Avatud tiivad. Barbara Cartland

juhul võiksime juba täna kokku saada. Jalutan siia ja ajame veidi juttu.”

      “Keeldun kategooriliselt!” pahvatas Lorna.

      “Mispärast?” ei jätnud Jimmy jonni ja lisas madala ning kütkestava häälega: “Mida te kardate?”

      “Esiteks ma ei karda ja teiseks ma ei tea, mida te silmas peate. Ma lihtsalt ei näe meie kohtumisel mõtet.”

      “Mõte on olemas, aga te kardate.”

      “Ei karda!” nähvas Lorna, söandamata Jimmyle otsa vaadata, sest mees oli tõtt rääkinud. “Ma pean minema,” pomises neiu kiiresti. “Head aega!”

      Ta tahtis minema jalutada, kuid mees haaras tal käest.

      “Tulge täna õhtul kindlasti,” palus Jimmy. “Ootan tund aega. Kell kümme pean tagasi minema, aga kell üheksa leiate mu siit.”

      “Ärge olge naeruväärne,” tõreles Lorna ja püüdis end lahti rabelda.

      “Ma püüan teid veenda, et ma pole seda. Kohtumiseni, Lorna! Kell üheksa näeme!”

      Jimmy tahtis Lorna käe oma huultele tõsta, kuid neiu ei lasknud sel sündida.

      “Ärge raisake asjatult aega,” ühmas ta. “Ma ei tule teiega kohtama!”

      Ta ei jäänud mehe vastust ootama, vaid jooksis läbi põõsaste ja puude rägastiku maja poole, kuni jõudis muruplatsini. Järsku taipas ta, et süda taob meeletult, ja mitte üksnes tormamisest, vaid ka mingisugusest veidrast ja enneolematust tundest, ning astus aeglaselt ja rahulikult tuppa.

      “Kui tobe!” turtsatas ta valjusti ja pani klaasukse enda järel kinni.

      Teine peatükk

      “Räägi mulle temast kõik!”

      Beth sööstis tuppa, kus Lorna parajasti kleiti vahetas. Ta viskas kübara ja mantli voodile, istus tooli käetoele ja kõlgutas tolmustes kingades jalgu.

      “Kellest?” ei taibanud Lorna.

      Ta nööpis parajasti õhtusöögikleiti kinni ega vaevunud lärmakale nooremale õele pilkugi heitma.

      “Õhuväemehest loomulikult! Kaksikud rääkisid mulle ainult seda, missuguseid lennukeid ta on juhtinud, aga mina tahan kõike teada. Kas ta oli nägus? Kuidas te tuttavaks saite? Minu ebaõnn, et pidin sel ajal ära olema!”

      Lorna lõpetas kleidi kohendamise.

      “Kui sa just teadma pead, siis kohtusin temaga puuviljaaias kirsse noppides,” poetas ta vaikselt.

      “Lorna! Kas sa tahad öelda, et lihtsalt noppisid ta ära?”

      “Ei midagi säärast,” vastas Lorna väärikalt. “Ja ma ei tea, kust sa küll nii labaseid väljendeid oled õppinud.”

      “Oh, ära ole selline põrsas, Lorna. Räägi välja, sa ju tead, et olen uudishimust lõhkemas!”

      “Miks see sind nii väga huvitab?” küsis Lorna, ehkki teadis vastust.

      “Ära ole rumal. See pole huvi. Ma olen lihtsalt elevil!” sädistas Beth. “Võib-olla korraldatakse lähiajal pidu ja me võime ta endaga kaasa kutsuda, ja ta võib ka tenniseväljakule neljandaks tulla. Tead ju küll, et kaksikud ei luba mind väljaku lähedalegi.”

      “Ta on haavatud,” lausus Lorna. “Oled vist unustanud, et vastasel juhul poleks teda siin. Ta lonkab ja tal on käsi kaela seotud. Ma ei usu, et temast sportlikus mõttes erilist tolku on.”

      “Oi, kui kahju! Aga ma tahan teda sellegipoolest näha. Millal ta jälle meile tuleb?”

      “Pole aimugi,” luiskas Lorna ja lohutas end ettekäändega, et teeb seda Bethi huvides.

      Beth oli perekonna murelaps. Ta oli kergesti erutuv, lärmakas ja just niisuguses vanuses, mil tüdrukud hakkavad vastassoo esindajate vastu suurt ja liigagi innukat huvi ilmutama.

      Viimase kuue kuu jooksul olid neiu kiindumusobjektideks olnud panga kassiir, naaberküla orelimängija ja noor talumees, kes turupäevadel sageli nende majast möödus. Viimane kiindumus oli olnud lühiajaline, sest kaksikud olid välja uurinud, et mehel on naine ja neli last, ning Bethi halastamatult narrima hakanud.

      Seepeale oli neiu asunud otsima uut ohvrit, kellele oma tormakas süda kinkida.

      Aeg-ajalt käis Lornale tema ohjeldamine üle jõu, ent üldiselt arvestasid vend ja õed Lorna kui vanima õe ning autoriteedi arvamusega. Kaksikud olid rõõmsameelsed ja nii enesekesksed, et muu maailm huvitas neid vähe, kuid Beth oli paras mässaja ja Lorna oli tema tuleviku pärast veidi mures.

      Pealegi oli ilmselge, et Bethist sirgub tõeline kaunitar. Juba viieteistkümneaastaselt oli ta silmatorkavalt kütkestav. Bethi juuksed sarnanesid Lorna omadega, kuid neil oli kuldne varjund; neiu silmad olid uskumatult sinised ja tema kahvaturoosa nahk pani vastu tugevamatelegi päikesekiirtele.

      Bethi ainuke miinus oli tema lopsakas kehaehitus. Polnud kahtlustki, et tegemist on puberteediaegse rasvakihiga, mis kaob vanuse lisandudes, kuid neiule tegi see palju muret ja sellepärast pidi Lorna hoolikalt jälgima, et väike õde korralikult sööks. Polnud mõtet näljutada end lihtsalt selleks, et viimaks kiusatusele järele anda ja ohjeldamatult maiustusi ning suupisteid õgida. Korralik söömine oli tähtsam kui edevus.

      Tõik, et Beth oma vaimustust alati avalikult demonstreeris, aitas Lorna ärevust mingil määral leevendada. Beth ei osanud tundeid varjata ja sellepärast oli terve perekond tema vägitükkidega hästi kursis – tõtt-öelda oli neil tema südamepuistamistest täiesti kõrini. Ent tänu rõõmsameelsusele ja sõbralikule iseloomule oli ta armastusväärne inimene, kelle armumiste pihta ei tihatud väga teravaid kriitikanooli pilduda.

      Lorna naeratas heatujuliselt ja andis õele pärastlõunastest sündmustest lühikese ja mugandatud ülevaate.

      “Minu arvates on see ääretult põnev,” sädistas Beth. “Täpselt nagu mingisuguse romaani algus. Oi, Lorna, kas sa juba sured igatsusest teda uuesti näha?!”

      “Muidugi mitte,” vastas vanem õde, “ja ma ei usu, et ta teist korda meie juurde satub. Arvatavasti juhtus esimenegi kord lihtsalt uudishimust.”

      Lorna rääkis näiliselt ükskõikse tooniga, ent pidi möönma, et oleks sügavalt pettunud, kui tema sõnad tõeks osutuvad. Ta ihkas Jimmy Braithi veel kord näha. Ta lausa unistas sellest.

      “Ja miks see ei peakski nii olema?” pomises ta endamisi. “Meil käib nii vähe võõraid, et juhuslikust möödujast huvitumine on täiesti loogiline.”

      “Huvitav, kas ta on rikas?” küsis Beth unelevalt.

      “Ma ei mõtle säärastele asjadele,” nähvas Lorna. “Mine ja säti end õhtusöögiks valmis. Michael tuleb ka.”

      “Ma tean. Paps ütles.”

      “Millal sa teda nägid? Kas ta on juba tagasi?”

      “Jah, ta astus uksest sisse, kui ma ülakorrusele tulin.”

      “Äh, miks sa mulle ei öelnud? Ta tuli varem kui tavaliselt ja ma tahaksin temaga millestki rääkida. Mine nüüd sättima.”

      Lorna sööstis trepist alla, avas isa kabineti ukse ja leidis ta kirjutuslaua äärest.

      “Oled täna varajane, kullake. Ma ei teadnud, et jõuad enne õhtusööki koju.”

      “Jah, lõpetasin pisut varem,” vastas isa. Ta pani paberid, mida parajasti uuris, käest ja keeras tooli tütre poole. “Kui hästi sa oled riietatud! Kas meile tuleb külaline?”

      “Ainult Michael,” kohmas Lorna, “ja see kleit on üle kahe aasta vana.”

      “Kas tõesti? Ma ei teadnudki, et olen seda varem näinud,” jätkas isa hajameelselt. “Loodan, et sa ei hakka lähiajal uusi rõivaid tahtma. Loen siin just arveid.”

      “Seda ma kartsingi, kullake, ja sellepärast tulingi sinuga rääkima. Need on sel kuul jälle tublisti kasvanud, kuid sinna