Tuhk. Yrsa Sigurðardóttir

kes tundsid piirkonda väga hästi. Thóra ei pidanud pikalt juurdlema, kuidas oleks võinud juhtuda, et osa seltskonnast sattus mandril valitsenud halva ilma eest Vestmannaeyjari keldrist varju otsima, sest juba järgmisel leheküljel oli juttu, kuidas kursilt kõrvale kaldunud mehed oli leitud mägismaal väikeses onnis külmetamas. Nad olid lumetuisus ära eksinud ja võisid ainult saatust tänada, et olid onni peale juhtunud. Siis leidis Thóra ühe uudise ka kadunud inimestest, keda ei olnud leitud. Veebruarikuus oli alus nimega Sjöstjarnan maismaast kagus koos kümneliikmelise meeskonnaga põhja läinud. Inimesed olid istunud kummipaati, et end päästa, kuid neid ei leitud kunagi. Tegemist oli viie islandlase ja viie fäärlasega, neist üheksa meest ja üks naine. Vaatamata põhjalikule otsimisele ei märganud Thóra ühtki viidet selle kohta, et nad oleks üles leitud. Probleem oli ainult selles, et laeva põhjamineku ajal oli Markúse maja tõenäoliselt juba tuha alla mattunud ja laevaõnnetus oli toimunud saartest väga kaugel.

      Pettunult jätkas Thóra lugemist ja leidis siis artikli, mis uuesti lootust sisendas. Selles räägiti suurest hulgast välismaistest ajakirjanikest, kes olid tulnud Islandile, et vulkaanipurset kajastada. Artiklis polnud küll midagi sellest, et ükski neist oleks kadunuks jäänud, neljast rääkimata. Kuigi näis ebatõenäoline, et mõni alalise töökohaga ajakirjanik oleks saanud Islandilt naasmata jääda, ilma et see oleks uudistesse jõudnud, võis vabakutselistega olla lugu teine. Mõni taoline reporter võis Islandile tulla, ilma kedagi oma plaanidest teavitamata. Võib-olla ei hakatud neid siit otsimagi, kui nende kadumine kodumaal ilmsiks tuli.

      Aasta esimesel poolel oli toimunud vähe muud, mis võinuks laibaleidudega kuidagi kokku käia. Parasjagu käis vihaselt Islandi järjekordne tursasõda, kuid Thóra ei leidnud midagi selle kohta, et keegi oleks kadunuks jäänud islandlaste ja brittide vahelises konfliktis selle üle, kas Islandi territoriaalvete ulatust tohiks laiendada kaheteistkümnelt meremiililt viiekümnele või mitte. Veel mitu artiklit mainis kellegi surma või kadunuks jäämist, aga alati oli tegemist üksikisikute, mitte rühmadega. Thóra ei uskunud, et keldris olnud laibakogu võinuks koosneda inimestest, kes olid surnud või kadunud erinevatel asjaoludel ja eri ajal, seega ei lugenud ta neid artikleid kuigi tähelepanelikult.

      Ta lehitses läbi ka 1972. aasta, kuna oli võimalik, et laibad olid tekkinud juba enne vulkaanipurset. Ta ei hakanud juurdlema, kuhu need võinuks sel juhul olla vahepeal peidetud; lugu oli küllalt kummaline ka ilma mingite veidrate selgitusteta. See aasta oli tema seisukohalt aga sama vaene kui 1973. Pilt uppuvast laevast köitis ta tähelepanu, kuid juures olev artikkel ütles, et tegu oli traaleriga, mis ilmselt oli sõitnud miini otsa. Asja edasine uurimine tõi aga päevavalgele, et laeva omanikud olid lastiruumis dünamiidilaengu plahvatama pannud, lootes kindlustusraha saada. Ei paistnud, et keegi oleks seoses sellega hukkunud või kadunud.

      Veel pälvis Thóra tähelepanu artikkel, mis rääkis, et Islandi kalavete poole olid teel kaheksakümmend Briti traalerit. Artikkel oli dateeritud 1972. aasta augustiga, mis oli veidi vara; samas oli sellega seotud hulk inimesi ja võis olla mõeldav, et neli neist olid kaduma läinud, ilma et seda oleks märgatud. Artiklis polnud kadumistest sõnagi, aga selle toon andis hea pildi tursasõjaaegsetest suhetest. Artikli lõpus tsiteeriti nimelt Briti traalerikaptenit, kes oli öelnud, et kui islandlased katsuvad tulla tema laeva pardale kaugemal kui kaksteist miili rannikust, kuid lähemal kui viiskümmend, võetakse neid vastu keeva vee ja pipraga. Jutt piprast tundus Thórale naljakas, keev vesi aga mitte eriti. Kapteni sõnad andsid märku, et sellal oldi kõigeks valmis – isegi füüsiliseks vägivallaks.

      Lugemise järel polnud Thóra kuigivõrd targem kui enne ja temas oli tärganud ainult ebamäärane tunne, et laibad olid kuidagi seotud tursasõjaga. Seda nimetati ju sõjaks ja sõda tähendas Thórale kannatusi ja surma.

      Thóra sulges raamatu ja kiirustas eesootavaks sõiduks asju pakkima.

      7. peatükk

       Pühapäev, 15. juuli 2007

      Thóra istus lennukis Bella kõrvale. Ta tänas jumalat, et lend kestis vaid pool tundi – tal oli kohutav hirm selle ees, et peab tüdrukule nii lähedal viibides temaga vestlust üleval hoidma. Lõpuks oli Bella see, kes vahetpidamata jutustas. Tema jutu mõte oli selles, et ta tahtis, et Thóra algataks Islandi riigi vastu kohtuasja avalikus kohas suitsetamise keelu kaotamiseks. Thóra naeratas ebamugavust tundes, kuid ei julgenud Bellale ühtegi sõna vastu lausuda. Ta isegi noogutas, kui sekretär väitis, et pärast lennukites suitsetamise keelamist oli varasemast suurem hulk reisijaid pärast pikki lende haigestunud, kuna nüüd toimus pardal õhuvahetus palju aeglasemalt. Selle asemel et suitsu sisse hingata, hingasid reisijad endale sisse pisikuid ja baktereid, mis pärinesid igasugustelt inimestelt, kellel Bella sõnul võis olla kas või ebola või linnugripp. Thóra kahtles, kas neid haigusi põdevad inimesed eriti tihti Vestmannaeyjarile lendavad, aga sellegipoolest püüdis ta teha lühemaid hingetõmbeid kui tavaliselt. Kui nad maandusid, nautis ta juba lennukiuksel värske õhu sõõmu ja sooja tuule puudutust oma näol. Bella kiirustas temast mööda lennujaamahoone poole, et suits ette panna.

      „No nii,” ütles Thóra, tirides nende kohvreid tuhatoosi poole, kus Bella sigaretti nautis. „Kas me ei peaks taksot võtma?” Ta vaatas ringi, kuid ühtegi ei paistnud. Ta meeleolu langes, kui ta nägi, et mõned nende kaasreisijatest valmistusid linna poole jalgsi teele asuma. Võib-olla polnudki saarte peal taksosid? Just siis, kui ta oli valmis lennujaamahoonesse tagasi minema, et selle kohta järele küsida, peatus nende kõrval uus Range Roveri maastur. Thórale oli hiljuti räägitud, kui palju sellised autod maksavad, aga number oli olnud nii suur, et ta arvas siiamaani, et oli millestki valesti aru saanud. Tume külgaken libises alla ja keskealine mees, kes avausest välja vaatas, kõnetas neid.

      „Kas sina oled Thóra?” ütles ta madalal häälel ja vaatas Bellale otsa.

      „Ei, see olen mina,” kiirustas Thóra vastama, ise üsna pettunud, et sekretäri võidi temaga segi ajada. Kuigi ta ei pidanud ennast eriliseks iluduseks, olid nad Bellaga välimuselt ja riietuselt nagu öö ja päev. Thóra tavatses alati korralikult riides käia, maitsekates teksastes ja sportlikus jakis, mis oli maksnud liiga, liiga palju. Samal ajal kui sekretär nägi alati välja, nagu oleks ta valmis osatäitmiseks Baader-Meinhofi terrorirühmitusest rääkivas näidendis. Lisaks sellele andis tüdruku jumestus talle vampiiri välimuse. Thóra astus autole lähemale.

      „Tere,” ütles mees ja sirutas käe, et tagumist ust avada. „Minu nimi on Leifur, ma olen Markúse vend. Ta helistas ja ütles, et sa oled siiapoole teel, niisiis tuli mulle pähe sulle vastu tulla.”

      „Suur tänu,” vastas Thóra kiiresti. „Mul on sekretär kaasas, ega sellest midagi pole?”

      „Ei, muidugi mitte,” vastas Leifur, kui autost välja astus ja nende kohvrid pakiruumi tõstis. „Ma oletan, et te peatute Thórshamari hotellis,” ütles ta, kui nad olid kõik autosse istunud.

      „Jah, seda küll,” vastas Thóra ja kasutas juhust, et meest hoolikamalt silmitseda. Vennad olid sarnased ja ta oletas, et noores eas pidid nad olema väga kenad mehed. Leifur oli Markúsest mõnevõrra vanem, tõenäoliselt kuuekümne ringis. Ta oli aastatele hästi vastu pidanud ja lisaks sellele vihjas ta hoiak, et tegemist on mehega, kes on harjunud juhtima ja oma tahet saama. Thóra pidi tunnistama, et vennad olid hea välimusega, kuigi talle temast oluliselt vanemad mehed väga ei meeldinud. Leifuri riided andsid tunnistust mehest, kes hoolib kvaliteedist. See käis ka tema auto kohta. Thóra teadis muidugi, et välimus ei tähenda alati veel kõike. Näiteks Bella polnud ei terrorist ega paks vampiir, kuigi kergelt võis vastupidist mõelda.

      „Hotell asub väga heas kohas,” ütles Leifur, kui auto paigalt võttis. „Linna keskel ja sadamale lähedal.”

      „Seda on hea teada,” vastas Thóra ja juurdles, mida ta peaks järgmiseks ütlema. Tal polnud aimugi, kui palju mees uurimise käigust teab, ja ta ei tahtnud talle midagi ilmaasjata välja rääkida. See ei jätaks head muljet, kui too hakkaks politsei ülekuulamistel Thóra sõnadele viitama. Ta vaatas ringi, otsides midagi, millest rääkida. „Ilus ilm täna,” ütles ta ja tundis sellise klišee kasutamise pärast häbi. „Kas siin on alati nii hea ilm?”

      Leifur heitis talle pilgu ja naeratas. „Jah,