Ööliblikas. Katja Kettu

komme. Siin läheb mees alati ees ja eided tulevad järele. Memmele paras suutäis alla neelata. Tahaks teine turisti mängida.”

      Patseerime hanereas mööda külatänavat: Aleksei, Elna, Kostja ja mina. Meie rongkäik ei jää tähelepanuta, aga varasem elevus ja naeratused on asendunud ükskõiksusega. Kaelakookudega mutikesed jäävad vahtima. Kooperatiivipoe ees tammisel pingil istuvad taadid pööravad oma päikesepaistel mõnulevaid kortsulisi nägusid ja kissitavad silmi. Piibutobid tossavad ja pudel peidab end häbelikult paku taha. Keegi sülgab mulle järele priske läraka.

      „Ära pane tähele,” sosistab Kostja.

      Meie möödumisel ei jää elu siiski täielikult seisma. Raske on mitte märgata rõõmu- ja lootusekübemekesi seal, kust möödume.

      „Kas praegu on mõni püha?” küsin, kui näen kirjatud sääristesse ja kirjatud hõlmadega kleitidesse rõivastunud naisi.

      „Siin on kuupuhastus. Võõras ei saa sellest aru.”

      Külvikuu, noored tulevad linnadest tagasi. Pitskardinad lehvivad kambrite akende ees, sinistest, nikerdustega väravatest käiakse sisse ja välja, säärised hoolikalt mähitud, kleidisabad lehvimas. Kui paljud tulevad? Kas tänavu tulevad need uue põlve Semjonovid, Lebedevid, Matronovad, Morkovad ja Petrovid ikka tagasi? Kas tuleb Darja Irvatenka tüdruk perega Kaasanist, kas tuleb naftatornidele tööle läinud Kolja Leonidov Jakuutiast, kus olevat kuulu järgi võtnud tšuvašitarist nooriku?

      „Valmistatakse ette südasuve püha, semõk’i. Lillepüha. Vanasti peeti seda seitse päeva. Köeti lepahalgudega sauna, peeti Montša Kuvat meeleiliga meeles. Naised kümblesid seitsmekümne seitsme õie nektaris, kuivatasid end hommikuses kastes niisutatud rättidega. Süüdati ohvrituled, ohverdati ja palvetati, kõigil puhtad valged rõivad.” Aleksei on teistest maha jäänud, näitab käega:

      „See tiik seal, see lendas siia ühel ööl, kui ma väike poiss olin.”

      „Seda need veed siin Marimaal teevad – kui isu täis saab, läevad teise kohta. Või hakkab tiigi vaim õde taga igatsema ja läeb külla. See tõi õnneks oma karja kaasa.”

      Taadikõbi vantsib edasi. Möödume parasjagu vaevu püsti seisvast pikast ehitisest, mille seinad ja katus lasevad valgust sõelapõhjana läbi.

      „Kolhoosi küün.”

      Ma ei taipa, miks kõik räägivad ikka kolhoosist, kuigi Nõukogude Liit lagunes kakskümmend aastat tagasi. Kostja nagu loeks mu mõtteid:

      „Siin käib aeg oma rada, rapub üle kivide ja kändude. Vanad ütlemised on visad kaduma.”

      Nõukogude Liit võis ju kokku variseda, aga kuna keegi ei käskinud vana asemele uut ehitada, ollakse nagu ennegi. Enam ei tule käske Moskvast, isegi Joškar-Olast mitte. Ja kui keegi ei korralda, hoitakse kinni harjunust.

      „Aleksei Ignatenko isa oli kirjanik, tema suureks unistuseks oli kirjutada mari rahvuseepos. Esimene osa jõudis enne repressioonide algamist valmis saada ja ta viidi ülekuulamisele. Tubli mees oli Sergei Tšavain, kart-preester, kommunist ja loodususuline, kahe maailma vahel. Käis 1934. aasta parteikongressil Moskvas ja kui pead hakkasid lendama, tuli siia Lavrasse, arvas, et on kaitstud. Läks neli aastat. Siis ühel suvepäeval tulid parteimehed juttu ajama.”

      Vanamehetudi hääl murdub.

      „Mis siis juhtus?”

      „Ära viidi.”

      Kostja sosistab:

      „Lasti Joškar-Olas maha.”

      „Ajad olid sellised ja on edaspidigi. Ühe päevaga pühiti maa pealt kogu mari haritlaskond, kõik, kes oskasid vähegi veerida või lükatit kasutada.”

      Kostja köhatab. „Oleksid väikse Aleksei kah ära viinud, aga Elna isa, Igi-Miklai sahkerdas talle surnud ukrainlase propuskid.”

      „Ja ega see nüüd nii hull ka polnud. Elna perel oli küla kõige ilusam lilleaed, tollal oli selline asi haruldane. Ja pirni- ja õunapuud, ja muidugi õunad. Kõige paremad õunad terves rajoonis, neid jagati vakatäite kaupa naabritele. Mesilased kah veel.”

      „Päris kena aeg oli, mina ja Elna nagu nabanööriga ühte seotud, kasvasime kokku. Kihlusimegi veel salaja. Aga no siis tuli muidugi kutse ja pidi sõjaväkke minema. Muudkui aga sõtta saadeti, poisinaga alles.”

      Taat muutub nukraks. Ma ei julge küsida, mis tema õige ristinimi kunagi oli. Võimalik, et ta on selle juba unustanud.

      „Aga Oden Ussikeel – see pole vist mari nimi?”

      „Devotška on kange pärima,” ärkab Aleksei mõtteist. „Siin ei maksa ülearu uudishimulik olla.”

      Räägib vähe aja pärast siiski edasi. „Odenil on alati olnud oma kõhklused, temast kasvatati küla kart’i, kui isa suri. Kuigi, oleks see võinud ju minugi kätte minna, see amet.”

      Vanakese häälest kostab tõepoolest nüüdki veel aastakümnete tagust kibedust.

      Üle kõige kõrguv veetorn on vastu valgust nagu ettepoole naalduv varjusõdalane.

      „Kohal,” tähendab Aleksei.

      „Kurjavaimu putka!” kähvab Elna ja pöörab pea demonstratiivselt kõrvale.

      Kui veetorni alles ehitama hakati, peatusid naised sageli selle viluvarju hinge tõmbama ja õhulosse ehitama, tõstsid tööst parkunud käe silmile varjuks ning vahtisid üles, aina kõrgemaks ja kõrgemaks kasvavat ehitist. Külla saabus insener, seletas, kuidas vesi meelitatakse üles torni ja siis jälle alla, nii et keegi ei pea enam pangedega edasi-tagasi jooksma.

      „Nõukogude aeg jõuab Lavra külla!”

      Tollal elasid kõik progressiusus. Halbu endeid ei tahetud näha.

      Oldi lootusrikkad. Kui saaks hommikuti tõesti pisut kauem vaiba all lesida, varbad oma vanamehe sääre vastas soojas, ja vesi pahiseks samal ajal torusid mööda kodudesse ja kolhoosi, kus karja oli ametlikel andmetel 1012, kuigi üle lugedes tuli kokku ainult 322. Suur kergendus oleks see igal juhul, sest neidki raamatupidamise eksitusi tuli joota ja küürida, ei sobinud ju aate jaoks kasvatatud lojuseid pidada sõnnikus ja viletsuses.

      „Poleks tohtinud torni siia ehitada. Kohe Keremet Tulisilma püha puu kõrvale.”

      Veetorni valmimist tähistati südamest ja põhjalikult, pidu kestis terve nädala. Insener Tjapkin istus näost punetades pidulauas, aga vaikis, trimpas partei viina ja tantsitas kõige jämedasäärsemaid tüdrukuid. Kikkhabeme ette kanti soolde topitud vorsti, auravat õllesuppi, munapirukaid, hõberahasid ja tema eest ohverdati salaja hõbedaste päitsetega lammas.

      „Tegelikult tal muidugi hõbedasi päitseid polnud, olid niinest tehtud ja seegi Odeni joomane vaimusünnitis.”

      Ainult Keremet ei tulnud kellelegi meelde.

      Veetorni roostes ukse ees jääb Elna seisma.

      „Minge teie. Halvad mälestused.”

      Lavra küla, 2015

      VERNA

      HINGED KRIIKSATAVAD, uks avaneb vastu tahtmist. Murenenud rooste järgi on siiski näha, et siit on alles hiljaaegu käidud.

      Veetornis on jahe. Kostja süütab taskulambi, selle valgus kaob hiiglaslike, vett tilkuvate müüride pragudesse. Puudutan uksepiita, sõrmede külge jääb halli löga.

      „Lateksvärv. Ei kuiva nii niiskes,” valgustab mind Kostja.

      Sama tooni värvi oli ka isa Henriku püksisäärel. Tean, et olen tulnud õigesse kohta. Astun kobamisi edasi, hingan aeglaselt sisse-välja, et ängistus võimust ei võtaks. Siin isa surigi, võib-olla mõrvati. Kas ta kartis? Või oli elevil, sest arvas, et sai teada midagi olulist oma ema surma kohta? Kas ta aimas, et tema viimane tund on tulnud? Mida ta üleüldse sellest hüljatud külakolkast otsis? Õhk on rahulik ja liikumatu. Põrand haiseb nagu veepuhastusjaam. Tsementpõrandat katab turbasammal ja seintel ronib kold. Vett pole siin mõnda