KGB. Leonid Mletšin

arreteerida ja maha lasta, tehes seda administratiivkorras, troika’de kaudu. Ülejäänud soovitati piirkonnast välja saata. Operatsiooni korraldamiseks käskis keskkomitee moodustada kõikides oblastites troikad, kuhu kuuluksid parteikomitee sekretär, NKVD kohaliku valitsuse ülem ja prokurör.

      See oligi suure terrori algus. Ježov käis neil kuudel Stalini kabinetis tihedamini kui ükski teine riigi juhtivtöötaja.

      1937. aasta juulis said kõik parteikomiteed ning NKVD ja prokuratuuri organid instruktsiooni, millele olid alla kirjutanud Stalin, Ježov ja Võšinski: „Endiste kulakute, aktiivsete nõukogudevastaste elementide ja kriminaalkurjategijate jäänuste kõrvaldamise aktsiooni läbiviimise korrast ja tähtaegadest”.

      Seejärel kirjutas Ježov alla käskkirjale nr. 00447, millega 5. augustil 1937 alustati operatsiooni, milleks oli kavandatud neli kuud. Kõik kraid ja oblastid said kontrollarvud selle kohta, kui palju inimesi neil tuleb arreteerida.

      Arreteeritud jaotati kahte kategooriasse. Esimesse kategooriasse arvatud lasti kohe maha, teise kategooria arreteeritud saadeti kaheksaks kuni kümneks aastaks laagrisse.

      NSVL prokurör Võšinski saatis kõikidele riigi prokuröridele šifreeritud telegrammi: „Tutvuge NKVD-s Ježovi operatiivkäskkirjaga nr 00447… Protsessuaalsetest normidest kinnipidamine ja prokuröri sanktsioon pole kohustuslikud.”

      Kogu riigis kavatseti maha lasta peaaegu 76 000 inimest, laagritesse saata umbes 200 000. Käskkiri puhastamisest võeti kohtadel vastu suure entusiasmiga, oblastite juhid palusid keskkomiteelt luba rohkem inimesi maha lasta ja laagritesse saata. Esimese kategooria limiidi suurendamise loa kinnitas Stalin isiklikult. Kuid ta ei keeldunud kellegi palvet täitmast.

      Lisaks sellele koostati veel nimekirju kõrgetel ametikohtadel olevatest „rahvavaenlastest”, kelle üle pidid kohut mõistma sõjaväetribunalid. Kohtuotsus oli teada juba eelnevalt – mahalaskmine. Need mahalaskmisnimekirjad saatis Ježov kinnitamiseks Stalinile, Molotovile ja teistele poliitbüroo liikmetele. Need nägid välja nii:

      „Seltsimees Stalinile

      Saadan kinnitamiseks 4 nimekirja isikute kohta, kes tuleb anda kohtu alla: 313 isikut, 208 isikut, 15 rahvavaenlaste naist, sõjaväeteenistujaid – 200 inimest. Palun sanktsioneerida otsus kõigi mahalaskmise kohta.

      20. augustil 1938. a

Ježov.”

      Leitud on 383 sellist nimekirja. Stalin kohustas ilmtingimata kõiki poliitbüroo liikmeid neile mahalaskmisnimekirjadele alla kirjutama. Ta teadis, mida on väärt ringkäendus, keegi ei tohtinud patust priiks jääda. Näiteks 4. detsembril 1937 saatis KK eriosakond kõigile ÜK(b)P KK liikmetele ja liikmekandidaatidele kirja Stalini allkirjaga:

      „Ümberlükkamatute tõendite alusel pidas ÜK(b)P Keskkomitee poliitbüroo vajalikuks kõrvaldada ÜK(b)P Keskkomitee koosseisust ja arreteerida rahvavaenlastena:

      Baumani, Bubnovi, Bulini, V. Miežlauksi, Ruhhimovitši ja Tšernovi, kes olid saksa spioonid, V. Ivanovi ja J. Jakovlevi, kes olid saksa spioonid ja tsaari ohranka agendid, M. Mihhailovi, kes oli seotud Jakovlevi kontrrevolutsioonilise tegevusega ning Rõndini, kes oli kontrrevolutsioonilises tegevuses seotud Rõkovi ja Sulimoviga. Kõik nimetatud isikud on ennast süüdi tunnistanud.

      KK poliitbüroo palub sanktsioneerida nimetatud isikute kõrvaldamise ÜK(b)P Keskkomiteest ja nende arreteerimise.”

      Kõik keskkomitee liikmed kirjutasid teatele sõna „poolt” ja lisasid oma allkirja. „Vastu” ei kirjutanud mitte keegi. Kirjad jõudsid tagasi KK eriosakonna teise sektorisse.

„Kogu nende soo kuni viimase põlveni”

      15. augustil kirjutas Ježov alla uuele käskkirjale – nr. 00486 – mis märkis operatsiooni algust „Sõjaväekolleegiumi ja sõjaväetribunalide poolt esimese ja teise kategooria järgi süüdi mõistetud kodumaareeturite, paremtrotskistlike spionaaži- ja diversiooniorganisatsioonide liikmete naiste arreteerimise kohta”. Ka nende lapsi ootas ees kurb saatus: suuremad lapsed saadeti parandusliku töö kolooniatesse, väiksemad anti lastekodudesse.

      Käskkirjas öeldi:

      „Süüdi mõistetud kodumaareeturite naised tuleb paigutada laagreisse tähtajaks, mis vastab nende sotsiaalse ohtlikkuse astmele, kuid mitte vähem kui 5–8 aastaks.

      Süüdimõistetute sotsiaalselt ohtlikud lapsed, sõltuvalt nende vanusest, ohtlikkuse astmest ja paranemise võimalikkusest, tuleb paigutada NKVD laagritesse, parandusliku töö kolooniatesse või siis erirežiimiga lastekodudesse…

      Süüdimõistetute naiste arreteerimisel võetakse lapsed neilt ära, arreteerimise juures olevad spetsiaalsed saatjad peavad toimetama need lapsed koos nende isiklike dokumentidega:

      a) kuni 3-aastased lapsed – tervishoiu rahvakomissariaadi lastekodudesse või sõimedesse;

      b) 3–15-aastased lapsed – vastuvõtu- ja jaotuspunktidesse;

      c) 15-aastased ja vanemad sotsiaalselt ohtlikud lapsed spetsiaalselt nende jaoks ette nähtud ruumidesse…

      Süüdimõistetute laste poliitiliste meeleolude, õpingute ja kasvatustegevuse jälgimine tehakse ülesandeks vabariikide siseasjade rahvakomissaridele ning oblastite ja kraide NKVD valitsuste ülematele.”

      Miks oli Stalinil tarvis nii julmalt arveid õiendada ka represseeritute perekondadega? Mitte ainult selleks, et külvata riigis veel rohkem hirmu. Ta ei tahtnud, et arreteeritute naised ja lapsed jääksid vabadusse, kaebaksid naabritele ja kolleegidele, räägiksid neile, et nende mehed või isad on süütud. Miks lubada neil külvata kahtlusi Stalini otsuste õigsusse?

      Ma küsisin Vjatšeslav Nikonovilt, Molotovi lapselapselt, kas tema vanaisa ehk kahetses hiljem represseerimisi, seda, et ka tema oli mahalaskmisnimekirjadele alla kirjutanud?

      „Nad kartsid interventsiooni ja uut kodusõda,” arvas Vjatšeslav Nikonov. „Hirm Nõukogude Liitu ähvardada võiva sõja ees oli represseerimise peamine liikumapanev hoob. Nad leidsid, et tuleb likvideerida kõik need, kelle suhtes on kahtlusi, et vältida sellega sisemist kallaletungi. Kui rattale oli hoog sisse antud, oli iga üksiku süütust juba võimatu kontrollida…”

      Stalin ise kartis „viiendat kolonni”, sisevaenlasi, ta hirmutas ka teisi selle ohuga.

      „Selleks, et lasta käiku Dneprostroi, on tarvis kümneid tuhandeid töölisi,” seletas Stalin. „Kuid et see õhku lasta, selleks on vaja ehk ainult paarkümmend inimest, mitte rohkem. Et sõjas lahingut võita, võib vaja minna mitu korpust punaarmeelasi. Kuid selleks, et see edu rindel kaotuseks muuta, jätkub paarist spioonist mõne armee või diviisi staabis, kes võivad varastada operatiivplaani ja selle vaenlasele anda.”

      Ajaloodoktor Oleg Hlevnjuk arvab, et selle puhastuse peamine eesmärk oligi potentsiaalse „viienda kolonni” hävitamine sõja eelõhtul. Puhastus toimus ankeetandmete alusel, endiste vaenlaste kartoteekide järgi. See oli omamoodi kokkuvõtte tegemine.

      Kodusõda, parteipuhastused, opositsionääride arreteerimine, kulakluse likvideerimine ja kollektiviseerimine – kõik see puudutas miljoneid inimesi. Väga suur osa riigi elanikkonnast kannatas ülekohtu all. Neid kardetigi. Stalin ja tema lähikondlased mäletasid, et kodusõja ajal oli nende võim rippunud juuksekarva otsas. Nad tahtsid ennast nüüd juba eelnevalt kindlustada.

      Mihhail Schreider tõi oma mälestustes ära vestluse Stanislav Redensiga, Kasahstani siseministriga ja Stalini sugulasega. Redens ütles talle:

      „Näete, mina olen rahvakomissar, keskrevisjonikomisjoni liige, Ülemnõukogu saadik, kuid ma ei saa midagi teha selle ähvardava tormi vastu. Moskva aina pressib peale ja ma tunnen – asi lõpeb sellega, et mind ennast pannakse varsti istuma ja lastakse maha.”

      Schreider oli üllatunud: „Miks teie, Stanislav Frantsevitš, ei tõstata seda küsimust Stalini enda ees? Te olete ju tema sugulane, lähedane inimene.”

      „Kas sa tõepoolest ei saa aru, et sellise küsimuse tõstatamine Jossif Vissarionovitši ees tähendaks tõsta küsimus tema enda kohta,” imestas Redens oma asetäitja naiivsuse üle. „Kas siis Ježov tohiks poliitbüroo