Hommikupooliku lõpu poole. Michael Frayn

tõmbas käed rusikasse ja urises raevust. Mitte küll valjusti, aga siiski kuuldavalt.

      Sellega ta ei lepi. Jumal näeb, et kõik kiusavad teda taga, aga ta ei kavatse lasta oma aeda prügimäena kasutada. Tuleb midagi otsustavat ette võtta. Aga kelle vastu? See oli küsimus. Kas see praht tuli Coxide või lääneindialaste poolt? Aed oli nii kitsas, et seda oli võimatu öelda.

      Ta ei mõelnud, et need olid lääneindialased. Muidugi, ta ei teadnud. Aga ta ei tahtnud olla niisugune inimene, kes käib ringi, uskudes, et tema lääneindialastest naabrid loobivad vanu õllepurke tema aeda. Ta ei olnud üldse mitte seda sorti inimene. Ja kui viskajad olidki juhtumisi lääneindialased, siis oli vaja taktitunnet. Sõbralik märkus, muud midagi, aga ta ei tahtnud seda küsimust nendega enne üles võtta, kui ta on absoluutselt kindel.

      Kui need olid aga Coxid!.. Noh, jumala eest, Coxidele ta niisugust nalja küll ei kingi! Ta oli Coxilt selge sõnaga küsinud, ja Cox oli eitanud. Aga see ei tõestanud midagi. Kui see on Coxide praht, siis ta annab asja kohtusse. Kuigi ta võiks ka väga hästi minna ja toppida selle rämpsu nende kirjakasti.

      Ta uuris hoolega purkide asendit. Need olid lääneindia müürile natuke lähemal, aga see ei tõestanud veel midagi. Ja nad olid üsna laiali; keegi oli nad arvatavasti kastiga majast välja toonud ja kasti ühe hooga tühjaks kallanud. See, et nad nüüd laiali olid, viitas pikale lennujoonele. Ja kui Dyson neid nõrgas kollatõbises valguses lähemalt uuris, paistis talle, et nad väljuvad nagu kiirtena Coxide-poolsest epitsentrist. Jah, nii see oli! Nad olid algul kukkunud Coxide-poolsesse külge – ta nägi rohus mingit tumedat jälge! – ja olid siis veerenud lääneindia-poolsesse külge laiali!

      Õigustatud vihahoos, nüüd, kus ta võis endale lubada tõesti õigustatud viha, kahmas Dyson kahe käega nii palju purke kui sai ja viskas need tagasi üle Coxide müüri. Mõned neist kõlksatasid vastu kive või telliseid. See müra pani Dysoni mõtlema. Ta otsustas, et sellest esialgu piisab Coxidele õppetunni andmiseks; teised viib ta prügikasti. Ja ta kummardus, et neid kokku korjata. Aga samal hetkel kuulis ta, nagu oleks Coxide tagauks käinud. Ta otsustas, et parem on korjata ülejäänud purgid kokku päevavalgel, kui ta näeb, mida ta teeb, ja ta ajas end sirgu ja läks kähku tuppa tagasi. Kiiruga ei tabanud ta jalg puust köögitrepi teist astet ja ta toetus täie raskusega esimesele astmele. See vajus ta jala all kokku märkimisväärse rahuloluraginaga, nagu oleks jumal seda väikest võimalust juba ammu oodanud.

      Bob hiilis trepist üles ja avas oma toa ukse nii tasa kui sai, lootuses, et mrs. Mounce ei kuule ta kojutulekut. Alati ta ei kuulnud; tasus proovida. Tuba oli külm ja pime. Bob võttis kingad jalast ja käis, mantel seljas, tasakesi toas ringi, pannes põlema laualambi ja mitmesugused muud, vanadest konjakipudelitest tehtud lambid. Ta leidis kaminasimsilt värviliste peergude topsi tagant külma tolmuse šillingi ja süütas gaasikamina. Siis tõmbas ta kardinad ette ja pani ühe kauamängiva, unistavate keelpillide plaadi mängima, keerates grammofoni väga vaikseks. Ta vaatas toas ringi. Ausõna, see tuba ei olnudki kõige hullem.

      Mis tema tagavarade hulgast sobis karbonaadi juurde süüa? Ikka veel mantliga ja sokkides läks ta üle toa kööginišši, et järele vaadata. Ta pilk uitas loiult mööda riiulit. Riiul oli kaetud vana ajalehega, ja selle ajalehe nägemine, mis oli ikka veel tuimalt erutatud kuus kuud tagasi juhtunud igapäevase tühja-tähja pärast, tegi teda äkki tusaseks. Issand jumal, mõtles ta, ma pean leidma teise korteri, tõsiselt. Ta süütas sigareti ja võttis riiulilt suhkrupurgi. Siis lonkis ta peegli juurde, mis oli raamatukapi kohal, ja jäi peeglisse vaatama, hoides sigaretti vasakus käes ja pistes paremaga lusikatäie suhkrut suhu.

      Ta leidis, et on natuke väsinud näoga. On vist viimasel ajal liiga palju maganud. On tulnud koju ja vaadanud televiisorit, selle asemel, et oma mõistust ja vaimu kinos teritada. Ja ta hakkab ka juba kõhukaks muutuma, näo piirjooned hakkavad lõtvuma. Ta võttis veel ühe lusikatäie suhkrut ja naeratas katseks. Tal olid rasked silmalaud, mis vajusid alla, kui ta naeratas, ja andsid talle veelgi unisema välimuse kui tavaliselt.

      Kohutav on kahekümne üheksa aastaselt kõhukaks muutuda. Ta oli eluaeg noor olnud, ja nüüd äkki hakkas noorus temast välja immitsema. Ta võttis veel ühe lusikatäie suhkrut. Ta peaks mõnikord lõunavaheajal Ralph Absalomi ja kogu selle kambaga St. Bride’i Instituuti ujuma minema. Mõned basseinipikkused nädalas võtaksid varsti kaalu maha. Jumal küll, mõtles ta, masin hakkab juba tähelepanu nõudma, ja tal on veel umbes nelikümmend aastat tööd ees!

      Ukse tagant kostist tasast kraapimist. Mrs. Mounce oli siiski tema kojutulekut kuulnud. Bob võttis veel natuke suhkrut ja vaatas süngelt peeglisse.

      „Bob!“ ütles mrs. Mounce.

      Bob ohkas.

      „Bob!“ ütles mrs. Mounce juba kärsitumalt.

      Bob läks üle toa ja avas ukse.

      „Tere,“ ütles ta viisaka üllatusega.

      „Tere, kallis,“ ütles mrs. Mounce, hoides sigaretti erilisel rafineeritud viisil, kogu käelaba näo kõrvale tõstetud, nagu mingiks ühekäeliseks idamaiseks tervituseks. „Kas ma segan?“

      Ta väikesed säravad pruunid silmad vaatasid Bobist mööda tuppa, et näha, kas tal mõnda külalist ei ole.

      „Tulge sisse,“ ütles Bob.

      „Tegelikult ma tulin ainult vaatama, kas sa saad mulle tikke anda, kallis,“ ütles mrs. Mounce, liueldes üle toa tugitooli ja tõmbudes seal otsekohe kerra, jalad istmiku all. Bob märkas kergendustundega, et tal olid pikad püksid jalas. Mrs. Mounce’i põlved ja reied olid hakanud Bobile teatavat mõju avaldama.

      „Ma ei ütleks ühest klaasikesest ära, kullake,“ ütles mrs. Mounce.

      „Mul ei ole midagi juua,“ ütles Bob. „Sa võid saada lusikatäie suhkrut, kui soovid.“

      „Kullake!“ ohkas mrs. Mounce.

      Bob võttis kirjutuslaua tagant tooli ja istus sellele, seljatugi ees, nagu ettevaatlik lõvitaltsutaja. Ta näksis poolikut suhkrulusikatäit.

      „Reg pole veel töölt tulnud?“ küsis Bob.

      „Ta jääb ööseks ära, tal oli tarvis töö asjus kuhugi sõita.“

      „Oo.“

      „Kas ma kuulsin su hääles üleannetut tooni, kallis?“

      „Ei.“

      „Ma panen oma ukse lukku ja riivi, kullake, ära mitte kardagi. Ma ütlen seda sulle kohe praegu.“

      „Jah?“

      „Mina teid mehi tunnen.“

      Ta naeris ja puhus oskuslikult suitsu välja. Bob lakkus lusikaseljale jäänud suhkruterad ära.

      „Ma tean meestest kõik, mis tarvis, kallis,“ ütles mrs. Mounce.

      „Jah?“ ütles Bob hajameelselt. Ta arutas endamisi, kui vana mrs. Mounce võiks olla. Umbes nelikümmend, oletas ta, aga palju paremas töökorras kui ta ise. Ta oli habras ja vilgas, pärlitaoliste pruunide silmadega. Tal olid teravate tippudega rinnad või igal juhul teravate tippudega rinnahoidjad ja terava tipuga nina, mille ümber koondus ootusrikkalt ülejäänud nägu; tema ülemine huul jättis paljaks kaks teravat ülemist lõikehammast nagu kopral. Ja ta suitsetas peaaegu vahetpidamata, parem käsi idamaises tervituses püsti, vasak käsi risti üle rinna, et toetada paremat küünarnukki.

      „Mul oli täna lihtsalt kohutav päev, kallis,“ ütles mrs. Mounce.

      „Tõesti?“ ütles Bob. Tuba hakkas juba soojaks minema. Ta võttis mantli ära ja riputas selle ukse taha varna ja heitis siis koos sigareti ja suhkrupurgiga voodisse, mis täitis diivani aset.

      „Kas sa ei tahagi kuulda, kui kohutav päev mul oli?“ küsis mrs. Mounce.

      „Jah, jah,“ ütles Bob. „Räägi mulle, kui kohutav päev sul oli.“

      „Tee vähemalt niisugune nägugi, et see sind huvitab, kallis.“

      „Ma teen.“

      „Sul ei ole muidugi mingit põhjust kuulata minu muresid,