KGB. Leonid Mletšin

mõnikord võimalik saavutada, et arreteeritu vabastati, kui osati leida võti mõne mõjuka inimese jaoks või kui uurija juhtus olema leebe…

      Neil päevil arreteeriti ka tuntud tsaariaegne diplomaat Vladimir Lopuhhin. Ta viidi Gorohhovaja tänava majja. Tšekaa uurija lausus endisele diplomaadile:

      „Istuge. Mis te, isand, nende spekulantidega sehkendate? Jätke see. Tegelge millegi muuga.”

      Lopuhhin vastas, et oli sattunud sellesse seltskonda täiesti juhuslikult. Seepeale lausus uurija:

      „Olgu, ma lasen teid vabaks. Kuid ma olen väsinud ja näljane, aga pean kirjutama valmis teie ülekuulamise protokolli. Kas tahate, teeme nii: ma lähen koju sööma, teie istuge minu toolile ja kirjutage see protokoll ise valmis? Kuulake ennast ise üle, selle näidise järgi, mis siin on.”

      Lopuhhin kirjutas võltsülekuulamise protokollid nii enda kui ka oma sõprade kohta. Uurija tuli tagasi, vaatas protokollid üle ja lasi nad kõik vabaks.

      Juhtus selliseidki asju…

Koos Trotskiga

      Bolševike valitsuse esimene kriis tekkis sakslastega peetava sõja tõttu. Dzeržinski ja Lenini vaated lahknesid selles küsimuses järsult.

      Juhindudes bolševike kõige olulisemast lubadusest – lõpetada sõda – tegi välisasjade rahvakomissar Lev Trotski 7. novembril kõigile sõdivatele riikidele ettepaneku sõlmida rahu. Diplomaatilises noodis, mille ta liitlasriikide saadikutele läkitas, öeldi: „Käesolevaga on mul au teatada Teile, härra suursaadik, et Ülevenemaaline Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu kongress moodustas 26. oktoobril Venemaa vabariigi uue valitsuse, nimetades selle Rahvakomissaride Nõukoguks. Selle valitsuse esimees on Vladimir Iljitš Lenin. Välisasjade juhtimine tehti ülesandeks mulle kui välisasjade rahvakomissarile.

      Juhtides teie tähelepanu Ülevenemaalisel Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu kongressil heaks kiidetud ettepaneku tekstile anneksioonideta ja kontributsioonideta vaherahu ja seejärel demokraatliku rahu sõlmimise kohta, juhindudes rahvaste enesemääramisest, on mul au paluda Teid võtta seda dokumenti kui vormilist ettepanekut sõlmida kõikidel rinnetel viivitamatult vaherahu ning alustada kohe ka rahuläbirääkimisi…”

      Inglise ja Prantsuse suursaadikud ignoreerisid Trotski pöördumist: nad ei uskunud, et bolševike valitsus suudab kauaks püsima jääda. Antanti riigid keeldusid läbirääkimistest. Kuid Saksamaa ja Austria-Ungari olid selleks valmis: nad olid sõda kaotamas ning tahtsid sõlmida idas separaatrahu, et jätkata sõda läänes.

      22. novembril kirjutas Trotski alla kokkuleppele, millega sõjategevus rinnetel peatati.

      Trotski pidas sakslaste röövellikke nõudmisi enda jaoks mõeldamatuks ja Venemaa jaoks häbistavaks. Ta seletas, et rahu võib sakslastega sõlmida vaid jõule alludes ja alles siis, kui olukord muutub väljapääsmatuks. Kuid ka sõda pole võimalik jätkata, sest soldatid peavad pääsema koju. Nii ei arvanud mitte ainult Trotski, vaid ka Lenin.

      Võitlus sakslastega sõlmitava rahu pärast ei käinud mitte Trotski ja Lenini vahel, vaid ühelt poolt Lenini ja Trotski ja teiselt poolt suurema osa parteiliikmete vahel, kes nõudsid sõja jätkamist kõigest hoolimata. Viimaste hulgas oli ka Dzeržinski.

      Lenini plaan oli läbirääkimisi võimalikult kaua venitada, hoidudes seejuures rahu sõlmimast.

      24. jaanuaril 1918. aastal võeti keskkomitee istungil häälteenamusega vastu Trotski määratlus: „Me katkestame sõjategevuse, rahu ei sõlmi, kuid oma väed demobiliseerime.” Kahe päeva pärast kinnitati see otsus bolševike partei keskkomitee ja nende liitlase, vasakpoolsete esseeride partei keskkomitee ühisel istungil.

      10. veebruaril teatas Trotski Brest-Litovskis sakslastega ja austerlaste-ungarlastega toimunud läbirääkimistel:

      „Oodates seda meie arvates lähemas tulevikus saabuvat aega, mil kõigi maade rõhutud klassid võtavad võimu oma kätte, nagu seda tegi Venemaa rahvas, viime oma sõjaväe ja oma rahva sõjast välja.

      Meie künnimehest sõdur peab pääsema oma künnimaa juurde, et juba sel kevadel rahulikult harida maad, mille revolutsioon mõisnikelt ära võttis ja talupoegadele andis.

      Meie töölisest sõdur peab naasma oma töökotta, et valmistada seal loova töö vahendeid ja rajada koos kündjatega uut sotsialistlikku majandust, mitte selleks, et toota hävitusvahendeid…

      Me ei saa vene revolutsiooni nimel kirjutada alla tingimustele, mis toovad kaasa rõhumist, muret ja õnnetust miljonitele inimestele.

      Saksamaa ja Austria-Ungari valitsus tahavad valitseda maid ja rahvaid, õigustades seda sõjaliste vallutustega. Tehku nad seda siis avalikult. Meie ei saa anda õnnistust vägivallale. Me väljume sõjast, kuid me oleme sunnitud keelduma rahulepingu allkirjastamisest.”

      Lenini ja Trotski arvestus oli siiski vale: saksa väed asusid pealetungile. Kartes, et sakslased võivad vallutada Petrogradi ja Moskva, nõudis Lenin, et rahu tuleb sõlmida iga hinnaga. Dzeržinski polnud sellega nõus ja kirjutas koos rühma keskkomitee liikmetega avalduse sakslastega sõlmitava rahu vastu, pidades seda kapituleerumiseks.

      Kuid nagu Dzeržinski ise märkis, oli võitlus kolmel rindel – saksa imperialismi vastu, vene kodanluse vastu ja „Lenini juhtimisel tegutseva proletariaadi osa vastu” – isegi ohtlikum kui rahu sõlmimine. Rahu poolt ei saanud Dzeržinski põhimõtteliselt hääletada, seepärast jäi ta lõpphääletamisel koos Trotskiga erapooletuks. See võimaldas võtta vastu Lenini resolutsiooniprojekti.

      3. märtsil 1918. aastal kirjutati Brest-Litovskis alla rahulepingule ühelt poolt Nõukogude Venemaa ja teiselt poolt Saksamaa, Austria-Ungari, Bulgaaria ja Türgi vahel.

      27. augustil kirjutati Berliinis alla lisakokkuleppele, mille järgi tuli Saksamaale maksta tohutut kontributsiooni. Selle kokkuleppe jõudis Venemaa suures osas ka täita. Kõik territooriumid, mis Saksamaa oli sõja lõpuks vallutanud, läksid sama aasta sügisel, kui Saksamaal puhkes revolutsioon, tagasi Venemaale, kuid kontributsioonina loovutatud kuld jäigi Saksamaale.

Ametist kõrvaldatud

      Rahu sõlmimise üle avaldasid kõige suuremat rahulolematust vasakpoolsed sotsialistid-revolutsionäärid, bolševike ainsad poliitilised liitlased. Esialgu hindas Lenin kõrgelt liitu esseeridega, sest neid toetasid talupojad. Kuid pikkamööda see koostöö hääbus, esseerid eemaldusid bolševikest üha kaugemale. Pärast seda, kui esseerid olid valitsusest lahkunud, jäid nad veel vaid Tšekaasse ja sõjaväkke.

      4. juulil 1918 avati Moskvas V Nõukogude kongress. Sõjanduse ja merenduse rahvakomissar Trotski nõudis, et lastaks maha kõik, kes demarkatsioonijoonel sooritavad vaenulikke tegusid sakslaste vastu: kui rahu on juba alla kirjutatud, siis pole enam vaja sakslasi pidevalt provotseerida.

      Esseerid, kes nõudsid sõja jätkamist sakslaste vastu, leidsid, et Trotski sõnad käivad nende pihta. Esseeride partei keskkomitee liige Boriss Kamkov, kes oli ka Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee (VTsIK) esimehe asetäitja ja kõndis ringi, püstol vööl, sõimas raevukalt Saksamaa suursaadikut krahv Wilhelm Mirbachi ning nimetas bolševikke saksa imperialismi kannupoisteks. Kamkov, kes väljendas talupoegliku esseeride partei seisukohta, ütles bolševikele: „Teie toitlussalgad ja teie kehvikute komiteed me viskame nattipidi külast välja.”

      6. juuli keskpäeval lahkusid esseeride keskkomitee liikmed demonstratiivselt Suurest Teatrist, kus toimus Nõukogude kongress, ning kogunesid vasakpoolseid esseere toetava ratsaväesalga staapi, mis asus Bolšaja Trjohsvjatitelskaja põiktänavas.

      Samal päeval kell kaks läksid Tšekaa töötajad Bljumkin ja Andrejev Saksamaa saatkonda. Nad esitasid mandaadi, millel oli Dzeržinski allkiri ja Tšekaa pitser, ning nõudsid kokkusaamist saadik Mirbachiga. Kui saadik nende juurde tuli, tapsid nad tema.

      Tunni aja pärast helistas Lenin Dzeržinskile ning teatas saadiku tapmisest: tol ajal polnud Tšekaa veel kõikvõimas ja sai paljusid asju teada hilinemisega.

      Impulsiivne Dzeržinski sõitis viivitamatult saatkonna juurde, sealt edasi talle alluvasse Tšekaa väesalka, mida juhtis vasakpoolne esseer Popov, sest arvas, et seal võivad ennast varjata ka Mirbachi tapjad. Kuid Popov