Tallinna ajalugu. Karsten Brüggemann

aastal valminud seegist Sepa (Harju) värava lähedal. Linna lõunaosas, Seppade (Harju) tänaval, asus alates 15. sajandi viimasest veerandist nn Punane klooster (Rode Kloster; lõbumaja), mis 1522. aastal müüdi Püha Rochuse vennaskonnale, kes rajas sinna haiglate ja vanadekodude patroonile pühale Rochusele pühendatud seegi. Tõenäoliselt langes Rochuse seek laastava Liivimaa sõja ohvriks. Igal juhul seisis seek koos mõnede ümberkaudsete majadega varemetes kuni 1649. aastani, mil see anti nahaparkal Hans Perdekampi käsutusse. Peaaegu mitte midagi ei ole teada Püha Antoniuse vennaskonna tööst, tõenäoliselt kasutasid nad Antoniuse kabelit Tõnismäel, et põetada rõugehaigeid. Ainuüksi hospitalide arv osutab sellele, et vaeste, haigete, orbude ja vanade eest hoolitsemine oli linnas kõrgelt väärtustatud ja samas üks kesksemaid küsimusi üldse.

      Haigete põetamine seisis juba varakult linnaarstide järelevalve all. 1333. ja 1348. aasta vahel mainitakse esmakordselt medicus senior Conraduse nimelist arsti ja alates 1463. aastast doctor medicus Johann Molnerit. 1537. aastast tuleb kasutusele nimetus linnaarst. Alates 1424. aastast mainitakse dokumentides sageli ka linna haavaarste (kirurge). Arste ja haavaarste rakendati eelkõige raskemate vigastuste ja haiguste puhul. Sagedasti tuli ette pidalitõbe (dokumenteeritud 13.–17. saj) ja süüfilist (alates 15. saj). Katk oli kuni 18. sajandini linnaelu alaline saatja. Katkuepideemiate ajal nimetas raad ametisse erilised katkudoktorid, kes pikka kapuutsiga mantlit ja nokkmaski kandes pidid avama ja ravitsema katkumuhke. Väiksemaid vigastusi ja vaevusi ravisid aadrilaskjad, habemeajajad ja saunamehed. Nad panid kuppu, lasid aadrit, tegid klistiiri, ravitsesid leemendavaid haavu, ravisid nahahaigusi ja valmistasid salve, tablette ning plaastreid. Habemeajajad moodustasid alates 15. sajandist omaette tsunfti. Sünnitusabi andsid arvukad ämmaemandad, keda mainitakse dokumentides alates 14. sajandist. Nende hulgas oli üha rohkem eestlasi. See, kes ei saanud või ei tahtnud endale lubada linnaarsti, kirurgi, aadrilaskjat, habemeajajat või saunameest, otsis abi perioodiliselt linna ilmuvatelt ränd- ja imearstidelt (nurgaarstidelt). Nad ravisid põhiliselt luumurde, konnasilmi, süüfilist või hemorroide, opereerisid põiekive või tõmbasid hambaid välja. Ja reeglina võitlesid linnaarstid armutult nurgaarstide vastu, mitte ainult seetõttu, et nood kujutasid endast konkurente, vaid ka seepärast, et pahatihti tegid nurgaarstid pigem kahju, kui ravisid haigusi. Sääraste kahjutekitajate hulka lugesid arstid enamasti ka timuka, kes aga tänu oma tööle võis üpris sageli omandada tõhusaid teadmisi inimese anatoomiast. Nii mõnigi neist tuli sellega ehk paremini toime kui elukutselised ravijad. Paljud timukad tohtisid tegutseda ka hobuste arstina või üldisemalt loomaarstina. Kuna timukad võisid realiseerida tooteid, mis tekkisid nülgimisel, millega nad ise tegelesid, siis oli neil koerarasva, mida nad tarvitasid hobuste ja inimeste põletikuliste liigeste salvimiseks. Hukatute kehadest saadud pühade ja maagiliste ainete valmistamine ja müük kindlustas timukatele lisasissetuleku. Nii müüsid nad näiteks „vaeste patuste rasva” (inimeserasv) või surnute käsi. Kas neid Euroopa linnades üsna levinud praktikaid ka Tallinnas kasutati, ei saa siiski täie tõsikindlusega öelda.

      Üht tõsiselt võetavat ravimimüügi varianti pakkus raeapteek – ürikutes esmakordselt mainitud küll alles 1422. aastal, ent tegelikult varasem –, mis juba keskajal asus raekoja vastas (oma praeguses asukohas) ja oli pikka aega rae omand, kuni raad selle 16. sajandil välja rentis. Apteekrit peeti lugupeetud linnakodanikuks ja ta oli maksudest ning teistest andamitest vabastatud. Kui häda suur, asendas apteeker ka arsti või habemeajajat. Apteegi kaubavalik keskajal oli laiem, kui me tänapäeval oskame ette kujutada. Väga suures osas koosnes see ravimtaimedest, mida apteeker kasvatas oma isiklikus taimeaias Sepa värava taga. Aga tema käest võis saada ka vaha, paberit ja tinti, küünlaid, püssirohtu, riiet, veini, akvaviiti, ürte ja kompvekke, alates 16. sajandist ka tubakat ja piipe. Populaarsed kaubad olid morsellid (magusad vürtsikoogid) ja kuulus klarett – teatav ürdiliköör, mis ühe Tallinna arveraamatust pärineva 16. sajandi esimese poole retsepti järgi koosnes reinveinist, suhkrust, kaneelist, ingverist, kalganirohust, nelgist, muskaadist ja safranist. Kahtlasemat liiki ravimid koosnesid jahvatatud kalliskividest, inimeste ja loomade organitest, oravasabapulbrist, maikellukesenapsust või merevaiguõlist.

      Tihedat konkurentsi pakkusid rohupoed Tallinna turuplatsidel. Sest seal ei müüdud mitte üksnes ürte, vaid ka mitmesuguseid mürgiseid aineid ja raviaineid valge ja musta maagia varasalvest. Tallinna raad, kes võitles selliste ainete müügi vastu aastakümneid, kui mitte aastasadu, oli siinkohal ilmselgelt võimetu. Pruukis rael vaid rohumüüjad ühest kohast minema kihutada, kui nad kusagil mujal taas välja ilmusid. Linnaelanike tungiv nõudlus võis olla täiendav põhjus, miks too tegevusharu keskajal ja varauusajal Tallinna müüride vahelt iial päriselt ära ei kadunud.

      Gildid ja tsunftid

      Linna kutsealast ja ühiskondlikku elu kujundasid lisaks sugulusvõi naabrussuhetele ning raele suuresti ka kutseühingud, gildid ja tsunftid. Seejuures lõi seltskondlik läbikäimine nende ühingute raames pooleldi kutselise, pooleldi isikliku suhtlusringi, mis pidi tekitama usaldust ja lihtsustama sel kombel äritegevust, kuid samas tagama kaupmeeste ja käsitööliste perekondadele ka ühiskondliku turvatunde. Gildides ja tsunftides peeti ühiselt matuseid ja pulmi, korraldati sööminguid, joominguid (jootusid) ja tantsupidusid, pandi paika hea käitumise reeglid (reeglite rikkumisel maksti gildikassasse täpselt kindlaks määratud rahatrahve) ja aidati üksteist vastastikku õnnetusjuhtumite korral. Lisaks olid gildidel linnakirikutes oma altarid ja eraldi kassad leskede, orbude, vanurite ja vaeste eest hoolitsemiseks.

      Kõige suursugusem gild oli Laste- ehk Suurgild. Sellesse olid koondunud linna jõukad ja lugupeetud kaupmehed. Mõistet „lapsed” (vrd inglise k kin) tuleb mõista laiemalt ja see hõlmas „kaupmeeskonna lapsi (liikmeid, vendi)”. Suurgild võttis oma liikmeks vaid Tallinna kaupmehi, kel oli linnas oma maja ja kes olid abielus. Ka gildivendade abikaasad ja lesed arvati gildi „laste” hulka, ehkki ilma kaasarääkimisõiguseta. Võõrad võisid korporatsiooni astuda ainult juhul, kui nad olid lõplikult linna elama asunud ja abiellunud mõne Suurgildi endise liikme lesega. Varasematel aegadel põlvnesid paljud liikmed ilmselt Westfaleni rüütlitest ja Lübecki nn Sirkli vennaskonnast (rüütlisoost kaupmehed). Järk-järgult sai otsustavaks vastuvõtu kriteeriumiks ikkagi liikmete varaline rikkus. Alles 1528. aastal, mil loa said ka kraamipoodnikud, tehti rangetes liikmelisuse kriteeriumides järeleandmisi. Suurgildi ridadest tuli arvukalt Tallinna linnapeasid ja raehärrasid. Ka muidu olid Suurgild ja raad teineteisega tihedalt läbi põimunud. Mitte juhuslikult ei olnud gildivapp ja väike Tallinna linnavapp identsed: mõlematel võis näha valget risti punasel põhjal.

      Suurgildi eesotsas seisid rae poolt kinnitatud ja kolmeks aastaks valitud oldermann ning kaks kaheks aastaks valitud kaasistujat. Tavaliselt kulus oma 10 kuni 20 aastat, enne kui saadi oldermanniks. Oldermannid esindasid gilde väljaspool, kandsid hoolt gildi põhikirjast (skraast) kinnipidamise eest, juhatasid gildi koosolekuid ja olid terve linnakogukonna eestkõnelejateks rae ees. Oma ametiaja lõpul võtsid oldermannid koha sisse vanematekogus (Ältestenbank, Ort) ja moodustasid seal gildikolleegiumi, kes sai täiendust ka nooremate gildiliikmete ridadest, nn nooremate kogust (Jüngstenbank). Vanematekogu täitis järelevalveorgani ülesannet, langetas otsuseid Suurgildi tüli- ja kontrolliküsimustes ning määras karistusi gildiliikmetele, kes olid rikkunud skraa reegleid. Vanematekogu liikmed kasutasid privilegeeritud valimisõigust. Nooremate kogu seevastu omas vetoõigust vaid gildisiseste otsuste suhtes. Kaalukaid otsuseid langetasid vanematekogu ja nooremate kogu siiski üheskoos, ent erineva hääleõigusega.

      Lisaks neile ametitele ja otsustuskogudele valis Suurgild oma ridadest arvukalt liikmeid mitmesuguste gildi ülesannete ja tegevuste tarvis, nende hulgas näiteks gildimaja korrashoid, gildipeod või gildi esindamine linna erinevates komisjonides.

      Esialgne gildimaja, esmakordselt mainitud 1370. aastal, asus Pika ja Pühavaimu tänava hargnemiskohal, praegusel Suurgildi platsil. Aastail 1406–1410 rajati teisele poole tänavat uus suurem hoone. Kõrvalhooned tekkisid nii Pikale kui ka Laiale tänavale ning Börsi käiku, mis ühendas mõlemat tänavat. Nii asus gildimaja väravahoones Pikal tänaval maksu- ja hõbedakamber. „Pruudikamber” ja teenijate korterid olid Laial tänaval. Suurgildi kodukirik oli Niguliste, kus gildil oli kaks altarit, mis olid pühendatud hädasolijate aitajatele, pühale Blasiusele Sebastest ja pühale Christophorusele.

      Olulise osa Suurgildi