Tallinna ajalugu. Karsten Brüggemann

1575, mille najal võib kokku arvutada ligikaudu 1000 inimest (koos Toompea, ordulossi ja kohalviibivate vasallidega). Eeslinnade rahvaarvuks 16. sajandi esimesel poolel võib nende suuruse järgi hinnates pakkuda umbes 700, mis teeb kogu Tallinna linna rahvaarvuks tollal umbes 6700 elanikku.

      Hinnangud 16. sajandi eelse aja kohta on veelgi kahtlasemad. Ühes maksunimistus aastast 1372 on ära toodud 650 maksukohuslast. Kui lubada endale lihtsustust ja lahutada see arv hilisemast hinnangulisest rahvaarvust, siis teeks see koos Toompea elanikkonnaga kokku napilt 5000 elanikku (eeslinnu siis veel ei olnud). Sel moel kuulus Tallinn keskmise suurusega Euroopa linnade hulka, olles demograafiliselt väga kaugel sellistest 40 000 elanikuga suurlinnadest nagu Köln, Viin ja Praha või siis 20 000 elanikuga linnadest nagu Lübeck, Nürnberg, Bremen ja Gdańsk. Rahvaarvult oli Tallinn võrreldav pigem Göttingeni, Hildesheimi või Stockholmiga, kusjuures arvud võisid muidugi tugevalt kõikuda, sõltudes üldistest oludest, sõdadest ja taudidest.

      Enamik Tallinna orduaegsetest kodanikest olid saksa päritolu ja tulid Saksa-Rooma riigist, kui nad polnud just Tallinnas sündinud. Vahepeatus, mõneti ka Tallinna tulevaste uuselanike kodulinn oli kogu keskaja vältel Lübeck. Laiali mööda hansalinnu moodustasid kaugkaubandusega tegelevad kaupmehed tiheda sotsiaalse võrgustiku, olles sageli omavahel seotud ka suguluse kaudu, nii et ei tule imeks panna, kui ühe ja sama perekonna liikmed elasid Tallinnas, Lübeckis ja teistes hansalinnades. Ühest uurimusest, mis käsitles Tallinna kodanikenimedes 14. sajandil esinevaid kohanimesid, selgus, et umbes pooli kõigist kohanimedest võib leida Rhein-Westfaleni aladelt, teine pool koosneb põhiliselt kogu Põhja-Saksa alalt pärit nimedest.

      Üks Tallinna elanike sotsiaalse erinevuse võrdlemisi ilmne tunnus oli etniline kuuluvus. Eespool mainitud maksunimistu aastast 1538 annab järgmise pildi: umbes üks viiendik maksukohuslastest näisid olevat rootslased, ülejäänud nelja viiendiku puhul oli pooleks sakslasi ja eestlasi (undeutsch, mittesakslased). Sotsiaalselt positsioonilt koosnes ilmselt kogu ülemkiht ja üle poole keskklassist sakslastest. Ülejäänud keskklassist umbes veerandi moodustasid rootslased ja viiendiku mittesakslased. Alamkihist moodustasid kolmveerandi eestlased ja rootslased, kui üksikud sakslased välja arvata. Sotsiaalne jaotus lähtub siinjuures maksukohuslaste arvust ja üldisest elu-olust.

      Ühe arvulises mõttes vaevalt mingit kaalu omava etnilise rühma moodustasid linnas elavad venelased (eelkõige novgorodlased). Nemad tuleks küll arvata peamiselt kaupmeeste hulka. Käsitöölisi ja muid elanikerühmi ei ole teada. Venelasi esindas vanem ja nad kogunesid pühale Nikolaile pühendatud kirikus, mida on esmakordselt mainitud 1371. aastal ja mis asus Väikese Rannavärava ja Pika tänava lähedal linnamüüri ääres, mitte kuigi kaugel Olevistest. 1422. aastal viidi kirik üle Munga tänavale, kus asus ka maja, mida kasutati kaubalaona ja pidusaalina. Seal seisis kirik kuni 1825. aastani, mil see Aleksander I (1801–1825) käsul maha lõhuti ja asendati uue hoonega, mis püsib tänaseni.

      Arvatavasti võis linnas kohata ka soomlasi, karjalasi ja ingerlasi, tänu nende päritolualade ruumilisele lähedusele. Ent nende kohta puuduvad teated ja küllap neid olnuks nende lähedase keelesuguluse ja keskajaks veel välja kujunemata õigekirja tõttu ka raske allikates eestlastest eristada.

      Tallinna linnaõigus

      Taani valitsuse ajal pandi alus all-linna hilisemale ulatuslikule autonoomiale. 15. mail 1248 andis kuningas Erik IV Adraraha Tallinna linnale Lübecki linnaõiguse, mis jagas kodanikele arvukalt privileege, lõi tugeva pinnase merekaubandusele Põhja-Euroopa linnadega ja soodustas sadama arengut. Sama ürik kehtestas linnaelanikele tollivabaduse Taani riigi piires. Kuivõrd ürikus mainitakse Tallinna linna raehärrasid, siis võib järeldada, et juba 1248. aastal oli linnas olemas raad, kes tegutses kehtivate linnaõiguste alusel. Siiski piiras kuningas Erik IV oma foogti ametisse nimetades rae õiguspädevust. Lübecki õigus liideti 1865. aastal Eestimaa provintsiaalõigusega. Lõplikult kaotas see oma kehtivuse aastal 1877, kui Tallinnas jõustus uus vene linnaseadus. Ametkondlikuks keeleks jäi kuni 1889. aastani siiski saksa keel.

Taani kuningas jagab Tallinnale privileege

      15. mail 1248 lasi Taani kuningas Erik IV Adraraha avaldadaalljärgneva ladinakeelse dokumendi:

      „Erik, Jumala armust taanlaste ja slaavlaste kuningas ja Eestimaa hertsog, tervitab selle kirja lugejaid, Jumal olgu teiega. Mulle antud võimuga kinnitan ma meie kodanikele Tallinnas vabadused, mis nende valitseja, kuningas Valdemar nendele andnud on. Meie anname nendele ka kõik need õigused, mis on Lübecki linna kodanikel. Ja kuna nad on meie helduse läbi ikka olnud vabad kaubatollidest, määran ma, et mitte keegi ei tohi nendele [tallinlastele, R.T.] kaubatolle peale panna. Me lisame, et kui keegi peaks kellelegi teisele linna piirides viga tegema, tuleb see teguoldermannide ja meie meeste [vasallide, R.T.] nõudmistekohaselt heastada. Selle kinnituseks lubame me sellele kirjale panna oma pitseri. Koostatud Vordingborgis meie Issanda aasta 1248. iididel, kinnitatud härra Saxus Agunsuni poolt.”

      Selle dokumendi originaal on kadunud. Saksa keeldetõlgitud tekst toetub ladinakeelsele koopiale aastast 1347.

      Pärast Lübecki õiguse andmist Tallinnale laiendati linnaõigust Taani valitsusajal mitmeti. 13. augustil 1265 andis Taani kuninga lesk Margarete Sambiria oma poja Erik V Klippingi, kelle eestkostja ta oli, nimel välja korralduse, et ühtki kuninga foogti ei tohi enam rae tahte vastaselt ametisse panna. 24./29. juulil 1279 andis valitsejatepaar Tallinna linnale kangastega kauplemise ainuõiguse Eestimaal. 2. juulil 1284 piiras Erik V Klipping jaekaubandusõiguse kehtivust ainult linnakodanikega. Sama aasta 22. juulil keelas Margarete ka linnasarase põldude ja karjamaade müügi. 17. juunil 1297 kinnitas kuningas Erik VI Menved kõigile Tallinna elanikele oma riigis, et laevahuku korral päästetakse nende kaubad, teisisõnu tühistas rannaõiguse, mis oli lubanud kellel tahes kaldale uhutud kauba endale võtta, küsimata, kes on kauba omanik. Lisaks tagas ta Toompea ja all-linna elanikele raieõiguse linna külje all asuvatel saartel – Naissaarel, Aegnal ja Paljassaarel – ning võttis oma kaitse alla Eestimaa ja Tallinna viljakaubanduse. Ja ilma linna nõusolekuta ei tohtinud ühtegi väljaveokeeldu kehtestada.

      1265. või 1280. aasta paiku andis kuninganna Margarete raele soovituse linn ära kindlustada, mille käigus algas ka Oleviste (gildide linn) ja Niguliste (raelinn) linnakihelkonna ehitiste ühendamine. Lõplikult sai see teoks tõenäoliselt alles 1340.–1355. aasta vahel. Aastal 1345, veidi enne seda, kui sõlmiti leping, mis fikseeris Taani Eestimaa müügi Saksa ordule, oli kodanikelinn veel kord lasknud üle kinnitada Valdemar IV Atterdagilt saadud privileegid. Juba mainitud õiguste kõrval andsid need Tallinnale õiguse tarvitada jõgede ja ojade vett ning ehitada Tallinna linnasarase alale veskeid. Liivimaa ordumeistrile jäi mündiõigus, mis vermimise eest linna poolt makstava hüvitise kujul olulist kasumit tõi.

Lübecki õigus

      Linnaõiguste juured peituvad enamasti kaupmeeste tavaõigustes, maaomaniku poolt jagatud privileegides ja iga kogukonna enda kehtestatud reeglites („willekore”, otsetõlkes omavoli). Linna sees oli kodanikele linnaõigusega tagatudisiklik vabadus, omandiõigus, õigus kehalisele puutumatusele ja reeglite järgi toimuv majandustegevus. Lübecki õigus oli vabalinna Lübecki linnaõigus. See arenes välja Heinrich Lõvipoolt Lübeckile antud Soesti linnaõigusest, samuti Westfaleni ja Holsteini maaõiguse õiguslikest arusaamadest ning Läänemere ruumi viikingite seas ja Visby Ojamaa ühistuskehtinud mereõiguse põhireeglitest. See oli ainus saksa linnaõigus, mis vastandus hiljem romaniseerimisele ja säilitas kuni 19. sajandi lõpuni oma saksaõigusliku algupära. Üksvarane koodeks pandi kokku aastal 1294 Lübecki kantsleri Albert von Bardewiki algatusel. Seda revideeriti 1586. aastal ja ülemsaksa keeles trükkis selle esmakordselt ära Johann Baldhorn pealkirja all „Keiserliku vabalinna ja Püha Riigi linna Lübecki statuut ja linnaõigus” („Der Kayserlichen Freyen und des Heiligen Reichs-Stadt Lübeck Statuta und Stadtrecht”). Selle põhiseadusõiguslikku sisu muudeti Lübecki poolt ainult ühel korral nn kassaretsessi (Kassarezess) osas. Õigus kehtis oma levikualal suures osas kuni 1900. aastani, mil see asendati saksa tsiviilseadustikuga. Lübecki õigust omavate linnade otsuste peale võis edasi kaevata Lübecki kõrgemale kohtuinstantsile. Lübecki õigus on Magdeburgi õiguse kõrval üks Saksamaa tuntuimaid linnaõigusi ja seda rakendati enamikus Läänemere ruumi hansalinnades.

      Raad

      Linnaõigus