Vallaslaps. Eevi Altma abielu. Helmi Mäelo

tunda Eeviga ühes, ta küsib kord:

      „Kas ema on ka tõelikkuses nii hea kui selles jutus?”

      „On, ema on maailmas kõige parem.”

      „Ma ei tea, mul ei ole kunagi olnud ema, kas sinul on?”

      „On, minu ema suri…”

      „Siis tütarlastel on rohkem emasid kui poistel, meie toas on ainult Oskaril ema. Suvel ta oli kord siin, aga ma ei näinud, et ta oleks Oskarit nii väga armastanud. Kas tütarlapsi armastavad emad rohkem?”

      „Ma ei tea, aga linnas on küll kõikidel lastel emad. Meie koolis oli kõikidel. Minu ema oli nii hea.”

      „Kuidas ta seda tegi?”

      „Ma istusin tal tihti süles, ta paitas ja kallistas mind…”

      Poiss ei küsinud enam. Imelik tunne hakkas liikuma südames. Vahel oli nii kurb, kui teised jooksid mööda ja lükkasid ta põrandale. Pea sai haiget, käsi sai haiget, jalg sai haiget, aga kõik see ei olnudki nii valus kui teiste hoolimatult mööda jooksmine. Imelik igatsus otsis siis abi tädi juurest, kui ta oli veel väiksem. Aga tädil oli alati kiire… Et see oli emaigatsus, seda Eduard ei mõistnud.

      Pisut enne jõule jooksevad poisid klassi suure hõiskega. „Uus, uus”, täna on nendel „uus”. Tüdrukud tõusevad jalgadega pinkidele, et paremini näha. Andrese käekõrval seisab väike kahvatu poiss ja vahib enda ette põrandale. Eevi mälestusse ilmub pilt linnast, koolist. Seal keskmise rea tagumises pingis istus sügisel see poiss. Nii tasa ütles ta oma ema nime ja isa ta ei teadnudki.

      Eevi mäletab veel ta nimegi. Aksi, Aksi Teras oli see. Poisi ilmumine manab Eevi mälestusse pilte linnaelust. Kuidas ta tol korral igatses isa! Oma isa tahtis ta omada ja tunda. Siis oli tal veel ema. Kui saaks nüüd kuidagi tagasi ema, iialgi ei igatseks ta enam isa.

      Eevi hinge täidab sügav kahetsustunne, et ta oli kord ema kõrval igatsenud ka isa. Ta elab läbi korduva hingepiina, nagu karistusavalduse ema alahindamise pärast. Siin, lastekodus ei igatsenud keegi nii oma isa järele. Kaarin teadis paljudest isadest, kui halvad nad on, Kaarini arvates on hoopis parem, kui neid üldse ei olegi. Vähehaaval tundis Eevi, kuidas Kaarini mõte mõjutab ka teda.

      Vanade mälestuste tõukel otsib Eevi Aksi lähedust. Esimestel päevadel ei olnud kuidagi võimalik talle ligineda. Poisid ümbritsevad oma „uut” esimeses uudishimus.

      Mõne päeva pärast juhtuvad nad jooksus vastamisi. Poiss naeratab sõbralikult. Eevi naeratab vastuseks. Linnas ei jooksnud Aksi kunagi, teised ei võtnud teda oma seltsi. Kui poiss jookseb edasi, jääb Eevi talle järele vaatama.

      Kes teab, kus keegi on õnnelikum?

      4

      Ühel kõledal ennejõulusel päeval rabab lastekodu kasvandikke suust suhu edasiantav uudis. Poiss nimega Rein Paar on kadunud. Hommikul leidnud teised poisid Reinu voodi tühjana ja vooditekkigi pole. Hiljem leitud toidukambrist puuduvat päts leiba ja purk moosi.

      Eevi arvates oli Reinul suur igatsus tagasi oma koju. Kuid Kaarin teab kohe, et Reinul ei olegi kodu, ei ema ega isa. Rein armastavat tihti siit põgeneda; vahel sõitvat ta mõne talumehe vankripäras linna, vahel leitakse ta mõne talu lakast. Rein ei kannata välja igavat ja üksluist elu. Kõige rohkem vihkab Rein õppimist. Istub neljandas klassis juba teist aastat, igas klassis on Rein istunud kaks aastat.

      Päevased otsimised ei andnud mingeid tulemusi. Eriti hirmul Reinu pärast ei oldagi, suur poiss, küllap ilmub nähtavale.

      Järgmisel päeval suureneb asutuses rahutus. Suuremate tütarlaste toast on põgenenud ka Hilda Leht. Hilda on kaasa viinud oma padja, aga mitte midagi muud kui ainult padja. Kogu asutusel on selge: Rein ja Hilda on põgenenud koos. Rein ja Hilda on pruut ja peigmees, kuid siin ei tohi ju armastada, Tädid aina luuravad. Rein ja Hilda on põgenenud nüüd armastama.

      Otsimised linna suunas lõpetatakse. Näib olevat tõenäolikum, et põgenikud on valinud maaavaruse. Tööpoiss Kusti ratsutab läbi kõik ümbruskonna talud, tuhnib läbi lakad ja küünid, kuid jõuab õhtuks tagasi väsinult ja tühjade kätega. Järgmisel päeval aitab otsimisel kaasa ka politseinik, kuid nagu eelmisel päeval tulemusteta. Rein ja Hilda on kadunud kui maa alla.

      Sama päeva õhtul otsustab lastekodu juhatus otsimise esialgu katkestada, sest eelmiste kogemuste järgi ilmuvad põgenikud siis tagasi, kui kaasavõetud toidutagavara otsas. Ja nad ei eksinudki. Neljanda päeva õhtul märkavad tütarlapsed õhtusöögile joostes maja seina najale toetuvat kogu. Hilda, see on Hilda. Leitaval haaratakse kinni mõlemast käest ja kistakse kaasa valgustatud söögiruumi. Külmast värisedes, silmad nutust tursunud, jääb põgenik süütundes seisma ukse lähedale, kuna teised jooksevad igaüks oma kohale.

      „Või Hilda tagasi?” kuuldub Ema küsiv hääl. „Noh, kus sa siis olid, kus Rein on? Ja nüüd nutab, lapsed, vaadake, nüüd nutab. Suur tüdruk põgeneb ära ja ise nutab… Muidugi näljane oled ka, aga oota, enne ajame jutud maha, siis alles vaatame, kuidas söögiga saab. Tule, lähme juhataja jutule.”

      Hilda toetub seljaga vastu seina, ajab jalad harki ja laseb kuuldavale kõva jorina: „Õh-hõõ, õh-hõõ, õõõ…”

      „Tule aga tule, ära jorise midagi, näed, teised ei saa süüa…”

      Hilda ei liiguta end paigast. Ema kisub tal pahema käe silmade eest ja tõmbab tüdrukut ukse suunas. Vaid selga liigutab tal kohalt, kuid astuma ei jõua see Hildat sundida.

      „Kas sa mõtled, et ma sind siia jätan. Ära arva, juhataja juurde pead niikuinii minema. Mis sa siis nüüd nutad, ise põgeneb ja nüüd nutab…”

      „Rein peksis,” vastab tüdruk läbi nuuksete.

      „Või Rein peksis, kus see Rein sind peksis?”

      „Seal… Seal… soo peal heinaküünis…”

      „Ja miks ta sind siis peksis?”

      „Et… et… ma ei toonud… toonud rohkem süüa.”

      „Või nii, siis varastama pidid Reinule?”

      „Pidin jah, Rein… käskis, jah, käskis tuua liha, aga mina ei saanud… ei saanud… ei saanud, sest kõik oli lukus…”

      „Kus see Rein nüüd ise on?”

      „Ma ei tea… ta… ta läks igavest… igavesti siit ära…”

      „Või igavesti… Noh, tule nüüd juhataja juurde, küll ta siis tagasi tuuakse sealt igavesest peidupaigast.”

      Ema tõmbab uuesti. Hilda selg nõksatab jälle, kuid jalad toetuvad puiklevalt vastu põrandat.

      „Noh, oota siis, kuni poisid lõpetavad söömise; vaatame, kas jõuame sind üle hulga juhataja juurde tassida. Kui muidu ei saa, siis toome köied ja pika piitsa.”

      Hilda silmad volksatavad poiste suunas, kus ta näeb naerule paljastatud hambaid. Ega siis enam nalja ole, poisid on teda küllalt toginud.

      „Ma… ma juba lähen.”

      Rõkkava naeru saatel kaovad mõlemad. Ka Ema ei tule enam söögiaja kestel tagasi. Suuremad tütarlapsed ootavad Hildat magama. Kuid Hilda ei tule. Kusagil suure maja keldrikorrusel on üksik ja pime tuba. Mõned tütarlapsed tunnevad seda ruumi, mõned mitte.

      Hommikul kõmpsib Rein kooli poole, pea vaid pisut norus, samm aeglane. Ta näib olevat mõtlik ja täismehelik. Tütarlapsed jälgivad Reinu teatud aukartusega. Rein on suur poiss, Rein on peigmees. Rein peksis oma pruuti, Rein on nii julge.

      Oma kuueteistkümne aasta kohta on Rein tõesti pikk poiss, suurte mustade silmade ja läikiva juuksega ilus poiss. Nii mõnigi teine plika oleks meeleldi Reinu pruut, kuid Rein armastab ainult Hildat, imelikul kombel ainult pisut totakat üheksateistaastast karjatüdrukut Hildat. Ka tööpoiss Kusti armastab Hildat. Kord olevat Rein ja Kusti kakelnud, sest Kusti olevat laudanurga taga Hildat suudelnud. Kui mõlemad poisid teineteist kiskunud, vaadanud Hilda pealt. Siis järsku hakanud tal Reinust kahju, sest Kusti olnud tugevam. Ta haaranud maast suure nuia ja virutanud sellega