KGB. Leonid Mletšin

juba mitte enam kuigi pikk elu lõpuni elada meie õnnelikul Nõukogudemaal.

      Me palume, et meid, haigeid vanakesi, kaitstaks majavalitsuse ja Rostokino rajooninõukogu rünnete eest, kes on juba asunud meie korterit ära võtma ja plaanitsevad meie vastu ka muid kitsendusi…”

      Loomulikult arreteeriti ka Jagoda vanemad. Nad surid vangistuses.

      1991. aastal avaldati ajakirjas Ogonjok kiri mehelt, kes oli istunud vanglas koos Jagoda isaga: „Vana Jagoda saatus oli traagiline… Ta suri juba nädala pärast… Kuigi mina viibisin Genrihh Jagoda armust vanglas ja asumisel 17 aastat, ei kanna ma viha tema isa ja laste vastu. Me kõik oleme Stalini loodud süsteemi ja režiimi ohvrid.”

      4. peatükk

      NIKOLAI IVANOVITŠ JEŽOV

      Mul oli meeldiv võimalus vestelda mehega, kes tundis Nikolai Ježovi, oli istunud temaga sama laua ääres. See oli tuntud kirjanik Lev Razgon. Ta istus laagrites, kuid jäi ellu.

      Tema äi Ivan Moskvin oli 1920. aastate lõpus keskkomitees juhtiva parteikaadri osakonna juhataja ning oli võtnud Ježovi tööle oma abina.

„Varblase” lõunaeine

      Lev Razgon jutustas mulle Moskvinist ja Ježovist:

      „Ivan Moskvin oli töötanud Leningradis, ta põlgas Leningradi parteijuhti Zinovjevit, nimetas teda argpüksiks. Moskvin oli üks väheseid leningradlasi, kes Zinovjevi vastu teravalt välja astus. Seetõttu meeldis ta Stalinile, kes tõi ta Moskvasse. Kuid suhted Staliniga ei edenenud: nad olid erinevat laadi inimesed. Moskvin oli rigorist, tagasihoidlik ja range moraaliga revolutsioonieelne parteilane.”

      Moskvini kodu oli külalislahkuse poolest kuulus: tema naine Sofia Aleksandrovna Boki oli haruldaselt hea ja südamlik inimene ning külalislahke perenaine.

      Moskvin käis päeval kodus lõunatamas ja tõi kaasa ka Ježovi, kellesse ta suhtus hästi.

      Razgon jutustas:

      „Mulle Ježov meeldis. Ta oli väga väikest kasvu, ja nagu kõik pisikesed inimesed, äratas ta kaastunnet, isegi õrnust. Ta oli väga vaikne, riides oli ta alati ühtemoodi, kandis sinist satäänist vene särki ja üsna kortsus pintsakut. Ta oli väga vaikne ja kõhn, seetõttu poputas Sofia Aleksandrovna teda ja oli tema pärast mures. Ta kutsus Ježovi „varblaseks”: „Varblane, te peate rohkem sööma!”

      Varblane nokkis oma toitu ja vaikis…

      Kord küsis Razgon Moskvinilt:

      „Kas Ježov on tõepoolest hea töötaja? Te hindate teda kõrgelt.”

      Moskvin mõtles hetke ja vastas:

      „Ježov on ilmselt parim töötaja, keda ma kunagi näinud olen.”

      Ja tema tundis väga paljusid töötajaid.

      „Ta oli selles mõttes haruldane inimene, et kui oled talle käsu kätte andnud, siis pole teda enam vaja kontrollida,” seletas Moskvin. „Ta tegi kõik ära. Tal oli vaid üks puudus, ja seepärast tuli teda ikkagi kontrollida.”

      „Tähendab, ta ei pruukinud nii teha, nagu kästi?”

      „Ei, ta tegi kõik nii nagu vaja. Kuid ta ei peatunud kunagi. Igas asjas on piir, mille juures tuleb peatuda. Ježov ei peatunud aga kunagi…”

      Nii Moskvin kui ka tema naine arreteeriti. Meenutab Lev Razgon:

      „Veel siis, kui mina olin alles vabaduses, käisime Ivan Mihhailovitši saatuse kohta pärimas Kuznetski Most 24. majas, kus oli NKVD teadetebüroo. Meile vastati: „Kümme aastat kaugpiirkonna laagris, kirjavahetuse õiguseta.” Me ei teadnud siis, et see tähendas mahalaskmist. Arvasime, et tõepoolest on olemas erilaagrid nendele vastutavatele töötajatele, keda ei saa pidada tavalistes laagrites. Me ei saanud veel millestki aru…”

      Moskvin lasti maha 1937. aastal. Mis puutub Sofia Aleksandrovna saatusesse, siis oli Razgon kindel, et ta hukkus Mordvas, Potmas, neis laagrites, kus hoiti „rahvavaenlaste” perekonnaliikmeid…

      Möödus hulk aastaid, ja Lev Razgonile näidati Lubjankal Sofia Aleksandrovna toimikut. Ta nägi ka arreteerimisotsust. Tegelikult oli see Moskvini arreteerimise order. Sellel oli prokurör Võšinski tavapärane resolutsioon: „Nõus”. Selle kõrval Ježovi resolutsioon: „Täitmiseks. Arreteerida.” Rahvakomissar oli juba orderile alla kirjutanud ja siis lisanud: „Ja tema naine samuti.”

      Kõik niisugused uurimistoimikud koosnevad tavaliselt kahest või kolmest ülekuulamisprotokollist. Esimene neist koosneb peamiselt hüüumärkidest: „Mis te nüüd! Mitte kunagi!” ja solvatud inimese avaldustest… Möödub mõni kuu ja ilmub veel üks protokoll, milles arreteeritu tunnistab ennast süüdi absoluutselt kõiges, ka suurimates tobedustes.

      Sofia Aleksandrovna toimikus oli kaks protokolli. Esimeses ta tunnistas, et oli Moskvini naisena teadlik kõikidest tema kuritegudest. See oli tavaline „rahvavaenlase” perekonnaliikme ülekuulamise protokoll.

      Seejärel oli pikem vaheaeg. Ja äkki tunnistas ta ülekuulamisel, et oli üritanud Ježovi mürgitada… Selle ülesande olevat ta saanud Briti luurelt…

      Erinevalt paljudest, kes lasti maha kohtuta, mõistis tema üle kohut sõjaväekolleegium. On säilinud ka lühike protokoll: ta tunnistas ennast süüdi kõikides pattudes ja palus halastust. Talle mõisteti kõrgeim karistusmäär 1934. aasta 1. detsembri seaduse alusel. Kohtuotsus on täide viidud.

      Pärast XX kongressi Sofia Aleksandrovna rehabiliteeriti. Tunnistusi andis seejuures ka uurija, kes oli teda üle kuulanud. Ta kirjutas, et naine oli arreteeritud kui kodumaareeturi perekonna liige. Kuid Ježov oli ta välja kutsunud ja käskinud: „Pressige temalt välja ülestunnistus, et ta tahtis mind mürgitada.”

      Nii ei surnudki Sofia Aleksandrovna Mordva laagris (ta oleks seal muide kindlasti varsti surnud, sest tema tervis oli vilets), vaid ta tiriti veel sõjaväekolleegiumi ette ning lasti seejärel kohe maha.

      „Miks Ježov otsustas lasta maha naise, kes oli olnud tema vastu nii hea?” küsis Lev Razgon. Ja vastas ise: „Ka see on veel üks tolle kummalise ja kohutava hingega inimese saladustest…”

Pikk tee Kremlisse

      Peterburi autorid Boriss Brjuhhanov ja Jevgeni Šoškov kirjutasid väga põhjaliku Ježovi eluloo, kuid ikkagi on tema elus tumedaid laike.

      Neil ei õnnestunud täpsemalt välja selgitada, kes olid tema vanemad. Ega sel polegi mingit tähtsust. On teada, et tulevase rahvakomissari õpiaeg jäi lühikeseks – üks klass algkooli (seejärel marksismi-leninismi kursused keskkomitee juures) ja et ta jäigi harimatuks, kuid tal oli väga ilus käekiri.

      Tööd alustas ta õpilasena lukksepatöökojas, õppis rätsepatööd ja töötas voodivabrikus.

      Ježov kirjutas elulookirjelduses, et töötas Petrogradis Putilovi tehases, neil aastatel oli see auväärne näitaja, kuid kinnitust see väide pole saanud. Ta teenis mitu aastat sõjaväes – tagavarapolgus, seejärel suurtükiväe töökojas.

      Tema hiilgeajal kirjutati, et ta on aktiivselt tegelnud revolutsioonilise tööga, mis kõige järgi otsustades samuti pole tõsi. Kuid siiski astus ta 5. mail 1917, seega enne Oktoobrirevolutsiooni, bolševike parteisse, ja seda hinnati hiljem kõrgelt.

      „ÜK(b)P ajaloo lühikursuse” esimeses väljaandes oli kirjas: „Läänerindel

      Valgevenes valmistas sm. Ježov sõdurite hulki ette revolutsiooniks.” Kuna Ježov lasti maha, siis on see fraas „Lühikursuse” järgmistest väljaannetest kadunud.

      Kodusõja ajal teenis ta komissarina baasis, kus valmistati ette sõjaväeradiste ja elektromehaanikuid. Muide, sinna oli ta määratud Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu poliitvalitsuse ülema käskkirjaga, seega sattus ta nomenklatuuri hulka.

      Baas asus Kaasanis, paralleelselt hakkas Ježov töötama Tatarimaa partei oblastikomitee agitatsiooni- ja propagandaosakonna juhatajana, seejärel aga juba Tatarimaa oblastikomitee vastutava sekretäri asetäitjana.

      Sel ajal ta abiellus haritud naisterahvaga, Antonina Titovaga,