Tervenda end ise. Louise Hay

küsida mistahes hinda. Jõukatele inimestele meeldib saadud asja eest kõrget hinda maksta, sest see suurendab nende silmis eseme väärtust. Veel näiteid:

      • Meie kaaslane on väsinud ja pahur. Mõtleme pingsalt: millega ma selle olen põhjustanud?

      • Mees kutsub naise korra või paar välja ega helista siis enam. Naine arvab, et temal on midagi viga.

      • Meie abielud jooksevad karile ning oleme veendunud, et oleme hädavaresed.

      • Kardame palgakõrgendust küsida.

      • Meie kehad ei vasta sellele, mis vaatab vastu meestele ja naistele mõeldud elustiiliajakirjadest.

      Tunneme end alaväärtuslikena.

      • Me ei kauple välja allahindlust või ei saa osa pirukast ning oleme kindlad, et me pole küllalt head.

      • Kardame intiimsust ja liigset lähedust ning harrastame seetõttu anonüümset seksi.

      • Me ei suuda langetada otsuseid, kuna oleme kindlad, et need oleksid valed.

      Kuidas sina ennast maha teed?

      Beebide täiuslikkus

      Oo, kui täiuslik sa olid imikuna. Beebid ei pea mitte midagi tegema selleks, et täiuslikuks saada; nad juba on täiuslikud ja käituvad nii, nagu teaksid seda ka ise. Nad teavad, et on universumi keskmeks. Nad ei karda küsida, mida tahavad. Nad avaldavad oma emotsioone vabalt. Kui beebi on vihane, siis saab sellest kohe aru – õigupoolest saab sellest aru kogu naabruskond. Ja kui beebi on rõõmus, siis saab sellest samuti kohe aru, sest tema naeratusest lööb särama terve tuba. Beebid on tulvil armastust.

      Kui väikesed imikud ei saa armastust, siis nad surevad. Vanemaks saades õpime elama ilma armastuseta, kuid beebid ei kannata seda välja. Beebid armastavad ka tervet oma keha, isegi oma väljaheiteid. Nad on uskumatult julged.

      Sinagi olid selline. Me kõik olime sellised. Siis aga kuulasime enda kõrval täiskasvanuid, kes olid õppinud olema kartlikud ning hakkasime eitama oma kõikvõimsust.

      Ma ei usu ühtegi klienti, kes üritab mind veenda selles, kui kohutav inimene ta on, või kui vähe ta armastust väärib. Minu töö on tuua inimesed tagasi aega, mil nad teadsid, kuidas end tõeliselt armastada.

      Harjutus: peegel

      Järgmiseks palun kliendil võtta väikese peegli, vaadata endale silma, öelda enda nime ja lausuda: „Armastan sind ja olen sinuga rahul täpselt sellisena nagu oled.”

      Mõne inimese jaoks on see väga raske. Harva reageeritakse sellele ülesandele rahulikult või nauditakse sellest harjutusest sündivat rahulolu. Mõni inimene nutab või on nutma puhkemas, mõni saab vihaseks, mõni halvustab enda iseloomujooni või omadusi, mõni väidab veendunult, et EI SUUDA seda harjutust teha. Kord oli minu juures mees, kes virutas peegli toanurka ja tahtis minema tormata. Läks mitu kuud, enne kui ta suutis end taas peeglist vaadata.

      Aastaid heitsin pilgu peeglisse vaid selleks, et seal nähtut kritiseerida. Ajab naerma, kui mõtlen nüüd tagasi neile tundidele, mis veetsin peegli ees kulme kitkudes, et end vähegi vastuvõetavamaks muuta. Mäletan, et kartsin endale peeglis silma vaadata.

      See lihtne peegliharjutus annab mulle nii palju infot. Vähem kui tunniga võin jõuda mõne sügava probleemini, mis varjab end välise tervisehäda taga. Kui töötada ainult väliste probleemidega, siis võib iga üksiku detaili kallal nokitsemisele kuluda loendamatuid tunde; ja niipea kui arvame, et oleme probleemi „lahendanud”, ilmub see kuskil mujal taas pinnale.

      „See probleem” on harva tegelik probleem

      Üks naine oli oma välimuse pärast suures mures. Eriti häirisid teda tema hambad. Ta käis ühe hambaarsti juurest teise juurde, kuid tal oli tunne, et nad muutsid tema välimuse ainult hullemaks. Ta läks oma nina kohendama, kuid kirurgid ei teinud oma tööd hästi. Iga meedik peegeldas naisele tema uskumust, et ta on inetu. Naise probleem ei seisnenud mitte välimuses, vaid veendumuses, et tal on midagi viga.

      Ühel teisel naisel oli kohutav hingeõhk. Tema läheduses oli ebameeldiv olla. Ta õppis vaimulikuks ning käitus vagalt ja vaimselt. Välise kesta all pulbitses raevutsev viha ja kadedus, mis lahvatas, kui naine arvas, et keegi on nõuks võtnud tema jalgealust õõnestada. Tema sisemised mõtted tulid ilmsiks hingeõhuga. Naine salvas isegi siis, kui teeskles armastust. Seda naist ei ähvardanud mitte keegi peale tema enda.

      Üks poiss tuli minu juurde koos emaga. Poiss oli alles 15-aastane, põdes Hodgkini tõbe ning arstide sõnul oli tal jäänud elada kolm kuud. Poisi ema oli arusaadavalt hüsteeriline ja temaga oli raske suhelda, kuid tema poeg oli terane, mõistlik ja tahtis elada. Ta oli valmis tegema kõike, mida soovitan, sealhulgas muutma mõtlemise ja rääkimise viisi. Lahutatud vanemad tülitsesid alalõpmata ning poisil polnud tegelikult rahulikku kodust elu.

      Ta tahtis kangesti näitlejaks saada. Kuulsuse ja õnne tagaajamine oli kaalunud üle poisi võime kogeda rõõmu. Ta arvas, et pälvib tunnustust ja on väärtuslik ainult kuulsana. Mina õpetasin talle, kuidas ennast armastada ja tunnustada ning poiss paranes. Nüüd on ta täiskasvanud ja esineb sageli Broadwayl. Niipea kui ta õppis tundma rõõmu iseendaks olemisest, hakkas ta saama rollipakkumisi.

      Ülekaalulisuson veel üks hea näide selle kohta, kuidas raiskame tohutult energiat, et lahendada probleemi, mis pole tegelik probleem. Inimesed kulutavad aastaid võitlusele rasvaga, kuid on jätkuvalt ülekaalulised. Kõigis oma muredes süüdistavad nad liigset kehakaalu. Ülekaalulisus on sisemise põhjuse väline tagajärg. Minu jaoks väljendab ülekaalulisus hirmu, ja turvalisuse vajadust. Kui kardame või tunneme end kaitsetuna ning arvame, et „me pole küllalt head”, siis koguvad paljud meist kaitseks mõne üleliigse kilo.

      Kui hurjutame end liigse kehakaalu pärast, tunneme süüd iga väikseimatki palakest suhu pistes ja teeme igast lisandunud grammist suure numbri, siis vaid raiskame aega. Kahekümne aasta pärast oleme ikka samas seisus, sest pole õige probleemini veel jõudnudki. Oleme end veelgi hirmunumaks ja kaitsetumaks muutnud ning vajame enda kaitseks taas mõnd lisakilo.

      Niisiis, ma ei ole nõus keskenduma liigsele kehakaalule või dieetidele. Sest dieetidest pole kasu. Ainsana aitab vaimne dieet – loobumine negatiivsetest mõtetest. Ütlen oma klientidele: „Paneme kehakaalu teema praeguseks kõrvale ja töötame kõigepealt millegi muu kallal.”

      Kliendid ütlevad tihti, et ei saa end armastada, kuna on nii paksud, või nagu üks tüdruk väljendas: „Igast kandist liiga ümar”. Selgitan neile, et ülekaalulisus tuleb enese mittearmastamisest. Kui hakkame end armastama ja endale meeldima, siis kaovad üleliigsed kilod meie organismist nagu imeväel.

      Selgitan, kui lihtne on oma elu muuta, ja mõnikord saavad kliendid seepeale pahaseks. Neil võib tekkida tunne, et ma ei mõista nende muresid. Üks naine ärritus väga ja ütles: „Tulin siia, et saada abi oma väitekirja kirjutamiseks, mitte selleks, et ennast armastama õppida.” Minule aga oli ilmselge, et tema suurimaks probleemiks oli enesevihkamine, mis läbis kõiki tema elu tasandeid, kaasaarvatud väitekirja kirjutamine. Seni, kui ta tundis end väärtusetuna, ei saanud ta edu saavutada mitte ühelgi alal.

      Ta ei suutnud mind kuulata ja lahkus nuttes ning tuli aasta pärast samade ja veel lisandunud muredega tagasi. Mõned inimesed ei ole muutuste tegemiseks valmis ja neid ei saa hukka mõista. Me kõik alustame muutusi meile õigel ajal, õiges kohas ja õiges järjekorras. Isegi mina alustasin alles siis, kui olin juba üle neljakümne.

      Tegelik probleem

      Siin ta nüüd on – ikka veel endast väljas klient, kes on äsja vaadanud väikesesse süütusse peeglisse. Naeratan rõõmsalt ja ütlen: „Hüva, nüüd vaatame otsa tegelikule probleemile; nüüd saame hakata välja selgitama, mis teie tee peal tegelikult seisab.” Räägin veel enda armastamisest; sellest, kuidas enesearmastus algab sellest, et me ei kritiseeri end enam iial mitte millegi pärast.

      Küsin inimestelt, kas nad kritiseerivad ennast, ja jälgin nende ilmet. Reaktsioonid on nii kõnekad:

      Aga muidugi kritiseerin.

      Kogu