Tuhk. Yrsa Sigurðardóttir

ei tea, kuidas siin kandis asjad käivad. Selle mehe sõna on siin saarel seadus. Ainult tema oma. Siin võib olla ka teisi politseinikke, aga tema on see, kes otsustab. Ta lahendab küsimused tihtipeale ära, ilma asjaosalistele probleeme tekitamata. Ma arvan, et mul oleks kõige kergem temaga lihtsalt asjad selgeks rääkida. Kui ta on kuulnud, mis mul öelda on, sujub kõik ladusamalt. Pealegi ei teinud ma midagi valesti.”

      Thóra oleks tahtnud ärritusest jalgu trampida, kuid rahuldus õrnalt käega vastu seina koputamisega, et oma sõnadele kaalu anda. „See juhtum võetakse väga kiiresti Gudni käest ära. Laibad ja kehata pead ei ole väikese politseijaoskonna teema, ükskõik kui suur võim kohalikul konstaablil ka ei oleks. Sellisel mitteametlikul moel võib ta lahendada rabarberivarguseid, aga see lugu on teistsugune. Arvestades seda, kui tõsise juhtumiga on tegemist ja kui ebatavalised on selle asjaolud, ei lähe see minu hinnangul ka Selfossi kriminaalpolitseisse, mis tavaliselt tegeleb sarnaste siin saartel aset leidnud juhtumitega. See läheb otseteed Reykjavíki politseisse ja kriminaalosakonda, ja sa võid kindel olla, et nemad käituvad teisiti kui see Gudni. Minul on ükskõik, mida sa otsustad teha, aga kahtlemata on sulle endale parem, kui asju õigesti korraldada. Kui sind mitteametlikult küsitletakse, võib ta kõike, mida sa räägid, kohtus sinu vastu kasutada. Ja mis veelgi hullem, Hjörtur võib kinnitada kõike, mida sa ütlesid. See on täiesti sõge käitumine.”

      „Aga kas ta mitte ise ei öelnud, et siin pandi uurimisosakond kinni?” küsis Markús, kes Thóra kergenduseks näis asja nüüd tõsisemalt võtvat.

      „Vestmannaeyjari saared ei ole sellegipoolest väljaspool kriminaalpolitsei ja kriminaalosakonna jurisdiktsiooni, isegi kui nende siinne kontor kinni pandi. Nad astuvad lihtsalt lennukisse ja tulevad kohale.”

      „Ma mõistan,” ütles Markús mõtlikul häälel.

      Thóra ohkas. Ta ei saanud muidu, kui pidi kaasa tundma sellele mehele, kes oli ometi nii erinev temast endast. Kogu põikpäisus, äkilisus ja ebaviisakus, mis teda enne olid iseloomustanud, olid ühtäkki kadunud. Oli selge, et keldrist leitu oli teda sügavalt šokeerinud ja Thóra uskus teda, kui ta ütles, et ta nägi esimest korda nii neid surnukehi kui ka pead, millele ta sinna järele oli läinud. Segaduses, mis algas pärast seda, kui nad keldrist välja läksid ja Hjörturile teatasid, et kõige õigem oleks politseisse helistada, polnud Thóra saanud veel võimalust Markúselt küsida, kuidas taoline paradoks üldse võimalik oli. Pärast seda, kui Thóra oli näinud kehata pea jubedat näoilmet – tundus, justkui näitaks see keelt –, oli ta tundnud niivõrd suurt klaustrofoobiat, et keldris Markúsega pikemalt vestelda ei tulnud enam kõne alla. „Kuidas oleks, kui sa nüüd räägiksid mulle, kuidas sa teadsid minna keldrisse otsima pead, mille kohta sa ütled, et sa isegi ei teadnud, et see seal on? Ma olen püüdnud sellele mingit seletust välja mõelda, aga ma pean ütlema, et see ei õnnestu.” Ta vaikis hetke ja vaatas Markúsele otse silma. „Kui ma olen kuulnud sinu varianti sellest loost, siis ootame rahulikult ära, kuni Hjörtur välja tuleb, ja laseme seejärel Gudnil otsustada, kas ta tahab sind ametlikult üle kuulata või jätab selle töö neile, kes juhtumiga edasi hakkavad tegelema.”

      „Hea küll,” vastas Markús ja tõmbas sügavalt hinge. „Sul on ilmselt õigus.”

      Thóra oli tema meelemuutusega rahul, kuid ei teadnud, kaua see kestab. „Ja et oleks selge, siis edaspidi on nii, et kui sa talle midagi ütled ja ma sind katkestan, jääd sa vait ja lased minul rääkida. Sama siis, kui ma soovitan sul mõnele küsimusele mitte vastata.”

      „Kõik selge,” ütles Markús. „Sina otsustad.” Ta vaatas Thórale otsa ja naeratas virilalt. „Kus sa siis olid, kui suur rabarberijuhtum päevakorras oli? Nad lasid mul tervelt kuu aega järjest iga õhtu kooliaias umbrohtu kitkuda.”

      Thóra naeratas vastuseks. Ta vaatas ringi olemaks kindel, et ükski Gudni alluvatest neid pealt ei kuula. „Räägi mulle nüüd sellest peast, mida sa läksid otsima, ilma et oleksid sellest midagi teadnud.”

      Gudni nõjatus toolis tagasi ja tõmbas päevinäinud elektrilisest kirjutusmasinast välja viimase paberilehe. Ta asetas selle hoolikalt, tekst allapoole, teiste lehtede peale. Seejärel võttis ta paberid kätte ja veendus, et need on õiges järjekorras. Siis pani ta need lauale, nii et tekst jäi Thóra ja Markúse poole. „Kõik nii, nagu seadus ette näeb. Lugege läbi ja mul oleks väga hea meel, kui sa kinnitaksid oma ütlusi allkirjaga, Markús, nii et kõik formaalsused oleksid joones ja su advokaat saaks rahulikumalt hingata.”

      Thóra naeratas talle ametlikult. Seni kuni tema kliendi huvid olid kaitstud, ei huvitanud teda vähimalgi määral, kas Gudni oli protseduurireeglitega rahul või mitte. Kokkuvõttes oli kõik hästi läinud. Markúst oli kuulatud üle kui kahtlusalust, kuid see oli asjaolusid arvestades igati loogiline. Peamine oli see, et ta polnud endale rohkem kahju tekitanud, rääkides liiga palju ja liiga vara. Thóra osutas peaga tunnistusele. „Kas see ikka kattub sellega, mida Markús rääkis? Sa pole sinna ometi midagi lisanud, või kuidas?” küsis ta, nautides oma väikest kättemaksuhetke.

      „Jah, peaasjalikult on seal see, mida räägiti,” vastas Gudni sarkastiliselt. Ta pani käed rinnal risti ja kummardus ettepoole. „Et asja lühidalt kokku võtta, sain ma asjade käigust aru järgmiselt,” ütles ta Markúsele otsa vaadates. „1973. aasta 22. jaanuari hilisõhtul võttis Alda Thorgeirsdóttir sinuga ühendust ja palus sul tema heaks ta ühest väikesest kastist vabastada. Sa olid armunud Aldasse, kes oli siin saarte peal sel ajal kindlalt kõige ilusam tüdruk, seega võtsid sa kasti ilma pikema jututa vastu. Sa viisid selle koju enda juurde keldrisse, mõeldes, et peidad selle hiljem paremini ära. Seda ei juhtunud, sest samal õhtul algas vulkaanipurse. Su vanemad äratasid sind üles ja teid pandi laevale, mis viis sinu, su vanemad ning õe ja venna maismaale. Laeval kohtusid sa Aldaga uuesti ja kui ta küsis, kas sa olid kastist lahti saanud, rääkisid sa talle tõtt. Kast oli kiirustades keldrisse jäänud. Sa ei küsinud Alda käest, mis kasti sees on, kuna sa ei tahtnud teda pahandada, sest ta oli nii ilus ja nõnda edasi.” Gudni naeratas Markúsele, kes punastas. „Siis ei juhtunud umbes kolmkümmend aastat mitte midagi, kuni „Põhjamaade Pompei” uudistesse jõudis ja Alda sinuga uuesti ühendust võttis. Ta palus sind härdalt, et sa takistaksid maja tuha seest välja kaevamist, kuna kast oli ikka veel seal, ja sellest hoolimata ei küsinud sa, mis kasti sees on. Võib-olla oled sa Aldasse ikka veel armunud?”

      Markús punastas uuesti. „Ei, seda mitte. See lihtsalt ei tulnud jutuks.”

      „Mida iganes,” ütles Gudni ja jätkas oma kokkuvõtet. „Lõpuks jõuti kokkuleppele, et sa võid minna keldrisse ja võtta sealt, mida sa tahad. Kui Alda seda kuulis, jäi ta rahule. Sa kavatsesid kasti ära tuua ja Aldale viia, nagu ta palus. Siis juhtus aga nii, et lõpuks keldris olles otsustasid sa järele vaadata, mis kasti sees on, ja sellest veeres välja kuivanud, ilma kehata inimpea. Samal hetkel jäid sulle silma kolm surnukeha, mida sellel saatuslikul õhtul seal ei olnud.”

      „Tegelikult pea ei veerenud välja,” vastas Markús haavunult. „Ma lihtsalt ehmatasin, kui nägin, mis kasti sees on, nii et pillasin selle käest. Pea kukkus maha ja põrkas sinna, kus see praegu on. See ei veerenud. Tegelikult ma arvan, et lõin seda kogemata jalaga, kui sealt minema kiirustasin, aga päris kindel ma pole. Igatahes jäi see pidama surnukehade kõrval ja siis ma neid märkasingi. Varem ma neid näinud, sest seal oli nii pime ja tolmune.”

      Thóra katkestas Markúst, enne kui ta jõudis jätkata oma kirjeldust pea eksirännakutest keldripõrandal. „Jajah, ma arvan, et oleks hea, kui sa selle nüüd läbi loeksid – Gudni kenast kokkuvõttest hoolimata –, ja siis me peame minema hakkama. Sinu tunnistuse põhjal tuleb politseil asuda teiste asjadega tegelema. Ma oletan, et te tahate rääkida selle Aldaga, kes näib pea päritolust rohkem teadvat kui Markús.” Thóra vaatas kella. Kui õnn on tema poolel, peaks ta veel viimasele lennukile jõudma. Näis, et Markúse kahtlustamine jäetakse sinnapaika, ehkki hiljem tahab kriminaalpolitsei temaga tõenäoliselt uuesti rääkida. Ta lootis, et Alda kinnitab Markúse ütlusi. Kui mitte, halveneks Markúse olukord oluliselt nii pea kui ka kolme laibaga seoses. Aga kindlasti kinnitab Alda tema sõnu ja selgitab pea päritolu. Thóra heitis silmanurgast pilgu käekellale ja seejärel Markúsele. Mees luges ikka veel politseiraporti esimest lehekülge. Thóra ohkas ja lootis,