Hommikupooliku lõpu poole. Michael Frayn

6 Nüüd sai Dyson sellest aru. Kavatsus oli olnud romantiline: meenutada talvise Londoni hallidel kõndudel neid sügisruskeid kevadhaljaid päevi, kus tema ja Jannie olid Cambridge’is inglise kirjandust õppinud. „Sir Gawain ja Roheline Rüütel“, viljakusesümbolism, rohelised mehed, kes hiilivad kavala näoga Kesk-Inglismaa põlismetsades, kurtuaasne armastus, Newnhami7 punasest telliskivist neitsitornid keset haljaid suviseid muruplatse ja vaskpunaseid ploomipuid, iha ja kõigi võimaluste ajad. Dyson tegi nüüd vahetevahel katset Gawainit ümber kujundada, kutsudes teda Garryks, aga sellest ei tulnud midagi välja. Üksainus pilk Gawainile, ja oli selge, et tema nimi ei saa Garry olla. Dyson ei suutnud omaendagi umbusku hajutada.

      Ta pani teise õuna tagasi ja võttis kolmanda.

      „Ja kuidas Damianiga lood on?“ küsis ta. „Kuidas tema käitus?“ Jannie ohkas.

      „Jack, Jack, Jack päev läbi,“ ütles ta. „Kas see oli Jack, kes tõmbas tapeedi maha? Kas Jack tuleb ja sööb kõik meie toidu ära? Pärast lõunat läks Jack ära, kaheks nädalaks vanaema juurde külla.“

      „Võib-olla me saame siis temast natuke rahu, kuni ta ära on.“

      „Ei, ta tuli juba vanaema juurest tagasi.“

      Damiani nimel oli Gawainist hoopis erinev mõju olnud. See oli teinud noore poisi üsna maiseks ja labaseks, nii et „Damian“ tähistas nüüd Dysoni jaoks punnis, läikivaid, punetavaid põski ja venivat, kähedat naeru. Damian oli elava kujutlusvõimega laps, aga kõik tema kujutelmad olid äärmiselt tüütud. Enam kui miski muu, välja arvatud ehk ainult söömine, meeldisid talle jätkuvad naljad, mis jätkusid nädalaid, kuni kõik vaheldamis- ja kohaldamisvõimalused olid ammendatud. Kusagilt, võib-olla mõnest Gawaini loost või siis Jack Frosti või Jack Sprati või Jacki, Jilli venna8 juttudest oli ta välja arendanud igaotstarbelise Jacki, vormitu, ilmetu ja mageda kuju, kellele ta omistas nüristavalt juhme tegusid ja ütlemisi, mis kestsid sageli ilma hingetõmbeajata hommikusöögist magamaminekuni nagu igapäevane reklaamsaade. Jacki nätske juuresolek oli kuude kaupa perekonna vestlusi varjutanud. Ja ei saa öelda, et Damian poleks kriitikale reageerinud. „Day, kas ei oleks aeg sellele Jacki-loole lõppu peale teha?“ oli Dyson kord kannatuse kaotanud, kui ta oli pidanud terve laupäevase pärastlõuna kuulma ülevaadet sellest, mis Jackil kõhus on. „See ajab meid kõiki juba iiveldama.“ – „Jack teeb oma loole lõpu peale,“ oli Damian veidi viivitades mõtlikult öelnud. „Jacki ajab iiveldama. Jack iiveldas maha. Jackil ei olnud aega poti peale iiveldada, et tead, emme, Jack iiveldas kogu toa täis.“ Dyson nägi juba Damian Dysoni nime mingi paksu köite seljal, mis sisaldab eluaegset usinat sipelgatööd või lõputut surmtõsist romaani, mis käsitleb verivaenu ja keelatud kirgi Norfolki pillirooniitjate kogukonnas läbi seitsme põlve.

      „Me oleksime pidanud Damiani Gawainiks ja Gawaini Damianiks ristima,“ ütles Dyson.

      „Vaene Damian,“ ütles Jannie. „Mul on temast mõnikord nii kahju.“

      „Kas sa mäletad, kui me Market Square’il seal armetus piimabaaris kokku saime ja kohvi jõime? Pärast seansse selle kohutava tegelase juures Caiuses9.“

      Jannie naeratas, vaadates juustulauda ja toksides seda vaikselt noaga.

      „Ah siis,“ ütles ta.

      Hommikuudu, mõtles Dyson, tabalukud jalgrattataskutes, vanad vendade Marxide filmid.

      „Ma nägin täna Dick Hemmingit,“ ütles ta. „Raadiomajas.“

      „Dick Hemmingit?“

      „Harjasjuuksed, puhmaskulmud. Võib-olla sina ei teagi teda? Jeesusest?“

      Jannie pani noa käest ja toetus käsipõsakile. Ta jäi üksisilmi oma mehele otsa vaatama.

      „Ta läks BBC-sse,“ ütles Dyson. „Ma näen teda vahel, kui ma raadiomajas käin.“

      „Me tunneme teineteist juba peaaegu pool eluaega,“ ütles Jannie.

      Ka Dyson jäi talle otsa vaatama. Oli imelik mõelda, et Jannie on tema naine. See oli niisugune üldistatud, ühiskondlik olemasolukategooria, mis sulatas Jannie üldisse naisusse, ühendades teda perenaiste, pesunaiste ja turunaistega, ja sulges ta kibestunud sõsarkonda, keda seovad kaebused meeste üle. Oli raske öelda, missugune ta just täpselt on, sest ta oli liiga tuttav. Ta oli, noh, ta oli Jan, ta oli Jannie. Teda vaadates tundis Dyson end vabana ja siiski kindlana, nagu väike kuulike, mis on pandud laiale madalale liuale veerema ja mis tiirutab seal mõnda aega muretult ringi, lähenedes servale, kuid alati tagasi keerates, kuni leiab lõpuks õige tee, pigem nagu instinkti kui väliste jõudude ajel, ja jääb keskele pidama.

      „Ma võin sinust kauem tõtt vahtida,“ ütles Jannie. Dyson lõi korraks pilgu maha.

      „Ma mõtlesin, et ma võiksin ennast mõnel Mounce’i mehel pildistada lasta,“ ütles ta. „Kas ma rääkisin sulle, et BBC sai kirja ühelt tüdrukult Conakryst, kes palub minu pilti?“

      Jannie ei öelnud midagi, aga natukese aja pärast hakkas ta naerma, ikka veel käsipõsakil toetudes ja Dysonile otsa vaadates.

      „Tõsijutt,“ ütles Dyson.

      „Kuidas Bobi käsi käib?“

      „Hästi.“

      „Sa võiksid ta homme õhtul kaasa võtta. Ta ei ole meil sel nädalal veel lõunal käinud.“

      „Ma ei usu, et ta nälga sureb.“

      „Ma ostan prae.“

      Mõttesse vajunult hakkas Jannie lauda koristama.

      „Kas siin ka läks hommikul kella üheteistkümne paiku pimedaks?“ küsis Dyson äkki.

      „Vist küll,“ ütles Jannie, mõtted kusagil mujal.

      „Citys oli nii pime nagu öösel. Õhtuses lehes on sellest väike teade. Ma näitan sulle.“

      „Vaene Damian,“ ütles Jannie. „Ta on isegi Gawaini ära tüüdanud.“

      „Väga maitsev,“ ütles Bob, pistes suhu viimase lusikatäie puuviljasalatit. „Tõepoolest väga maitsev.“

      Mrs. Mounce’il on võib-olla omad vead, mõtles ta, aga puuviljasalati purki oskab ta küll avada. Mrs. Mounce istus laua taga bobi vastas ja vaatas, kuidas ta sööb, veider muie väikesel teraval näol, aeg-ajalt pead pöörates, suunurki alla tõmmates ja sigaretist uut mahvi imedes.

      „Sa oled rahul, eks ole, kallis?“ küsis ta.

      „Jah, väga maitsev. Tänan.“

      „See rõõmustab mind, kullake. Naisel ei ole suuremat lõbu kui mehele süüa teha. Eriti kui mees toidust tõesti lugu peab.“

      „Jah. Nojah, igal juhul aitäh.“

      Mrs. Mounce puhus suitsu läbi hammaste.

      „Kui ma oleksin teadnud, mis ajal sa koju tuled,“ ütles ta, „siis ma oleksin meile mõlemale nämm-nämmi keetnud. Ma oleksin võinud midagi tõesti peent teha. Kas sulle meeldiva krõbedad nuudlid? Või krevetikäkid munataignas? Või praetud searibi? Näed, sa ei teadnudki, et ma tunnen hiina kööki, eks ole, kallim? Oo jaa, ma olen keetnud hiina toite asjatundjatele.

      Kas sa tead mr. Carlssonit, „Calrsson Syndication Services’i“ direktorit? Ta on väga tähtis mees kaug-Ida sidemete alal. Sa peaksid selliseid mehi tundma õppima, kallis, nad võiksid sind edasi aidata. Nojah, ma serveerisin talle kana mandlitega, magushapusid krevette, krõbedaid nuudleid ja bambusekasve, ja kas tead, mis ta ütles? Ta ütles: „Glenda, kallis,“ sest tema ei ole niisugune kitsarinnaline tümikas nagu sina, ta ütles: „Glenda, kallis, ma tunnen Kaug-Ida läbi ja läbi, Hongkongi, Singapuri ja kogu seda kupatust, ja ma ei ole iial, mitte iial saanud nii maitsvat hiina toitu.“

      „Ahah,“ ütles Bob. Ta tõusis püsti, viis toidunõud kuivatusrestile, et passija nad hommikul ära peseks, ja viskas tühjad konservikarbid prüginõusse.

7

Newnham – naisüliõpilastele määratud kolledž Cambridge’is, mis avati 1871.a., kui Cambridge võttis vastu esimesed viis naisüliõpilast.

8

Jack on inglise rahvaloomingus kõige sagedamini kasutatav nimi. Jack Frost – külmataat; Jack Sprat – pöialpoiss; Jack ja Jill esinevad mitmetes kõnekäändudes ja vanasõnades paarisnimedena.

9

Caius, Jeesus – kolledžid Cambridge’is.