Tallinna ajalugu. Karsten Brüggemann

kalev, linane riie, vürtsid, Rootsi metallid ja karusnahad. Neist kõige kasumlikum kaubavahetuse artikkel oli sool. Keskajal ei tarvitatud seda mitte üksnes toitude maitsestamiseks või vürtsitamiseks, vaid eelkõige kui konserveerimisvahendit. „Valget kulda” peeti ka maksevahendiks ja isikliku jõukuse sümboliks. Põhiliselt oli sool pärit Prantsusmaalt ja Portugalist, väiksemad kogused tulid siiski ka Saksa-Rooma riigist, eelkõige Lüneburgist. Edasi müüdi seda eeskätt Venemaale, kuid väiksemas mahus ka Rootsi ja Soome. Soolakaubanduse kõrgaeg oli 1430. aasta paiku, kui Tallinna sadamasse maabus rohkem kui 100 soolalastiga koget. Sool andis tööd ja leiba mitte üksnes kaupmeestele: mündrikud laadisid kogede põhjas lahtiselt hoitava soola oma paatidesse, kandjad ja voorimehed viisid selle linna vaekotta, kus kotiköitjad soola kottidesse panid ja kaalujad selle kaaluplatvormile vinnasid, soolamõõtja rehkendas välja kaalu ja määras tollimaksu, kandjad purustasid soola, jahvatasid ja hoidsid seda kaubaaidas ja laomajades, seal ostsid soola vene kaupmehed, lasid oma laevadele või vankritele laadida või müüdi sool edasi linna jaekaupmeestele ja poodnikele, kes selle siis ostjatele maha müüsid.

      Novgorodist ja teistelt Vene aladelt müüdi Tallinnasse kanepit, lina, rasva, vaha, nahku, karusnahka ja parknahka. Sellest läks palju transiitkaubaks, aga ühtteist pruugiti ära ka Tallinnas. Alates 15. sajandist olid linnas oma moekuse tõttu eriti populaarsed karusnahad. Eestimaistest eksportkaupadest tuleks mainida eelkõige rukist ja kaera. 1299. aastal on esmakordselt dokumenteeritud Eesti teravilja väljavedu Tallinnast Lübeckisse. Ent ekspordiartiklite hulka kuulusid ka oder, linnased, lina, mesi, või, tõrv, lõng, hülgerasv, kärbi- ja nirginahad, paekivi, tuurakala, angerjas, lõhe ja haug. Ordumeistrid pakkusid kohati võimalust juhtida eestimaine sisekaubandus Tallinnast mööda ja suunata näiteks Eestimaa rüütlimõisade teravili otse merekaubandusse. Kokkuvõttes jäid Tallinnale sellega tekitatud kahjud siiski mõistlikesse piiridesse.

      Kaubanduse kontrollimiseks oli rael linna vaekoda ja 14. sajandi lõpul praagikoda (Wrake, ka Brake) – kontrollpunkt vaha, heeringa, rasu, traani ja lina jaoks. Keskajal kasutas Tallinn üleüldist tollivabadust. Kuid aeg-ajalt seati kaupade liikumisel sisse mitmeid eriandameid, millest olulisimad olid 14. sajandi lõpul tekkinud aktsiisid, impordi- ja transiiditoll veinile ja õllele, ning alates 16. sajandist nn vaadi- ja paagiraha meremärkide ning majakatule eest tasumiseks.

      Toit, rõivad, eluase – argipäev ja pidupäevad keskaegses Tallinnas

      Kaubandus ja käsitöö olid linnaelu toimimise põhialused. Ent need mitte ainult ei kindlustanud linnaelanikke leiva ja rahaga, vaid andsid ka võimaluse ehitada uhkeid kodanikemaju ja tarbida täiesti arvestataval määral argi- ja luksuskaupu. Muidugi läks üks osa palehigis teenitud rahast maksude, liikmemaksude ja kingituste näol linnavalitsusele, kirikutele, kloostritele, gildidele ja tsunftidele. Ent seda, mis üle jäi, võis kas investeerida või tarbida.

      Tarbimisele ja investeeringutele tehtud kulutustes oli esimesel kohal toit, mida eesti ajaloolane Inna Põltsam on põhjalikult käsitlenud oma 2002. aasta uurimuses. Selles viitab autor ühelt poolt kohalike toiduainete tootmise võimalustele, mis Kesk-Euroopa vaatevinklist tunduvad üsna piiratud, teisalt Tallinna kaubandusele, mis tõi linna toiduainete silmatorkava mitmekesisuse kohaliku toodanguga võrreldes. Eestimaised põllumajanduslikud tooted olid ennekõike rukis ja oder. Osa Tallinna elanikest pidas loomi (sigu, lambaid, kitsi, kodulindusid), neil oli maitsetaimede, juurvilja- ja puuviljaaed, mis varustas neid ubade, herneste, kaalikate, kapsa, peterselli, küüslaugu, tilli, aedruudi, salvei, õunte, pirnide, kirsside ja muu taolisega. Linnakaubandus (kalakaubitsejad, soola-, vürtsi-, heeringa-, veini-, õllemüüjad jt) ning käsitöölised (pagarid, lihamüüjad, lihunikud, õllepruulijad) andsid oma panuse toiduainete hankimisse impordi ja tooraine töötlemise näol.

      Sel taustal erines tollaste tallinlaste toidusedel tänapäeva kodanike koduse majapidamise omast mõnes osas üsna märgatavalt. Igapäevase toidulaua juurde kuulusid teraviljatooted (eelkõige puder), juurvili ja piim. Juust ja metsloomaliha olid nende kõrge hinna tõttu kättesaadavad üksnes rikastele ja kõrgest soost linlastele. Võid tuli ette harva. Selle asemel söödi meelsasti rasvast sealiha. Ka kala (eelkõige heeringas) ja linnuliha leidsid üha sagedamini tee toidulauale. Magusa aset täitis tavaliselt mesi. Suhkur seevastu oli kallis ja seda peeti luksuskaubaks, niisamuti oliive, mandleid, viigimarju, sidruneid, datleid, apelsine ja kreeka pähkleid. Ka maitseaineid, nagu näiteks safranit, muskaatpähklit, pipart, kaneeli, muskaati, ingverit või nelki said endale lubada ainult jõukad. Ühes tavalises köögis saadi hakkama erinevate sinepite, salvei, peterselli, tilli, köömnete, piparmündi, apteegitilli või aniisiga. Lisaks sisseveetud, seega kallile veinile peeti mõnuaineks igat liiki ravimtaimi, mida joodi meeleldi ka leotisena. See asendas teatud mõttes kohvi ja teed, mis jõudsid Tallinnasse alles 17. sajandil. Neid mõlemaid tunnustati samuti maksevahendina nagu soola ja veinigi. Kala ja liha konserveerimise, kuid ka toidu maitsestamise vahendina eelistati kasutada soola ja äädikat. Teised säilitamise meetodid olid kuivatamine, hapendamine, marineerimine ja suitsutamine.

      Jookide valik ei jäänud oma mitmekesisuselt toidulauale alla. Õlu oli igapäevajoogi eest, vaeste õlle aset täitis vesi. Mõdu ja veini pakuti pidulikel puhkudel, kusjuures Tallinnas joodi peamiselt reinveini, malvasiiri ja romeniid. Neid kõiki võis saada ainult monopoolses seisundis Tallinna raekeldri kaudu. Rahakotile soodsat asendust importveinidele pakkusid kohalikud puuviljaveinid, hõõgveinid, ent ka kali, lahjendatud äädikas ja muu taoline.

      Ka lauakombed erinesid oluliselt tänapäeva omadest. Söömaaeg algas rituaalse kätepesuga ja palvega. Peenemates majades kanti toidud söögiruumi eraldi laual (Tafel). Lauanõusid kasutati igapäevasel söömisel vähe. Tavapärased olid nuga ja lusikas, kusjuures pidusöökidele tuli nuga endal ise kaasa võtta. Taldriku aset täitis leivakäär, aga esines juba ka puu- või tinataldrikuid. Laudlina oli salvräti eest. Matslikuks peeti täis suuga rääkimist, matsutamist ja luristamist, lauale sülitamist, laudlinasse nuuskamist, noa kasutamist hambaorgina ja kontide viskamist laua alla või lausa üle õla pildumist.

      Linnakorporatsioonide – muuseas kogu hansaruumis levinud – „kostitamised” (Gastereyen) ja „joodud” ei erinenud mitte niivõrd oma laadilt kui söökide ja jookide hulgalt. Ohtralt lauanõusid, eriline ja aeganõudev toiduvalmistamise viis, kallid ja valitud maitseained, suur kogus kallihinnalisi alkohoolseid jooke, muusika ja tants iseloomustasid üht õnnestunud pidusööki, mida ei võetud üksnes seltskondliku olemisena ja lõbutsemisena, vaid milles nähti ka võõrustaja ühiskondliku staatuse ja jõukuse indikaatorit.

      Keskajal kujutas söömine ja joomine endast tähtsat argielu osa ja koormas majapidamiskassat kaugelt suuremas mahus kui hilisematel aegadel. Käealused, oskustöölised ja „alamad” käsitöölised pidid kulutama umbkaudu poole oma sissetulekutest selle peale, et neil endil, nende pereliikmetel ja majalistel kõhud täis saaksid. Seejuures ei järgitud söömise puhul ühe majapidamise piires ühiskondlikke ja õiguslikke hierarhiaid: käsitöömeistrid ja kaupmehed sõid oma perekondade, sellide, kaupmeheabide, sulaste ja tüdrukutega ühes ruumis (küll mitte ilmtingimata sama laua taga). Gildi söömingutele siiski naisi reeglina ei lubatud. Erandi moodustasid teatud erilised päevad aastaringis.

      Seda, et söömine-joomine ei olnud ainult igapäevane hädavajadus, vaid see täitis ka seltskondlikke ja esinduslikke eesmärke, esitledes kõige muu kõrval isiklikku jõukust või linnakorporatsiooni rikkust, võime järeldada keskaegset peokultuuri uurides. Pidutseti sageli ja helde käega. Raad andis pidusööke tähtsatele külalistele ja kõrgest soost isikutele, pidas lahkunud ordumeistrite ja kõrgmeistrite peiesid (Begängnisse) ja tervitas pidudega uusi ordumeistreid. Gildid korraldasid veidi enne jõule, toomapäeval (21.12), ja lihavõttepaastu ajal (4. paastupühapäev laetare, vastlapäev) nn peajootusid (gildisöömingud) tantsuetteastete ja pidusöökidega. Maikuus järgnes maikrahvipidu, omalaadne kirmas rongkäikude, ratsasõitude ja pidusöökidega, mis vältasid mitu nädalat. Kirikud, mis tähistasid keskajal märksa rohkem pühi kui reformatsiooni järel ja mis soodustasid oma ettenähtud paastuaegadega ex negativo pidutsemist, seadsid sisse hingedepäeva (Hinkepe) ja Kristuse ülestõusmispüha. Muidugi tähistati nende suurte linnapidude kõrval aastaringselt sünde ja surmasid, peeti leeri-, sünnipäeva- ja pulmapidusid.

      Meelsasti