Unustatud. Rein Põder

olukorraga.

      „Te põgenete venelaste eest?“ ütles ta pooleldi küsivalt, pooleldi asjaolu nentivalt.

      Tal oli õigus, muud minust, mu pakiraamil olevat kotist ja mu mootorrattast ju välja lugeda polnudki võimalik. Maantee oli seeaeg endiselt tühi, välja surnud, nagu oleksime kõigist unustatud. Kuid kohe järgmisel hetkel ärkas kurvi tagant mürin ja kohe kihutas meist mööda toosama, mulle juba tuttav liiklusereguleerija, signaalides meile – hakake liikuma, hakake ometi liikuma, muidu jääte…!

      Vastasin ohvitseri küsimusele jaatavalt. Ning lisasin, kes ma olen, öeldes oma nime, ja seejärel mõne lausega, miks ma säärase otsuse olen teinud. Miski sundis mind selles olukorras võimalikult avameelne olema.

      Ma arvan, et edasise suhtes olid ühevõrra määravad mu narr olukord, mu korralik saksa keel ja võib-olla isegi mu nimi, mida ohvitser kordas justkui suupäraseks proovides mitu korda. „Richard Klinkmann… Richard Klinkmann.“ Seejärel tundsin mingi kuuenda meelega, et ta kõhkles, kuid see kestis vaid mõne sekundi. Siis oli tal otsus olemas. (Hiljem mõtlesin mitmel korral, mis võis olla selle otsuse tegelik põhjus. Ega ometi vaid altruism. Ja peaaegu iga kord jõudsin järeldusele, et ta vajas oma teekonnal kaaslast, ta vajas suhtlust. Sest kogu aeg vaikiv autojuht ei tulnud arvesse. Kuigi mingi eriinstruktaaži kohaselt poleks ta tohtinud üldse kellegi kõrvalisega tegemist teha. Kuid seda punkti ta just eiras.)

      „Sellega te küll kuigi kaugele ei jõua,” oli tema järgmine lause, ja ta osutas mu sõiduriistale, mida ma polnud seisma pannud, nagu kavatseksin tõesti sõitu jätkata. “Üks silinder juba streigib.”

      Jah, tal oli õigus. Mootorrattaküünlad võisid olla tõesti niiskust saanud või oli paaki vett sattunud, sest vahepeal olid olnud esimesed tõsisemad vihmad ning masin seisis seal niiske rõugu all. Või oli sõjaaja bensiin, mida olin kahtlaselt müüjalt hankinud, lihtsalt nii kehv.

      Ja äkki, tema sõnadest sai mulle selgeks kogu mu ettevõtte riskantsus. Tõepoolest, kui kaugele ma lootsin oma mootorrattaga jõuda ja kust edaspidi hankida kütust oma sõiduriista jaoks, kus ööbida ja nõnda edasi? Ma olin ju arvestanud hoopis lühema teekonnaga! Aga nüüd seisis mul ees… noh, ma veel ei teadnud, aga vähemalt tuli mul Saksamaani jõuda…

      Kohe tegi obersturmführer mulle paari kiire lausega selgeks olukorra – rinne on läbi murtud, Tallinn, kust tema ühe viimasena teele asus, on sedaaegu ilmselt juba venelaste kätte langenud ja pole võimatu, et nad suudavad ka lõuna pool mereni välja murda. Sellele selgitusele järgneski ootamatu pakkumine:

      „Tulge meiega!” Ja obersturmführer lisas kindluse mõttes, ilmselt minu kõhkluse hajutamiseks, et edaspidi otsustavad mitte tunnid, vaid koguni minutid. Millega ta vihjas ka meist äsja mööda kihutanud liiklusereguleerija käitumisele. Autojuht oli sedaaegu radiaatoriga valmis saanud ning istus rooli taga, külguks teenistusvalmilt kaassõitja jaoks avali. Aga ta ootas ja ei ilmutanud mingeid kärsituse tundemärke, see autojuht Kurt – ta oli üldse sõnakehv mees, aga see-eest suure enesevalitsemisega, teisisõnu ideaalne autojuht, keda obersturmführer näis hästi tundvat ja ka usaldavat. Ühesõnaga, ka autojuht vääris obersturmführeri ülesannet või missiooni, oli see siis milline tahes. (Aga need olid muidugi mu hilisemad mõtted, kui olin nende kahega juba tuttavam.)

      Jah, ma nõustusin kohe. Teist valikut ju peaaegu polnudki. Tahtsin seepeale oma tsikli teepervest lihtsalt alla lükata, kuid obersturmführer peatas mind.

      „Tahate, et see satub kellegi kätte. Masin tuleb põlema panna!”

      Ja ma nägin selles otsustuses, nagu ka paljudes edaspidistes väikestes ja suuremates tema suurepärast loogikat, tegelikult palju suuremat ettenägelikkust, kui minul kunagi oli olnud või edaspidi sai millalgi olema. Jah, obersturmführeri jaoks oli kogu aeg ole-mas vaenlane, nähtamatu ja ohtlik. Ja vaenlasele ei tohtinud tõesti midagi maha jätta.

      Mul ei olnud tsiklipõletamise kogemust, mul polnud üldse millegi süütamise kogemust, aga seekord taipasin kohe, mida tuleks teha. Avasin võtmekarbi, leidsin sealt määrdese kaltsu, torkasin selle lahtikorgitud kütusepaaki, säksasin tulemasinast tuld.

      Ühe asja jõudsin veel teha, kui olin juba Horchi tagaistmel. Otsisin kiiruga ranitsast valmispandud fotoaparaadi, mis oli pigem piltniku instinktiivne kui teadlik liigutus, ja tegin klõpsu maanteeposti vastu toetatud tsiklist, mis hakkas juba tuld võtma. Seal ta oli, mu DKW, üks mu tehnikahuvi tunnistajaid, muidugi mõista peentehnika ehk fotoaparaatide kõrval. Kohe võttis Horch järsult paigast, ületas silla ja saavutas maksimumkiiruse, nagu püüaksime vahepealse aja igal juhul tagasi teha.

      (Foto tuli muide välja – ja see oli juhuse tahtel üldse mu viimane foto kodumaast ning muutus mulle ajapikku väga oluliseks.)

      Plahvatus ise jäi meist juba maanteekurvi taha. Ma arvan, et koos selle plahvatusega hävis ka too maanteepost, mille küljes suunalapakad, osutamas Tallinna ja Pärnu peale. Küllap säärane asjade käik oligi olnud obersturmführeri teine soov.

      Alles nüüd pöördus ta minu poole ja tutvustas end: “Heinrich Lenz.” Surusime kätt, naeratasime vastastikku.

      Ent kogu meie teekonna järgmise tunni ei pöördunud obersturmführer Lenz enam kordagi minu poole, kes ma istusin tagaistmel, sest ta paistis olevat hõivatud, tal oli tõesti tegemist tee ja oma põlvedel lahtioleva kaardi jälgimisega. Niipalju kui mina üle ta õla märkasin, oli kaart saksakeelne, igatahes mitte Eesti kindralstaabi kolmekümne kaheksanda aasta kahesajatuhandene, mida mina olin kord ühel Eesti ohvitseril näinud.

      Sealtpeale veendusin, et Lenz oli tõeline kaardilugemismeister, ja just see näis seostuvat tema salajase missiooniga, millest ma mitte kunagi teadlikuks ei saanud ja ausalt öeldes ei olekski tahtnud saada. Mind rahuldas täielikult kaasasõitja staatus. Nii et ma vältisin lõpuni seda teemat ja tema ei teinud kordagi juttu oma nõnda hilja peale jäänud reisist, veel vähem kohvrist, mis oli peene metallketiga kuni lõpuni tema külge aheldatud.

      Tee oli Pärnuni täiesti tühi, mis mind mõneti imestama pani. Kus olid siis taganevad väeosad, kus olid põgenikud? Ja taevas polnud ka ühtki vaenlase lennukit, nagu valitseks meie ümber ikka veel too nullaeg, mida olin varahommikul tunnetanud, mingi vaakum, mis imes meid aina tugevamini endasse. Aga kuna võisin nüüdsest olla teatud mõttes muretu, siis kestis minu pilgu jaoks me ümber viimase eestimaise suvepäeva või täpsemini juba esimese sügispäeva rahu. Ja seda toonitasid nii lehekuld kui ka roostesed toonid madalamates kohtades. See oli puhtalt minu kui piltniku muljend, mille võtsin kaasa oma silmapõhjades, aga kahjuks mitte enam fotolindil.

      See tõesti viimase hetke tõelisus sai mulle selgeks Pärnu Suursillal, kus meile juba eemalt vehkis signaallipukestega patrull, ehkki mitte toosama, keda olin kohanud maanteeristil. Tegelikult oli see Saksa sapööriüksus, kes andis meile märku, et me kiirust lisaksime. Ja me lausa lendasime üle Pärnu jõe ning üsna varsti pärast seda võpatas õhk me selja taga. Nii et me olime sõna tõsises mõttes kõige viimased lahkujad.

      Esimesi tsiviilpõgenikke kohtasime alles teelõigul Pärnust Eesti-Läti piirini; need olid paar pikkvankrit, täis kraami ja lapsi ning vanureid. Vankrid venisid aeglaselt, nagu oleks neil tohutult aega. „Me tahame jõuda Kuramaale!” hüüti ühelt vankrilt, nagu oleks nad teadnud, et sellel möödakihutaval Saksa autol on üks eesti keelt mõistev mees. Seejärel kohtasime paari jalgrattapõgenikku, aga nendegi pakiraam oli raskesti koormatud ja liikumine üsna vaevaline. Traagiline ja veider lõbusus tundus neis inimestes üllatavalt kokku sobivat, nii et see muutis ka minu meeleolu.

      (Seda tunnetesegu – lootus, meeleheide, mure ja ülemeelikus segamini, seda hakkasin ma kohtama alles edaspidi. Keegi meist ei teadnud ju, mis ees ootab. Sealhulgas ka mina. Lootus, et see ei saa olla midagi hullu ja ettenägematut, näis olevat teistest tugevam.)

      Kuid just pärast Pärnut hakkas isegi üle autohääle kostma kahurimürinat ja idahorisont justkui võpatas iga vähese aja tagant. Kuid suurtükituli ei ulatunud otseselt meieni, vähemalt mitte enne piiriületust.

      Piir, see oli nüüd lihtsalt üks hüljatud joon, mahajäetud piiripunktihooned ja ülestõstetud piirivaldas. Ma vaatasin sel hetkel oma käekella, mis näitas kaksteist läbi kolmteist minutit; päev alles