Tuhk. Yrsa Sigurðardóttir

kurb või tüütu, või kas see üldse teda kuidagi puudutas. Võib-olla olid Reykjavíki politsei jaoks sellised lood igapäevased. „Ma usun, et homme saame teada. Ma lihtsalt kuulsin seda praegu ja pidasin õigemaks sulle teatada. Ise ma loomulikult sündmuspaigal ei käinud, nii et hetkel ma rohkem ei tea. Homme lähen sinna ja siis oskan loodetavasti juba rohkem öelda.”

      „Kust ta leiti?” küsis Gudni. Ta poleks arvanud, et Alda midagi nii meeleheitlikku teeb, kuid ta oligi ju tundnud teda ainult lapse ja teismelise tüdrukuna. Sel ajal olid tal olnud kõik eeldused kaugele jõuda, ilus välimus ja terav mõistus. Muidugi võis palju olla muutunud ja võib-olla oli tema elu pööranud halvemale rajale. Ta soovis, et see ei oleks nõnda, aga ka vastasel juhul lootis ta, et naise saatus polnud seotud ammuste sündmustega saartel.

      „Kodust,” vastas Stefán. „Töökaaslane leidis ta, nii palju kui ma aru saan. Ta oli vaatama läinud, miks Alda tööle polnud ilmunud.”

      „See muudab keldriloo oluliselt keerulisemaks,” ütles Gudni. Ta vaikis hetke ja lisas siis: „Igal juhul ei saa Alda nüüd Markúse ütlusi kinnitada.”

      „Ei,” kostis lühike vastus. „Me ei jõudnud teda üle kuulata. Katsed teda kätte saada ebaõnnestusid. Kui surmaaeg on kindlaks määratud, võib mõelda, kas ta ehk ei püüdnud ülekuulamisest pääseda.”

      „Kui lugu on nii, siis võiks ju loota, et ta oleks jätnud maha kirja või midagi, mis Markúse kahtlustustest vabastaks,” ütles Gudni. „Oleks üsna julm meest niimoodi selle supi sisse jätta, kui tal endal mingi luukere kapis oli. Nad olid väga head sõbrad, nii palju kui mina aru saan, ja ta pidi mõistma, et ainult tema üksi oleks saanud Markúse sõnu kinnitada. Kas on võimalik, et ta ei teadnudki tema tunnistusest ja surnukehade leidmisest?”

      „Sellest ei tea ma midagi,” nähvas Stefán. „Ma olen alati püüdnud uurimise alguses hoiduda igasuguste lünkade oletustega täitmisest. Me ei tea isegi veel surma põhjust. Hetkel tundub, nagu ta oleks ise endalt elu võtnud, aga kes teab, võib-olla on see midagi muud – õnnetus või isegi midagi veel hullemat. Homme otsime tema maja läbi ja eks siis näis, mida me sealt leiame.”

      „Loodetavasti mitte enam rohkem laipu,” ütles Gudni. „Välja arvatud võib-olla keha, mis selle pea juurde käib.” Ta naeratas omaette. „Ärge unustage keldrisse vaadata.” Ta pani toru ära ja vahtis laual olevat telefoni. Siin ei klappinud mitte üks asi.

      Thóra pani toidupoe kilekoti käest ja kobas oma mobiiltelefoni järele. Helin oli summutatud ja ta püüdis meenutada, kas ta oli pannud telefoni paremasse või vasakusse jakitaskusse või pistnud hoopis käekotti. Lõpuks leidis ta selle vasakust taskust peenraha ja krediitkaardikviitungite vahelt. Ta nägi ekraanil Markúse numbrit ja otsustas mitte vastata. Mees võis homseni oodata. Ta pani telefoni lauale ja hakkas ära panema toitu, mis ta teel koju oli ostnud. Varsti pidi tulema Hannes Sóleyga. Hannes oli Thóra päästnud, ta oli palvet isegi rõõmuga kuulda võtnud ja pakkunud, et viib Sóley ujuma. Thóra lootis, et see ennustab head ka tulevikuks: et tema suhted eksabikaasaga hakkavad lõpuks ometi muutuma natuke sõbralikumaks ja pingevabamaks.

      Telefon piiksus. Selle asemel et see kätte võtta ja tekstisõnumit lugeda, pani Thóra ostud ära ja lülitas sisse praeahju. Ta luges külmutatud lasanje pakendilt juhiseid ja pistis selle vastupidi tootja soovitustele külma ahju. Kokkuvõttes teeb see nagunii sama välja: toit läheb soojaks hoolimata sellest, kas see panna eelsoojendatud või külma ahju. Siis võttis ta telefoni, läks elutuppa ja viskus sohvale.

      Sõnum oli Markúselt. „Alda on surnud. Politsei tahab minuga homme kohtuda. Palun helista mulle.”

      Thóra oigas. Kõik osutas sellele, et Markús jääb veel mõneks ajaks tema kliendiks. Ta tõusis istuli ja valis numbri. Markús oli kas kõige halvema õnnega mees kogu Islandil või siis oli selle taga midagi palju hullemat.

      5. peatükk

       Kolmapäev, 11. juuli 2007

      Markús mudis järelejätmatult laupa. See polnud esimene kord, kui Thóra istus oma kabinetis koos meeleheitel kliendiga, seega teadis ta, kuidas käituda. Polnud mõtet mehele öelda, et kõik saab korda, et ta ei pea muretsema, et varsti on kõik möödas ja nii edasi. Säärane jutt oli tihti tõest kaugel ja lükkas vältimatut ainult edasi. Nad olid äsja politseist ülekuulamiselt tagasi tulnud. Küsitlus oleks võinud minna halvemini, ent oleks võinud minna ka paremini. Markús oli reageerinud jäiselt, kui temalt DNA-proovi sooviti, kuid lõpuks oli ta järele andnud ja lubanud võtta endalt nii sülje- kui juukseproovi.

      „Kõige selle juures on positiivne, Markús, et nad küsisid sult väga vähe su varasemate suhete kohta Aldaga. Nad kas arvavad, et ta suri loomulikku surma, või siis ei kahtlusta nad sind selle põhjustamises.” Ta vaatas mehele rangelt otsa. „Negatiivne on aga see, et nüüd ei saa Alda kinnitada su sõnu kastis olnud pea kohta.”

      „Ära sa märgi,” torises Markús.

      Thóra ei pööranud irooniale tähelepanu. „Oled sa täiesti kindel, et te ei arutanud seda meili teel või nii, et keegi teine kuulis? Näiteks töökaaslased?”

      Markús juhtis ettevõtet, mis kaubitses igasuguste laeva masinaosadega. Kuigi Thóra ei teadnud midagi sellest, kuidas taoline äri käib, teadis ta seda, et firmal läheb hästi ja Markúsel on hulk alluvaid. Paistis, et nad on väga kohusetundlikud töötajad, sest Markús näis olevat küll kõike muud kui asendamatu. Töö pärast polnud ta pidanud Thóra või kellegi teise asjassepuutuvaga kunagi ühtegi kohtumist ära jätma või edasi lükkama.

      „Mitte keegi ei kuulnud midagi,” vastas Markús veendunult. „Me rääkisime Aldaga peamiselt telefonis ja ma teen seda alati privaatselt. Kohtusime üsna ebaregulaarselt, peaaegu mitte kunagi kellegi teise juuresolekul, ja me ei rääkinud neist asjadest, kui keegi pealt kuulis. Ja meile kasutan ma ainult töö asjus. Ma ei ole selline inimene, kes oma tuttavatele nalju või kassipilte edasi saadab.”

      Thórale poleks pähegi tulnud, et Markús võiks selline inimene olla. „Ja teie vestlustel ei olnud ühtegi tunnistajat?”

      Markús raputas süngelt pead. „Ei.”

      „Kui sa politseile ütlesid, et Alda helistas sulle õhtul enne seda, kui me saartele läksime, tekkis neil kohe väga suur huvi. Arvestades seda, kui palju nad selle telefonikõne kohta küsimusi esitasid, pidi see toimuma vähe aega enne seda, kui ta suri.” Thóra lehitses Markúse ülekuulamisprotokolli koopiat, mis talle kaasa oli antud. Ta libistas silmad üle teksti. „Sa rääkisid, et Alda oli olnud imelik, ebatavaliselt halvas tujus ja hajameelne. Ja et sa arvasid, et ta on mingil põhjusel sinu reisi pärast närvis, või siis oli tema juures keegi ja ta ei saanud seetõttu sinuga vabalt rääkida. Lisaks sellele olid sa roolis, nii et ka sina ei saanud temaga pikalt vestelda.”

      „Mul lihtsalt tekkis selline tunne. Ta ei öelnud midagi, mis vihjanuks sellele, et keegi oli tema juures. Lihtsalt kõlas natuke sedamoodi.”

      „Põhjus, miks ma seda sinult küsin, on selles, et teie viimasel vestlusel võis seega olla mõni tunnistaja, kes saaks tõendada, et just Alda palus sul keldrisse minna. See võiks meid aidata, eriti kui ta mainis oma jutus kasti ja ütles midagi selles suunas, et tema oli selle sulle andnud.” Thóra naeratas Markúsele julgustavalt.

      Mees tegi grimassi. „Meie jutu kõiki üksikasju ma loomulikult ei mäleta, aga ma olen siiski üsna kindel, et midagi sellist ta ei öelnud. Ta ütles mulle, et ma seda asja nässu ei ajaks ja et ma võtaks kaasa koti juhuks, kui kast on ära mädanenud.” Markús judises. „Ta oleks võinud mulle selgemini märku anda, mis see on, mida ma sinna otsima lähen. Ma ei mõista, kuidas ta seda ette kujutas, et ma pistaksin pea lihtsalt kotti ja tuleksin sellega välja, nagu midagi poleks juhtunud. Ma poleks suutnud seda isegi puudutada.”

      „Arvestades, kui palju sa juba tema heaks olid ilma küsimusi esitamata teinud, arvas ta kindlasti, et sa jätkad samas vaimus,” vastas Thóra.

      „Ma olin kõigest laps,” ütles Markús raskelt. „Nii mõndagi on sellest ajast peale muutunud.” Ta tõusis toolilt püsti ja polnud mingit kahtlust, et