Eks ole, Peke?”

      “Nii on see alati olnud.”

      “Kas teid on veel?” uuris Jimmy.

      “Ainult Beth,” lausus Peter. “Ta on praegu koolis ja peaks kella kuue paiku koju jõudma.”

      “Kui vana ta on?”

      “Viisteist või kuusteist, ma ei mäleta täpselt. Ei, ta on meist kaks aastat noorem. Järelikult on ta viisteist.”

      “Ja Lorna vaatab teie kõigi järele?” küsis Jimmy ja vaatas Peterile otsa.

      “Jah, härra.”

      “Jumala eest, ära kutsu mind härraks! Paned mind tundma, justkui oleksin ühe jalaga hauas. Mu nimi on Jimmy.”

      “Ah soo, tänan teid!” Peter punastas heameelest. “Kuulge, kui see teile tüütu pole, siis võiksite oma lennukogemustest pajatada.”

      Kui Lorna teekannuga naasis, oli Jimmy juba jutuhoos. Kaksikud istusid põrandal ja kuulasid keskendunult. Õe vaheletulek häiris neid märgatavalt, sest Jimmy ajas end silmapilkselt jalule. Lorna takseeris külalist pahakspaneva pilguga.

      “Palun vabandust,” kohmas Jimmy. “Ma ei saanud sinna midagi parata.”

      “Ja selle eest jääte teest ilma,” ähvardas Lorna. “Te pole seda ära teeninud!”

      “Lorna, kuidas sa võid nii julm olla?!” hüüatas Peke. “Kas sina teadsid, et Jimmy on Berliinis käinud!”

      Lorna kergitas kulmu. “Jimmy?” lausus ta.

      “Alandlikult teie teenistuses,” vastas Jimmy Braith.

      Mehe toon oli ühtviisi väljakutsuv ja õrritav. Lorna oli segaduses.

      “Ma arvan, et…” alustas ta, kuid Jimmy segas vahele.

      “Ärge olge ennast täis,” anus mees. “Tunnen end vabalt ja olen juba kahe pereliikmega sõbrunenud. Miks teie tõrgute?”

      Jimmy tumedates silmades ja meeldivates näojoontes oli midagi kütkestavat, peaaegu vastupandamatut. Mehe hääl oli äärmiselt lummav ja selle omanikule oli raske midagi keelata. Ent sisetunne käskis Lornal hoiduda mehe uljastele võtetele alistumast. Kõik juhtus liiga kiiresti.

      Arukas olnuks ettevaatlik olla ja distantsi hoida, kuid see polnud kerge. Lorna kõhkles ja kaotas pea. Temast vanematel ja kogenumatelgi naistel olnuks lihtsam laviini peatada kui Jimmy tormakatele ja kirglikele lähenemiskatsetele külmaks jääda.

      Lorna ei lausunud sõnagi, mispeale kaksikud jutustamise üle võtsid ning oma kangelasele süüa pakkusid.

      “Võtke kurgileiba.”

      “Ja võiküpsiseid! On näha, et Lorna on külalise nimel pingutanud.”

      “Te panete mind piinlikku olukorda,” kohmas Jimmy.

      “Ärge muretsege,” torkas Lorna rõõmsalt vahele. “Tegin seda meie moosivarude päästmiseks.”

      “Järgmine kord, kui teile külla satun, võtan oma toidu kaasa.”

      Elutoa uks avanes ja reverend Arthur Overton astus sisse. Piisas ainsast pilgust tulijale ja sedamaid oli selge, kust on pärit kaksikute kreekapärane välimus. Peale selle oli reverendil kandiline laup, mida katsid paksud hallid juuksed. Ta oli laiaõlgne ning sportlase kehaehituse ja – hoiakuga. Vaatamata saledusele ja ületöötanud ilmele oli tema silmis säde ning suunurgas varjamatu muie.

      “Lorna, mu kullake,” pöördus reverend tütre poole. “Olen oma kalendermärkmiku kuhugi kaotanud. Kas mul on täna või homme kaardimänguõhtu?”

      “Homme, kallike,” vastas Lorna. “Tule nüüd teed jooma.”

      “Ahaa, väga hea! Kartsin, et ei jõua esmaabikursustele, aga tuleb välja, et siiski jõuan. Olgu pealegi, joon teiega teed. Mul on viis minutit aega. Miks me toas joome?”

      “Sest meil on külaline,” teatas Lorna. “Isa, see on eskadrillikomandör Braith. Ta elab laatsaretis.”

      “Ma vist nägin teid eile, härra,” lausus Jimmy ja sirutas käe.

      “Kuidas käsi käib? Meeldiv tutvuda. Jah, käisin eile laatsaretis. Kuidas teile meie kant meeldib?”

      “Olen siin alles paar