Me olime Eesti sõdurid. Mart Laar

oodatud. Tühi tool oli asetatud teistest eraldi keset ruumi. Kästi istuda. Üks kaptenitunnustega mees alustas minu küsitlemist.

      „Jutustage, kust te tulete?” käskis ta.

      „Tulen Pihkva-Porhovi maanteelt,” alustasin, „minu väeosal oli seal kuskil täna hommikul väike peatus. Olin surmani väsinud ja jäin vist magama,” valetasin. „Ärgates leidsin, et väeosa oli vahepeal minuta edasi marssinud. Olin teel, et otsida võimalust oma väeosale järele jõudmiseks, kui mind kinni peeti ja siia toodi,” lõpetasin julgelt.

      Alles nüüd märkasin, et minu küsitleja ei olnudki kapten. Tal puudusid kapteni tunnused varrukal. Seal ei olnud ka viisnurka, mis oleks poliitilisele koosseisule viidanud. Minu seletus mõjus nagu õli tulle. Vihaselt kargas ta püsti ja käratas:

      „Tean küll, mis väeosa see teie oma oli: saksa langevarjurid! Teid oli kolm. Kui tahate edasi elada, siis rääkige, kus teie kaaslased on. Kui ei räägi, löön teie näo segamini!” ütles ta lõpuks päris karjudes ja rusikaga mu nina all veheldes.

      „Räägin puhast tõtt!” õiendasin vastu ja ulatasin talle taskust oma Punaarmee isikutunnistuse: „Vaadake ise – olen diviisi sapööripataljoni komandör!”

      Mees lõi nagu kahtlema. Võttis minu isikutunnistuse vastu. Uuris seda seest ja väljast ning küsis:

      „Kes on teie pataljoni komissar?”

      „Politruk Menajev,” vastasin kõhklemata.

      „Kus ta praegu on?” küsis ta.

      „Väeosaga teel Porhovi suunas!” vastasin.

      „Kas te teate, et vale teid kaugele ei vii? Selliseid isikutunnistusi võib ka võltsida. Selle teeme varsti kindlaks. Meil on võimalus teie andmeid kiiresti kontrollida!”

      „Minu soov oleks,” ütlesin, „oma väeosale nii kiiresti kui võimalik järele jõuda!”

Kaarditasku „saladused”

      Mind saadeti ruumist välja ja viidi läbi koridori teise tuppa, kus leidsin eest mehe, kes oli ametis mu kaarditasku sisu uurimisega. Kui ma sisenesin, ulatas ta mulle kaarditaskust võetud paberkoti ja küsis: „Mis asjad need on?”

      „ Aspiriini ja Pyramidoni tabletid,” vastasin.

      „Meie teeme selle veel kindlaks,” ütles ta irvitades ja jätkas vaikselt nohisedes minu kaarditasku sisu sorteerimist. Viimaks näis, et ta oli leidnud midagi väga huvitavat.

      See oli harilik kirjaploki leht, kuhu olin eelmise lahingrännaku jooksul kandnud meie väeosa marsruudi: Eesti-Läti-Venemaa piiri üldjoontes ja punktid nagu Võru, Petseri, Pihkva ja Ostrovi linn. „Näib nagu mingisugune plaan,” ütles ta enda ette pomisedes. Minu poole pöördudes ta küsis: „Kas teie võiksite mulle ütelda, mis on selles salajases kritselduses?”

      „See ei ole midagi salajast,” ütlesin, „kandsin paberile meie väeosa rännakutee. Rändasime pika tee Eestist Porhovini.”

      „Või nii!” hõikas ta oma arvamist avaldamata.

      Siis tuli lõunatund. Mind jäi valvama üks allohvitser. Peaaegu kogu maja jäi tühjaks ja vaikseks. Minu valvur oli kuivetunud, sõbraliku näoga kantseleiori, nagu neid igal pool leida võib. Tema halli värvusega näol oli soe kaastunne ja sõbralikkus. Ta küsis, kas ma suitsetan, ja ulatas vastust ootamata ühe paberossi. Siis kutsus ta ühe punaarmeelase ja lasi mulle tuua välikatlakese täie hernesuppi. Sõin vaikides. Pärast sööki pakkus valvur jälle suitsu. Võtsin selle tänades vastu. Pakkusin talle raha ja ütlesin, et ta võiks lasta mulle poest suitsu tuua. Omad olid mul otsas. Ta raputas pead ja lisas, et tal olevat kahju, kuid see ei ole lubatud.

Juurdlust toimetavad asjatundjad

      Minu asi oli vahepeal määratud juurdluseks. Ülekuulajaks oli üks asjaliku välimusega, veltveebli tunnuseid kandev mees. Küsitlemine oli väga põhjalik. Juurdlusprotokolli koostamine oli mulle seninägematu. Juurdleja kirjutas iga esitatud küsimuse paberile ja kinnitas selle oma allkirjaga. Siis tuli minu vastus, mis samuti paberile pandi ja sellele kirjutasime mõlemad alla.

      Juurdluse algus oli tavaline: auaste, nimi, sünniaeg ja – koht jne. Edasised küsimused käsitlesid minu kodu, omakseid, nende vanust ja teenistuskohti. Huvitavamaks küsimuseks oli, et milline on minu suhtumine politseisse. Ütlesin, et mul ei ole olnud nendega midagi tegemist. Ta ei saanud sellest aru. Ütles, et kas olite nende sõber või vaenlane, keskteed olla ei saavat. Vaidlesime kaua selle küsimuse üle. Eriti põhjalikult päris ta minult, et kuidas oli mulle kapitalistlik Eesti valitsus võimaldanud hariduse? Kuidas oli mul võimalik olnud Tehnikakoolis ja ülikoolis käia? Mis teened mul riigi ees on olnud?

      Mu vene keel ei olnud kuigi kõrgeklassiline, ning mu seletused olid seetõttu väga konarlikud. Nii juhtuski, et hoolimata kõigist oma püüetest ei suutnud ma viimastele küsimustele nii selgelt vastata, kui soovisin. Järgmised küsimused käsitlesid minu sõjaväeteenistust, kaasvõitlejaid ja ülemusi. Küsitlemine oli väga pikk ja väsitav. Paljudes kohtades oli küsimuse tekst esitatud väga keerulises ja raskes keeles, mis jäi mulle arusaamatuks. Kaebasin sellest oma ülekuulajale. Ta oli väga kannatlik.

      Juurdlus kestis kogu pealelõuna, õhtu ja järgmise öö.

      Viimaseks küsimuseks oli: „Kas olete kõikidest küsimustest täielikult aru saanud ja kas teil on kahtlus nende sisu või redaktsiooni suhtes? Kas teie vene keele oskus on küllaldane juurdlusel esitatud küsimustest arusaamiseks?”

      Vastasin, et mitmed paberil esitatud küsimused olid mulle täiesti arusaamatud nii keeleliselt kui ka redaktsioonilt. Ta ütles, et ma ju vastasin neile küsimustele!

      Ütlesin, et vastasin küll, kuid mitte neile paberile kirjutatud küsimustele, vaid tema tõlgendustele ja seletustele, mis aga võivad olla midagi muud kui see, millele ta alla kirjutas. Vaidlesin temaga selle küsimuse üle veel kaua ja põhjalikult. Olin kurnatud ja väsinud ning lõpuks kirjutasin alla, et kõik oli selge ja minu vene keele oskus täielik. Sellega oli juurdlus lõppenud. Alistusin väsimusele ja ülemvõimule.

      Pärast ülekuulamist viidi mind ühte trellitatud akendega ruumi. Püssiga varustatud valvur seisis avatud uksel ja küsis minult irvitades: „Mis rahvusest teie olete?”

      „Eestlane!” vastasin.

      „Mina olen ka eestlane,” ütles tunnimees naeru kihistades. Vastasin talle midagi väga inetut eesti keeles. Kuna olin surmani väsinud, siis ainukeseks sooviks oli uni. Laotasin oma vormipalitu põrandale ja heitsin pikali. Veel enne, kui suutsin end kägarasse tõmmata, jäin magama.

      Paljud võiks õigustatult küsida, miks ma ei teinud katset põgeneda? Või miks ma ei olnud ettevaatlikum? Võimalusi põgenemiseks vast oleks olnud, kuid tuleb arvestada, et olin tol ajal pikast rännakust Eestist Venemaale füüsiliselt ja vaimselt nii kurnatud, et ei olnudki enam suuteline midagi kavalat ette võtma. Tahan siinjuures alla kriipsutada, et mul ei olnud mingit hirmu oma tuleviku suhtes. See oli muidugi ebausk, kuid meie, sõjamehed, tunnetame seda kui abistavat, seletamatut aistingut.

„Sõrmust kantakse Saksamaal!”

      Kella kümne paiku hommikul äratati mind minu surmaunest ja käsutati välja. Järgnes läbiotsimine, mille juures tühjendati mu taskud. Läbiotsija porises pahandades, et kui kergemeelsed nood teised kõik on olnud – lasknud vangil olla läbiotsimata kogu ööpäeva. Siis käsutas ta mind endaga kaasa.

      Kõndisime läbi pika poolhämara koridori, mille põrand oli kaetud pehme kirsipunase vaibaga. Peatusime ühe ukse ees. Ta koputas. „Tulge sisse!” kostis seestpoolt vastus.

      Minu saatja avas ukse ja lasi mind enda ees sisse minna. Ta sulges ukse, möödus minust ja kandis ette, et oli mind läbi otsinud, ning ulatas laua taga istujale minult võetud esemed.

      „Hästi, võite minna!” ütles mees laua taga, kes oli nähtavasti mingi osakonnaülem, ja jäi mind silmadega üles-alla mõõtma. Ta oli suurekasvuline, laiade õlgadega mees. Tihedad mustad juuksed olid siledalt tahapoole kammitud. Juuste all oli neljakandiline buldogi nägu sisselöödud lömmis ninaga. Silmi varjas paksuraamiliste prillide paar. Tema selja taga laua ääres istusid veel