Ööliblikas. Katja Kettu

teine nägu, väike kortsuline vanaeide või maa-aluse lõust, pisut kägu meenutav. Nägu ei söönud ega hinganud, aga võis naeru itsitada või hakata kukkuma või pugistama. Elna sosistas:

      „Mis see on?”

      „Kukuška.”

      Trall ja metsik trummitagumine muudkui kestis. Nojti langes lovesse ja hakkas samblavaibal püherdama, lõkkest lendas sädemeid ja taevas täitus parma tähtedest veel viimast korda enne lõputu valguse aja algust. Need lendasid meie kohal, pöörlesid nagu kurjast vaimust vaevatud ja ma tundsin, kuidas head, kaitsvad vaimud mähkisid mind endasse.

      Rohkem ma ei mäleta. Hommikul viskas õhetav, õnnelik Elna mulle poronahksed, soontega tugevasti kokku õmmeldud saapad. Võtsin nende karvased käänised kõvasti pihku ja surusin näo sooja kindlustundesse.

      „Õde, oled sa nüüd rahul? Said magada, ja näe, siin on sulle saapapaar.”

      Puhkesin rõõmust ja väsimusest nutma. Olin päästetud.

      Mida Petje oli siis tulevikust näinud? Elna oli hõiganud:

      „Kas Alekseid näed?”

      Kukuška vastas äraspidise häälega.

      „Ei näe.”

      Petje seletas, et rändas ühest maailma äärest teise, sonkis läbi merepõhjad ja kiikas mäetippudele, aga Elna lapsepõlvekaaslast polnud ta näinud. Ma ei tea, võib-olla ütles Petje seda ainult selleks, et Elnat enda nõusse saada, korda see tal igal juhul läks ja Elna lubas sarvilisel šamaanil end lohutada. Petje võttis Elnal piha ümber kinni ja veenis:

      „Ei jäta ma sind täna ööseks üksi.”

      Ega jätnudki. Unusta Aleksei, ole nüüd minu naine. Taevarand seljandiku taga punetas veel õrnalt, kui Petje vajutas Elna turbasambla hällivasse rüppe, surus jalad vastupanu kohtamata laiali, lükkas vastu jändrikku pedajatüve ja võttis teda kahvaturohelise taeva all, muistsete vaskvaimude ja tuhmide tähtede heatahtliku pilgu all. Petje himu oli vallandudes metsik ja karusüdame söömine oli andnud talle jõudu pureda, pööritada ja armastada naist hommikuni. Elna maailm vabises ja vappus ning tundidepikkuses madinas esiteks vastu pannud liha andis järele, ja hommikul ei osanud ta öelda, kas nutab valust või joovastusest.

      „Kutsus endale küljeluuks,” rääkis Elna punastades. „Kohe päriseks, metsamõrsjaks.”

      Mu suksutatud ja naiseks karatud õekesel oli kange tahtmine sarvilise kuninga karusnahkade soojendaja koht vastu võtta, aga Elna ei saanud siiski aadet alt vedada.

      „Aga ta pole siiski kes tahes püksikandja,” kiitis õde takka, ja lisas oma süükoormat vaagides natukese aja pärast. „Ja ega minu järv sõudes kulu.”

      Nojti kohalolek oli meie jaoks suur õnnistus.

      „Petje on võimas šamaan. Aga ää sina, õde, sellega oma pead vaeva.”

      Isegi meie tagasipöördumisele laagrisse ei järgnenud mingisuguseid karistusmeetmeid, sest Petjel oli kaasas poroliha, mis soolalihast tüdinud valvuritele vägagi mokkamööda oli.

      „Kidurikud ja muidu viletsad, ei põdrakari sellest kannata!“

      Liikusime vangide vooriga edasi, porode sõrad naksusid ühtlase sörgi taktis. Mustjasroheline jõevesi kohises ja pritsis valget vahtu süljates üle kallaste, sulavast jääst sigivad ürgamööbid ja ripsloomad panid kogu maapinna kihama ning lahvandustes kahlasid unesegaste ja sasipõsksetena kidurad pajud. Mind hirmutas Elna muretu suhtumine meie teekonna sihtpunkti. Ma ei teadnud ikka veel, kuhu me läheme, aga mingil moel aitasid uued kriuksuvad karvasaapad ja komide laagris joodud rammus piim mul vastu pidada. Ka laps oli justkui rahunenud ja ma märkasin, et suudan jälle süüa.

      „Ää muretse, õde.”

      Meid, vabatahtlikke ja ümberasustatuid ootavat ees soe vastuvõtt. Puhta leegiga põlevad tänavalaternad, nõukoguliku täpsusega laotud munakivisillutisega väljakud. Puuplankudest kõnniteed. Pronksi valatud isake ise tervitab seal komsomoli liikmeid, meid, kes me olime ehitanud selle linna ja pannud tundra õitsema. Seal võib elada. Minus äratas õudust selle lihaka, harimata trulla ekslemine nägemustes ja soovunelmates. Kas tehnikal ja tervel mõistusel polnud Elna mõttemaailmas üldse mingit kohta? Hetke ajel palusin näha õe vaikinud tissikuljust. Ja ennäe imet! Märkasin, et tila on kellukese seina külge kinni oksüdeerunud. Keerutasin sõrmeotsaga natuke kuljuse sees ringi ja juba ta heliseski.

      Samal hetkel langes põhjapoolsele tundrale pilvede vahelt valgussammas.

      Elna kargas mulle kaela. „Kas näed? Õeke, Suur Valge Jumal räägib meiega. Midagi halba ei saa juhtuda.”

      Lavra küla, 2015

      VERNA

      „DEVOTŠKA, KÜLALISED!”

      Köhmin tarre, ise imestan, kes küll võis mind vaatama tulla. Tares ootab käputäis lilleliste pearättide ja hambutute naeratustega memmekesi. Kes on toonud korvitäie kevadkogritsaid, kellel on kaasas putlike mari palsamit. Kõige rohkem sekeldab seenekorvi lauale sättiv, urgitsejaks tembeldatud naaber Larissa Morkova. Selged uurivad silmad takseerivad hindavalt iga mu liigutust.

      „Nädala sees kupatatud, natuke nagu meie Mentši mälestuseks. Oli Odeni, õnnetukesega, samal ajal Tšernobõlis koristustöödel. Muidu pold midagi, ainult kõrvad hakkasid kasvama. Olid suured nagu grammofonitorud ja nende üle oli ta uhke elu lõpuni. „Kuulmine kaob, aga kõrvad kasvavad,” nii ta ikka põllult hõikas, enne kui ära suri.”

      Kahvatu poiss on roninud ilmselt oma lemmikkohale ahjupingil, aga talle ei pööra keegi tähelepanu. Nõdrameelne rääpsuke, kindlasti lapsena pea peale kukkunud. Minu laps oleks olnud samasugune. Peletan selle mõtte eemale.

      Üllatusega märkan, et ka Kostja on ilmselt Elna silmis armu leidnud. Seal ta järab lambapraadi, lürbib hea isuga tsaikut ja kraabib meepurki, hoolimata Muksa sigareti otsast pudenenud tuhast. Hinnalist angervaksamaiust siin juba raisku ei lasta. Kostja mühatab mu imestust nähes.

      „Ah need lõhverdised. Siin ei jää miski saladuseks. Vaata ette, viivad sult veel hingegi.”

      Tahetakse teada, kust kaugelt turist tulnud on. Kas käis juba Joškar-Olas? Punane linn, maride pärl. Kas ma nägin seal rahvusteatrit, külastasin ülikooli? Ja kohe rongiga esimeses klassis? Seal sõidavad ainult presidendid. Ja siis Moskva, või sealgi käidud, kindlasti avaldas muljet. Kas Punasel väljakul oli karu ketis nagu Rezinite poeg oli Moskvas käies näinud? Ja kas seltsimees Lenin istub ikka oma mausoleumis, kas ma käisin teda tervitamas? Ah et Soomest? Kuhupoole jääb? Jahsoo, või sedaviisi. Sugulasrahvas. Viimane avaldab soodsat muljet, noogutatakse ja susatakse mulle pihlaoksi pihku.

      „Kas sugulastüdruk võiks midagi laulda, kudrutada krimpsukulmu, ujeõrna moorikene taagamere tagant?”

      Kuulan lugusid traktoritest ja kiidan lauale kantud pirukaid. Pärast teab mitmendat imestamist-ahhetamist haaran Elna meelõhnalisest seelikusabast.

      „Kas miilitsast on midagi kuulda olnud?”

      Eidetudi raputab pead.

      „Kas Elna võiks mind ehk viia sinna, kus isa suri, veetorni juurde?”

      „Ei või.”

      Kogun julgust ja pärin selle kohta külanõukogult. Kas keegi nägi tol õhtul soome professorit? Veetorni juures?

      Maad võtab vaikus, naeratused surevad huulil. Võib kuulda kassikäppade astumist tare laudpõrandal.

      Elna heidab pilgu Alekseile, Aleksei vaatab otsa Elnale. Peetakse sõnatult nõu, mille tulemusel Aleksei ühmab:

      „No nii, kõtt nüüd, olete küllalt vaest tüdrukut vaevanud.”

      „Olgu peale. Davai, lähme.”

      „Pidu läbi, eided koju!”

      Vaikseks jäänud eidekari hakkab ukse poole liikuma. Keegi ei vaata minu poolegi. Kas ma solvasin tahtmatult külarahvast või kardavad nad midagi?

      Ka