Tervenda end ise. Louise Hay

põhjustele.

      Kuulan, mis mulle räägitakse, ja küsin mõned põhiküsimused:

      Mis teie elus toimub?

      Kuidas on teie tervis?

      Mis tööd te teete?

      Kas olete oma tööga rahul?

      Millises seisus on teie rahaasjad?

      Milline on teie armuelu?

      Kuidas lõppes teie viimane suhe?

      Ja kuidas lõppes eelviimane suhe?

      Jutustage mulle lühidalt oma lapsepõlvest.

      Jälgin inimeste liigutusi ja näoilmeid. Kõige enam aga kuulan, mida mulle öeldakse. Mõtted ja sõnad loovad tuleviku kogemusi. Kuulan inimesi ja suudan väga hästi mõista, kust nende mured pärinevad. Meie sisemisi mõtteid näitavad sõnad, mida kasutame. Mõnikord ei sobi klientide sõnad nende kirjeldatud kogemustega. Sel juhul tean, et nad kas ei saa aru, mis nende elus tegelikult toimub, või valetavad mulle. Emb-kumb on aluseks, millelt tööd alustada.

      Harjutus: „peaksin”

      Järgnevalt annan klientidele paberi ja pliiatsi ning palun paberi ülaserva kirjutada:

MA PEAKSIN

      Lause tuleb viiel-kuuel eri moel lõpetada. Mõnel on raske alustada ja mõnel on jällegi nii palju kirjutada, et nad ei suuda lõpetada.

      Seejärel palun laused mulle ükshaaval ette lugeda, alustades igat lauset „Ma peaksin…”. Pärast iga lauset küsin „miks?”

      Vastused, millega lagedale tullakse, on huvitavad ja paljuütlevad, nagu näiteks:

      Ema ütles, et peaksin.

      Sest ma ei julge teisiti.

      Sest pean olema täiuslik.

      Noh, aga igaüks peab ju seda tegema.

      Sest olen liiga laisk, liiga lühike, liiga pikk, liiga paks, liiga kõhn, liiga rumal, liiga inetu, liiga väärtusetu…

      Vastused näitavad, millistesse uskumustesse inimesed on toppama jäänud ja kui piiratuks ennast peetakse.

      Ma ei kommenteeri ühtegi vastust. Kui kõik vastused on ette loetud, räägin sõnast PEAKS.

      Vaadake, ma arvan, et peaks on üks kõige kahjulikumaid sõnu üldse. Iga kord, kui ütleme peaks, ütleme tegelikult „vale”. Me kas tegime, teeme või hakkame tegema midagi valesti. Ma arvan, et meie ellu pole seda enam vaja. Vajame rohkem valikuvabadust. Tahaksin võtta sõna peaks ja eemaldada see sõnavarast igaveseks. Asendaksin selle sõnaga võiks. Võiks võimaldab valida ja me ei tee kunagi midagi valesti.

      Siis palun inimestel loetelu uuesti lause lause haaval läbi lugeda, kuid seekord alustada igat lauset fraasiga „Kui väga tahta, siis võiksin …” See asetab asjad hoopis uude valgusse.

      Ja kui inimesed seda harjutust niimoodi jätkavad, siis küsin neilt leebelt: „Miks te pole seda teinud?” Nüüd kõlavad erinevad vastused:

      Ma ei taha.

      Ma kardan.

      Ma ei oska.

      Sest ma pole piisavalt hea.Jne.

      Tihti selgub, et inimesed on aastaid end maha teinud mõne asja pärast, mida nad algusest peale üldse teha ei soovinudki. Või on nad kritiseerinud end mõne tegevuse pärast, mis polnud algusest peale üldse nende kavatsus. Sageli on tegu millegi sellisega, mille kohta keegi teine arvas, et nad peaksid seda tegema. Kui inimesed seda mõistavad, saab tegevuse peaks-nimekirjast kustutada. Milline kergendus!

      Vaata kõiki neid, kes sunnivad endale peale karjääri ainuüksi sellepärast, et nende vanemate meelest peaks neist saama hambaarst või õpetaja. Kui palju kordi oleme tundnud alaväärsust, sest meile on öeldud, et peaksime olema targemad, jõukamad, loovamad või veel midagi enamat.

      Millise lause peaksin-nimekirjast saaksid sina suure kergendustundega eemaldada?

      Juba selle lühikese loetelu läbitöötamise lõpuks hakkavad inimesed oma elu uutmoodi ja erinevalt nägema. Märkavad, et paljud asjad, mida nad enda arvates pidid tegema, on asjad, mida nad pole kunagi tahtnud teha, kuid on teinud vaid teiste meeleheaks. Paljudel juhtudel on see tingitud hirmust või alaväärsustundest.

      Nüüd on murede jää hakanud pragunema. Tunne „mul pole õigus” hakkab taanduma, sest enam pole vaja vastata kellegi teise nõudmistele.

      Järgnevalt selgitan klientidele oma elufilosoofiat, nagu tegin seda esimeses peatükis. Ma usun, et elu on tegelikult väga lihtne. Mida külvame, seda lõikame. Universum toetab igati meie valitud mõtteid ja uskumusi. Väikelastena õpime endasse ja ellu suhtumist meid ümbritsevate täiskasvanute reaktsioonidest. Millised meie uskumused ka poleks, taasloovad nad meie kogemusi täiskasvanueas. Sellest hoolimata on meil tegu vaid mõttemallidega ja jõupunkt on alati käesolevas hetkes. Muutused võivad alata kohe.

      Enesearmastus

      Jätkan klientidega tööd ja selgitan, et olenemata tervisehädast aitab kõigi puhul vaid üks – enesearmastus. Armastus on imeline rohi. Armastus teeb meie eludega imet.

      Ma ei räägi edevusest, ülbusest või ennasttäis olekust, sest see pole armastus, vaid hirm. Ma räägin sügavast austusest end vastu ja tänulikkusest, mida tunneme oma keha ja vaimu imelisuse suhtes.

      Armastustähendab minu jaoks niivõrd suurt lugupidamist, et see paneb südame pakatama ja pulbitsema. Armastus võib suunduda kõikjale. Ma võin tunda armastust:

      • elu kui protsessi vastu;

      • rõõmust, et olen elus;

      • ilu vastu, mida näen;

      • teise inimese vastu;

      • teadmuse vastu;

      • oma mõttetegevuse vastu;

      • oma keha ja selle toimimise vastu;

      • loomade, lindude ja kalade vastu;

      • kõigi taimede vastu;

      • universumi ja selle toimimise vastu.

      Mida sina sellesse loetellu veel lisaksid?

      Vaatame nüüd näiteid sellest, kuidas me ennast ei armasta:

      • oleme pidevalt enda vastu karmid ja enesekriitilised;

      • rikume oma keha ebasobiva toidu, alkoholi ja uimastitega;

      • otsustame arvata, et me pole armastusväärsed;

      • kardame oma tegevuse eest õiglast hinda küsida;

      • loome kehasse haigust ja valu;

      • viivitame sellega, mis tuleks meile kasuks;

      • elame kaoses ja segaduses;

      • tekitame endale võlgu ja koormame end kohustustega;

      • tõmbame ligi selliseid armastajaid ja kaaslasi, kes meist lugu ei pea.

      Mida sina sellest loetelust omaks võtad?

      Kui me oma headust igal sammul eitame, siis on see märgiks, et me ei armasta ennast. Tegin kunagi tööd ühe kliendiga, kes kandis prille. Ühel päeval lasi ta lahti ühest koolipõlvest pärit vanast hirmust. Järgmisel päeval teadvustus talle, et kontaktläätsed segavad teda. Ta vaatas ringi ja avastas, et tema silmanägemine oli täiesti korras.

      Ometi korrutas ta ikka: „Ma ei usu seda, ma ei usu seda.” Järgmisel päeval tuli tal taas kontaktläätsi kanda. Meie alateadvusel pole naljasoont. See naine ei suutnud uskuda, et oli loonud endale ideaalse silmanägemise.

      Enda halvustamineon veel üks enesearmastuse puudumise väljendus.

      Tom