KGB. Leonid Mletšin

vabaneda ühest inimesest, kelle paljastusi ta hirmsasti kartis. Ta käskis oma tuttaval, kes temast sõltus, pritsida tolle mehe kabineti seinu mürgiga…”

      Punkt sellele väljamõeldud loole elavhõbedaga mürgitamisest pandi alles meie päevil. Peaprokuratuur tegi 1988. aastal kindlaks:

      „Terroriakti N. I. Ježovi vastu (elavhõbedaga mürgitamine) võltsis ta ise koos NKVD endise vastuluure osakonna ülema Nikolajeviga.

      Enne legendi kavandamist konsulteeris ta elavhõbedaga mürgitamise võimaluste asjus RKKA Keemiaakadeemia ülema Avinovskiga, seejärel hõõrus Ježov oma kabineti pehmesse mööblisse elavhõbedat ja saatis mööbli analüüsimisele.

      NKVD töötaja Savolainen, kellel oli lubatud käia Ježovi kabinetis, „tunnistas” pärast põhjalikku peksmist, et oli ette valmistanud Ježovi kabineti mürgitamise. Pärast Savolaineni arreteerimist visati tema elukoha trepikotta topsik elavhõbedaga, mis seejärel sealt avastati ja lisati süüdistusele asitõendina.”

      Bulanovi sõnul olevat Jagoda tahtnud pärast riigipööret asuda riigi etteotsa.

      Bulanov. „Ta tundis huvi Hitleri vastu, rääkis et Hitleri raamat „Mein Kampf ” on tõeliselt väärt asi… Ta rõhutas, et Hitler oli allohvitserist tõusnud praegusesse kõrgusesse… Ta ütles, et Buhharin on siis tema juures sama tähtis mees kui Goebbels… Saades Rahvakomissaride Nõukogu esimeheks, hakkab ta siis koos sellise Goebbelsi-laadse sekretäriga valitsema riiki nii, nagu ta ise tahab.”

      Seda uskusid inimesed, kes istusid Ametiühingute Maja sammassaalis, ja ka kogu rahvas, kes luges protsessi stenogrammi.

      Pavel Bulanov oli arreteeritud viis päeva enne Jagoda arreteerimist – 29. märtsil 1937, maha lasti nad aga ühel ja samal päeval.

      Ainult ühel korral vaidles Jagoda süüdistajale vastu: „Prokurör peab vastuvaidlematult tõestatuks, et ma olin spioon. See pole õige. Ma pole spioon ega ole kunagi olnudki.”

      Endine rahvakomissar tähendas loogiliselt, et kui ta tõepoolest oleks spioon olnud, siis „oleks kümned riigid võinud oma luure siin sulgeda, neil poleks olnud tarvis hoida siin sellist hulka luurajaid, nagu neid siin on kinni püütud”.

      Viimases sõnas palus Jagoda armulikku suhtumist: „Kodanikud kohtunikud! Ma olin suurehituste juht. Ma julgen paluda, et mind saadetaks sinna tööle, tegema kas või kõige raskemaid töid…”

      Süüdistatavate sõnadel polnud aga mingit tähtsust. Karistusmäära oli Stalin kindlaks määranud juba enne protsessi algust.

      13. märtsil mõisteti Jagodale kõrgeim karistusmäär. Tal lubati veel kirjutada ka armuandmispalve:

„Ülemnõukogu Presiidiumile kõrgeima määraga karistatud G. G JagodaltARMUANDMISPALVE

      Minu süü kodumaa ees on suur. Raske on surra, kui ma pole seda mingil määral heastanud. Ma seisan põlvili kogu rahva ja partei ees ja palun mulle armu anda, säilitades mu elu.

G. Jagoda 13.03. 1938. a.”

      Ülemnõukogu Presiidium lükkas palve otsekohe tagasi. Ööl vastu 15. märtsi lasti Jagoda maha.

Linna puhastajad

      Pärast Jagodat arreteeriti ja lasti seejärel ka maha tema endised asetäitjad Jakov Agranov ja Georgi Prokofjev ning tähtsamate osakondade ülemad: välismaa osakonnast Artur Artuzov, spetsiaalosakonnast (šifreerimine) Gleb Boki, eriosakonnast (sõjaväe vastuluure) Mark Gai, transpordiosakonnast (võitlus diversioonidega transpordis) Vladimir Kiškin (oli enne arreteerimist teede rahvakomissari asetäitja), majandusosakonnast (võitlus diversantide ja kahjuritega tootmisettevõtteis) Lev Mironov, salajasest poliitosakonnast (võitlus vaenulike parteidega) Georgi Moltšanov, operatiivosakonnast (poliitbüroo kaitsmine, jälitus, arreteerimised ja läbiotsimised) Karl Pauker.

      Isegi Pauker, kes oli juhtinud peasekretäri ihukaitset, ei meeldinud enam Stalinile. Pauker sattus julgeolekusse väga kummalisel kombel. Ta oli sündinud Lvovis, mis enne Esimest maailmasõda oli olnud Austria-Ungari koosseisus. Pauker polnud kunagi mitte midagi õppinud, ta töötas oma isa juuksuritöökojas ja hiljem kondiitritoodete vabrikus.

      Esimese maailmasõja alguses ta mobiliseeriti Austria-Ungari sõjaväkke. 1915. aasta aprillis langes 1. ulaanirügemendi veltveebel Pauker vangi ja sattus Turkestani. Ta tervitas puhkenud revolutsiooni, ainsa hetkega sai sõjavangist aktiivne nõukogude võimu eest võitleja. 1917. aastal oli ta juba Samarkandis välikohtu esimees, järgmisel aastal sai temast tšekist.

      1920. aastal võeti ta tööle Tšekaa välismaa osakonda, kuid viidi kiiresti üle operatiivosakonda, mis tegeles läbiotsimistega, arreteerimistega ja jälgimisega. Ajapikku anti sellele osakonnale ka partei ja riigi juhtide kaitsmine. 1923. aasta mais sai Paukerist operatiivosakonna ülem.

      Karl Pauker oli lustlik tembutaja, ta lõbustas tihti Stalinit ja sai talle väga lähedaseks. Stalin andis talle teise järgu julgeolekukomissari auastme (see võrdus sõjaväe kindralpolkovniku auastmega) ning autasustas teda mitme ordeniga. Kuid peremehe arm saab varem või hiljem ikka otsa.

      1937. aasta aprillis Pauker arreteeriti. Kuu aja pärast mõisteti ta surma ja lasti kohe ka maha.

      Paukeri asemele sai nüüd Nikolai Vlassik, kes oli Paukerist haritum – ta oli lõpetanud kihelkonnakooli. Enne revolutsiooni töötas ta paberivabrikus, Esimese maailmasõja ajal oli jalaväe tagavarapolgus allohvitser. Pärast revolutsiooni astus miilitsasse, 1919. aastal aga võeti ta Tšekaasse. Nagu Pauker, töötas temagi operatiivosakonnas, 1931. aastast pandi ta juhtima juhi ihukaitset ja lõpuks vahetas ta Paukeri välja.

      Agranov, kellel olid Staliniga erilised suhted, oli kindel, et temast läheb see karikas mööda: võidakse ehk ametialaselt allapoole viia, kuid jäetakse vabadusse. 16. mail 1937. aastal määrati ta NKVD Saraatovi oblastivalitsuse ülemaks. Uues ametis jõudis ta töötada vaid kaks kuud.

      Juuni keskel tuli Saraatovisse puhastajate brigaad – keskkomitee sekretär Andrejev ja juhtiva parteikaadri osakonna juhataja Malenkov. Nad sõitsid linnast linna, hävitades plaanipäraselt kohalikku parteikaadrit.

      19. juulil teatasid nad Saraatovist Stalinile, et vahetasid välja oblasti parteijuhtkonna, et endine esimene sekretär on ametist vabastatud ja ta tuleks arreteerida, ning et nad jätkavad puhastust:

      „Juurdlusmaterjalidega tutvumine viib järeldusele, et Saraatovis on seniajani jäänud avastamata ja tegutseb edasi tõsine paremtrotskistlik terroriorganisatsioon.

      Agranov ilmselt ei püüdnudki seda likvideerida… NKVD Saraatovi oblastivalitsus on samuti vaenlastest puhastamata… Agranov pole siin midagi teinud. Seetõttu peame vajalikuks Agranov ametist vabastada ja arreteerida.”

      Andrejevi ja Malenkovi soov täideti.

      Jagoda naine mõisteti esialgu kuueks aastaks laagrisse, kuid paar kuud pärast mehe hukkamist lasti ka tema maha. Samasugune saatus ootas ka teisi põlualuse rahvakomissari sugulasi.

      Jagoda vanemad püüdsid paratamatu arveteõiendamise käest pääseda ja kirjutasid Stalinile kahetsuskirja:

      „Kallis Jossif Vissarionovitš!

      Meie vanem poeg Mihhail langes 1905. aastal 16-aastasena Sormovos barrikaadil, kolmanda poja, 19-aastase Levi lasid imperialistliku sõja ajal maha tsaari timukad, kui ta keeldus võitlemast isevalitsuse eest.

      Nende mälestus ja meie elu on rüvetatud G. G. Jagoda kuritegudega, keda partei ja riik olid usaldanud ja andnud tema kätte väga suure võimu. Selle asemel et seda usaldust õigustada, muutus ta rahvavaenlaseks ning peab saama teenitud karistuse.

      Isiklikult mina, Grigori Filippovitš Jagoda, toetasin paljude aastate jooksul aktiivselt parteid veel enne 1905. aasta revolutsiooni (konkreetselt abistasin ma tookord veel üsna noort J. Sverdlovit), ja ka hiljem. 1905. aastal asus minu majas Nižni Novgorodis (Kovalihhal, Nekrassovi majas) bolševike salatrükikoda…

      Kallis Jossif Vissarionovitš, pöördudes teie poole G. G. Jagoda kuritegude hukkamõistmisega, millest me saime teada ajakirjandusest, peame vajalikuks teatada teile, et eraelus oli ta viimasel kümnel aastal oma vanematele väga