Unustatud. Rein Põder

>

      Unustatud

      LAHKUMINE. Richard

      Ärkasin vara, õieti polnud ma sel viimasel ööl suurt magada saanudki, olin muudkui kuulanud vana talukella pikaldast astumist, mis oli nagu ainus elus olevus selles tühjas majas. Hommikupoolne öö oli ometi nii vaikne, nagu ei toimuks maailmas enam midagi ja kogu elu seisaks täiesti paigal või koonduks oma nullpunkti ümber, kõheldes, viibides teadmatuses, kuhu edasi kulgeda. Ka minul, ärkajal, polnud saabuva päeva suhtes veel kindlat teadmist. Üksnes mingi ebamäärasus. Ent kui ma pisut raskesti käiva, sügisesest niiskusest pundunud talumaja välisukse lahti lükkasin, hakkas aeg jälle tiksuma – tundsin kerget tuulehingust, seejärel märkasin idakaares, madala metsa taeval heledamat kuma, mis nõrgalt tuksles, ehkki päikesetõusuks oli veel vara. Aga ma ju teadsin, mille märk see on, ning kui ma kuulatama jäin, enne kui sirelipõõsa kõrvale astuda, hakkas minuni ulatuma katkendlik, madal kõmin, nagu oleks sel kaugel häälel vaev minuni jõuda. Ja see kõmin tundus tõesti olevat lähemal kui õhtul, kui päevi varem, ehkki ma sisendasin endale, et see võib ju ka niiske, uduse varahommiku süü olla. Kuid mu enesepettus kestis vaid hetke. Seda kindlamalt tundsin järgmisel, et mu aeg on tõesti käes.

      Ja kui ma siis tagasi niiskel puutrepil olin ning seda ärevat õhku veel korra kuulatasin, tuli kusagilt pimedusest talukass, keda ma paar viimast päeva polnud üldse näinud, ning hõõrus ennast nurrudes vastu mu püksisäärt. Sellest hakkas kohe hea tunne. Nii et talus oli siiski keegi, kes minuga hüvasti tuli jätma, mis tähendas, et üks eluline jääb minust siia ikkagi maha, ja küllap ta saab endaga hakkama, nagu on siianigi saanud, sest kass on kord selline olevus, koer ei saaks mingil juhul, sest tema on oma iseseisvuse inimesele ammu maha müünud.

      Tegelikult olin kõik lahkumiseks vajamineva valmis pannud juba õhtul ja oleksin võinud siis teele asuda. Kuid õhtud on üksnes lõpliku otsuse tegemiseks, pika teekonna alustuseks sobivad ikka vaid hommikud.

      Olin selleks hetkeks elanud maal, selles Põhja-Pärnumaa sopis, soode ja võserike vahel asuvas vanemate tühjas talus ligi kuu aega – midagi tegemata, ühtki tööriista liigutamata, lihtsalt eelmise elu jälgi mööda ringi kolades, aega surnuks lüües, aidas ning sahvris olevatest varudest ära elades. Ja samaaegselt olin need nädalad elanud kui kotis – ei ajalehte, naabreid, raadiot, veel vähem inimsuhtlust. Keegi ei aimanudki, et selles tühjas talus võidakse eluneda. Ja õieti polnudki siin kõrvalmaad kedagi, mõnda naabrit või juhuslikku möödujat, kes sisse astunuks.

      Mul oli siiski oma liiklusvahend, mootorratas (kui täpne olla, siis DKW Luxus 200, 1929. aasta mudel) valmis pandud; olin selle masina saksa aja algul ostnud, tegelikult mitteametlikus korras soetanud, ehkki omaenese teenistuse arvelt. Masin polnud registreeritud ja mingit juhiluba mul polnud. Kuid nüüd polnud selle üle mõtet muret tunda, sest kes mind niisugusel ajal kontrolliks! Tsikkel oli mul peidus majalähedases ristikheinarõugus, rõuguredeli all, sest puukuuris seda hoida olnuks ohtlik. Jah, ka ristikhein jääb siia, rõukudesse mädanema, ja see oli olnud veel isa üks viimaseid töid talus. Ta oli seda teinud ennast ületades ja küllap vist ainult töö enda pärast, sest taluhobust polnud tal juba mõnda aega. Ema oli lahkunud pisut varem, saksa aja algul. Nõnda oligi maja tühjaks jäänud, kuni ma linnast vaikselt siia taandusin. Seega polnud mul kedagi, kes minu pärast kurvastaks või minu peale mõtleks, kui välja arvata need hooned, lapsest peale igituttavad, sest talu on siiski ka miskit moodi elusolevus.

      Jah, siin ma nüüd siis olin, Richard Klinkmann, saksakõlalise nimega, kakskümmend üheksa aastat vana mees, ehkki mu vane-mad olid olnud puhtakujulised eestlased, ei naist ega lapsi, endise Tartu Rüütli tänava fotopoe ja salongi omanik, aga nüüdsest lindprii, teeleasuja, taskus isikutunnistus ja õige mehine patakas ostmarku, mis ei olnud just edasise suhtes kõige kindlam garantii. Ja see välistrepile tõstetud seljakott pidi sisaldama kõike, mida mul mu teadmata pikkusega teekonnal vaja läheb.

      Jäi üle vaid mootorratas käekõrval toa juurde lükata, paak ääreni bensiini täis kallata, majauks kinni lükata. Lukku keerama ma seda ei vaevu, sest võõra jaoks pole midagi peibutavamat kui suletud maja. Las astub sisse, kes iganes siia juhtub. Peaasi, et ei lõhuks ega lagastaks. Kõik asjad sees jäid samuti oma kohtadele. Ainult välisukse võtme olin juba varem libistanud oma poolpalitu taskusse, mälestuseks lapsepõlvekodust, vanematest, kõigest-kõigest, mis siin olnud.

      Siiski tuli mul tükk aega sõtkuda, enne kui masin esimest korda turtsatas ja siis mõne vändalöögi järel mu suureks kergenduseks tööle hakkas. Mootorratta madal pot-pot kõlas hommikuöös kuidagi valjult ja häirivalt, aga sellest ei saanud nüüd hoolida. Kitsas puiestikutee viis mind välja kitsale maanteele, sealt sattusin mõne kilomeetri järel juba suuremale teele. Madal mets ümbritses siin truult ja pikalt maanteed. Mootorrattalatern lõikas valgenevast hämust välja üksikuid valgusekiile, valgus võples, sööstis kurvides teelindilt kõrvale ja paiskus maanteemuhkudel üles taevassegi. Ühel sellisel korral märkasin ehmatades, et eespool metsa kohal hõljus hele langevari, ei jõudnud vaid märgata, kas ka inimkuju rippus selle küljes või mingi elutu asi, sest langevari kadus kohe metsasaki taha. Lisasin gaasi, et ebameeldivat kohtumist vältida.

      Aga tee jäi endiselt tühjaks. Kuid ebalus, mille tundmatu päritoluga langevarju valge hääletu lummus oli loonud, kasvas ometi teatud laadi kartuseks ning ebakindluseks, mida ka tsikkel näis tundvat. Siis olin esimesel kruusasel maanteehargmikul, kus mul tuli valida – kas sõita otse edasi Märjamaa suunas või keerata vasakule Päärdu peale. Olin ju teel pealinna poole, ja mida kiiremini ma sinna jõuan, seda parem. Kõhklesin vaid mõne hetke, mingi sisemine hääl otsustas vasakpoolse teeharu kasuks, mis pidi ju ka viima Pärnu-Tallinna maanteele. Ja juba oligi nii valge, et hele maanteelint juhtis ise sõitjat ning ma võisin mootorrattalaterna kustutada.

      (Oma naiivsuses, sest mida see siis muud oli, üritasin tol hommikul tõesti Tallinnasse jõuda, et seal mootorratas maha jätta või mõnele mahajääjale maha ärida ning seejärel sadamas mõnele laevale pääseda. Kuid ma ei aimanud tollal veel, kui hiljaks, kui lootusetult hiljaks ma olin tegelikult jäänud, ja muidugi mõista ka seda, et mul seisab ees võitlus tundide, võib-olla et isegi minutitega, et ma üldse kuhugi jõuaksin. Viimane võimalik põgenikelaev oli lahkunud juba umbes kümme tundi tagasi, ja muidugi mõista ei teadnud ükski hing, et see laev oli saatuse poolt ära märgitud. Ka ei võinud ma teada, et reetur Trankmani väeosa on läbi murdnud ja liigub hoogsalt edasi, et Eesti saatus on Saksa poolelt vaadatuna juba mitu päeva tagasi ära otsustatud, ja see oli toimunud juba siis, kui ma oma metsatalus kügelesin. Seda viimast, punaste läbimurret ma olin muidugi aimanud, õigemini juba kuulnud, ja seepärast ma lõpuks teele asusingi. Aga mul oli kombeks – kõikjal ja kõiges – hilineda. Muide, vist seepärast olin ikka veel poissmees.)

      See mu tegelikult peaaegu lootusetu olukord sai mulle selgeks umbes poole tunni pärast, kui olin selles juba täiesti valges hommikus keeramas suurele maanteele ja seejuures muidugi Tallinna peale. Nüüd kohtasin edasise suhtes väga olulist takistust. Sel tähtsusetul teeristil seisis Saksa sõjaväemundris liiklusereguleerija, ka mootorrattaga, ning ta vehkis mulle käskivalt-ärevalt mingi lapakaga, lausa sundides mind keerama lõunasse, Pärnu peale. Mida ma ka tegin.

      Ent kõik minu plaanid varisesid sel hetkel ühekorraga kokku. Ja kohe, justkui veel ühe ebaõnnestumisena, kuulsin mootoris võõrast häält, nagu oleks mootorrataski reguleerija käsklusest häiritud.

      Vaid pool tosinat kilomeetrit edasi oli sild üle kitsukese jõe ja just enne silda seisis teeveeres musta värvi, üllatavalt tsiviilse väljanägemisega sõiduauto, täpsemalt Horch, 1930. aasta mudel, allalastava katusega, tagavararatas esiukse kõrval, nagu mu tehnikahuviline silm kiretult fikseeris. Auto kõrval seisis läikivates säärikutes Saksa ohvitserimundris väikesekasvuline mees ja vaatas minu poole. Ja teine, gefreiterimundris mees, niisiis autojuht, tuli just täis veenõuga alt jõe äärest ning asus vett radiaatorisse kallama.

      Auto kõrval seisja tegi juba varakult käega ebamäärase liigutuse. Ma ei tea, mida see tegelikult tähendas, kuid võtsin kiiruse maha ja peatusin üsna auto kõrval. Ohvitser oli tõesti noorepoolne mees, minuga ühtedes aastates, peente näojoontega, samal ajal kui autojuht oli suurte käte, tugeva kondi ja pikliku ilmetu näoga. Kui poleks olnud mundrit, ma mõtlen ohvitseri, siis sobinuks ta ükskõik millise elukutse esindajaks, minupärast kas või ajalooõpetajaks, aga mitte mingil juhul sõjaväelaseks. Relva ma ta puusal ei märganud. (Ja ka hiljem ei olnud seda kusagil. Autojuhil küll.) See-eest äratas mu tähelepanu õhuke pruunist nahast kohver ja ilmselt seepärast,