KGB. Leonid Mletšin

abistada Nikolajevit terroriakti sooritamisel.

      Kõigile kolmele mõisteti kõrgeim karistusmäär – mahalaskmine. Kohtuotsus viidi täide ööl vastu 10. märtsi. Palun teie juhtnööre, kas teatada sellest ajakirjanduses.”

      Represseeriti ka Nikolajevi ema, tema õde ja vend ning tema onupoeg. Nende ülekuulamise protokollid saadeti Stalinile. Sellisest lugemismaterjalist ei öelnud ta kunagi ära.

Mäng, mida polnud võimalik kaotada

      XX kongressi kinnisel istungil väitis Hruštšov, et Stalin on seotud Kirovi surmaga. Millel see kahtlustus põhines? Kaudseid tunnuseid, mis viitavad Stalini seotusele mõrvaga, on tõepoolest üsna palju. Kohe, kui Stalin sai teada Kirovi surmast, kui polnud veel mingit täpsemat informatsiooni, kinnitas ta veendunult, et see on zinovjevlaste kätetöö.

      Sellest rääkis hiljem keskkomitee pleenumil Nikolai Buhharin. Stalin vaidles talle vastu ja väitis, et ta ütles seda alles seitsmendal või kaheksandal päeval pärast mõrva, varem polevat ju olnud võimalik teada, kes üldse tulistas.

      Kuid Anastass Mikojan kinnitab oma mälestustes, et zinovjevlaste süüst räägiti kohe esimestel minutitel, kui Stalin nad kokku kutsus. Jääb mulje, et Stalin oli Kirovi surmateateks valmis. Muidugi mäletas Stalin, millal ta zinovjevlastest rääkis, kuid ta ei tahtnud, et sellele tähelepanu osutatakse. Ta eelistas jätta muljet, et ütles seda alles pärast asja uurimist.

      Tõsi, on ka neid, kes pooldavad versiooni, et Stalin ei teadnud midagi, et tulistas üksikmõrvar ja kõik järgnev on juhuste ahel. Kuidagi liiga palju juhuslikkust!

      Professor Naumov:

      „Üksikmõrtsuka versiooni heidan ma kõrvale. Seda versiooni on alati toetanud KGB, kaitstes enda ja Stalini reputatsiooni. 1956. aastal käskis Hruštšov KGB esimehel Serovil korraldada uus juurdlus. Veel oli võimalik tõtt teada saada, viimased allesjäänud tunnistajad olid veel elus. Kuid Serov laskis selle võimaluse käest. Ta hakkas neile tunnistajatele survet avaldama, nõudes, et nad ei loobuks varasematest tunnistustest.”

      Kuid kas kusagil kõige salajasemas arhiivis ei leidu ehk seda üht dokumenti, mis kõik selgeks teeks?

      Professor Naumov:

      „Kõik ütlevad: näidake seda dokumenti, kus Stalin käsib Jagodal Kirovi maha lasta, soovitavalt Smolnõis ja mingil kindlal kuupäeval. Selliseid pabereid ei ole olemas! Neid ei saanudki olla! Me teame, kuidas Stalin oma mõtteid ja soove väljendas. Ta oli väga ettevaatlik mees.

      Dokumentidele, mis teda häirisid, ei jätnud ta mingeid jälgi. Ta võttis paberilehe, kirjutas sellele paar sõna ja pani lehekese dokumendi juurde. Stalin puhastas pidevalt oma arhiivi. Lähikondsed õppisid mitmesuguste tunnuste kaudu aimama Stalini meeleolu ja soove. Kõik käis vihjetena ja umbmääraste ütlustena…”

      Kuidas see välja nägi? Kui püüda rekonstrueerida sündmusi, siis mis käsu ikkagi võis Stalin NKVD meestele anda? Kas ta ütles Jagodale, et on aeg Kirov ära koristada?

      Professor Naumov:

      „Ma arvan, et ta ei öelnud mitte kellelegi tapmise kohta otse ühtegi sõna. Rumal ega naiivne ta ei olnud. Tal oli teatav viis oma soovide väljendamiseks. Kolm Stalinile kõige lähemal seisnud meest – tema ihukaitse ülem Pauker, seejärel Vlassik ja tema kui peasekretäri abi Poskrebõšev – püüdsid iga tema sõna ja rääkisid seejärel asjast julgeolekujuhile. Näiteks ütles Stalin midagi, kui autosse istus. Igal hommikul aga kohtus Vlassikuga rahvakomissar, kes päris, milline on peremehe tuju, mida ta rääkis, milliseid soove väljendas…”

      Professor Naumov arvab, et Leningradi operatsiooni vahetu juhtimisega tegeles siseasjade rahvakomissari esimene asetäitja Jakov Agranov.

      On iseloomulik, et ettekannet zinovjevlaste osast Kirovi mõrvamises ei teinud mitte rahvakomissar Jagoda ega juurdluskomisjoni esimees Nikolai Ježov, vaid rahvakomissari esimene asetäitja Agranov. Teda usaldas Stalin eriliselt. Kodusõja ajal oli ta olnud koos Staliniga Tsaritsõnis, hiljemgi kohtus ta juhiga mõnikord ka väljaspool tööülesandeid.

      Kremlis registreeriti žurnaalis kõik isikud, kes peasekretäri juures käisid. Kõige usalduslikumaid jutte rääkis Stalin oma suvilas, kus keegi külastajaid kirja ei pannud. Agranov õppis Stalini vihjetest aru saama.

      Leonid Nikolajev polnud ainus mõrvarikandidaat, küllap neid oli teisigi. Esialgu oli kavas süüdistada Kirovi mõrvas mitte Kamenevi ja Zinovjevit, vaid valgekaartlikke emigrante, Venemaa Üldsõjaväelist Liitu. Pärast mõrva andis Jagoda käsu hakata otsima ka varjatud valgekaartlasi.

      Kuid Stalin oli teinud juba uue otsuse ega lubanud Jagodal aega raisata. „Muidu annan vastu vahtimist,” ähvardas Stalin. Julgeolekuülemustega rääkis ta sageli nii: kui miski ei meeldinud – „annan vastu vahtimist”.

      Professor Naumov:

      „See oli Stalinil mäng, mida polnud võimalik kaotada. Kui üks variant poleks toiminud, oleks läinud käiku järgmine. Kirov oli hukkumisele määratud. Võibolla ta isegi aimas seda? Veidi aega enne surma oli ta kitsamas ringis öelnud, et ega ta kaua ei ela…”

      Parteikontrolli Komitee liige, Stalini repressioonide uurimiseks moodustatud esimeses uurimiskomisjonis osalenud Olga Šatunovskaja (katkendi tema mälestustest avaldas 1997. aastal Obštšaja Gazeta) rääkis, et nägi Stalini arhiivis paberikest, kuhu peasekretär oli oma käega kirja pannud kaks terrorismikeskust – Moskva ja Leningradi. Esmalt paigutas Stalin Zinovjevi ja Kamenevi Leningradi keskusesse, seejärel kriipsutas maha ja kirjutas nad Moskva keskusesse.

      Šatunovskaja jutustas, et nad leidsid üles selle julgeolekutöötaja, kes 1934. aastal valvas Nikolajevi vanglakambri juures. See mees oli seal ka siis, kui Stalin Nikolajevit üle kuulas. Nikolajev olevat Stalinile kaevanud: „NKVD töötajad pressisid mulle neli kuud peale, et partei ürituse nimel on vaja Kirovit tulistada. Mulle lubati garanteerida elu ja ma olin nõus. Nad on mu juba kahel korral arreteerinud ja mõlemal korral vabaks lasknud. Nüüd aga, kui ma – partei hüvanguks! – sellega hakkama sain, pandi mind trellide taha ja ma tean, et mulle ei halastata!”

      Ning just samal hetkel olevat kambrisse tulnud julgeolekutöötajad. Nikolajev osutas käega: „Näete, need, just nemad avaldasidki mulle survet!”

      Kirovi ihukaitsjat Juri Borissovit ei õnnestunudki üle kuulata. Tema elas vaid ühe päeva Kirovist kauem.

      2. detsembril, kui Borissovit sõidutati kiiruga Leningradi saabunud Stalini juurde ülekuulamisele, hukkus ta väga kummalistel asjaoludel, nii kummalistel, et keegi ei kahtle selles, et ta tapeti. Auto olevat sattunud avariisse.

      Auto sõitis kiirusega 30 kilomeetrit tunnis. Kellelgi teisel polnud ühtegi kriimustust, ainsana kõigis autos olnutest oli Borissovil surmav peavigastus. Arstide kinnitusel olid vigastused tekitatud tugevast löögist vastu pead.

      Teades auto kiirust, marsruuti ja rehvide seisukorda, võiks arvutiprogrammi abil taastada auto liikumise iseärasused ja öelda, kas selline löök oli üldse võimalik. Selliseid asju tehakse USA-s, kuid meil pole raha, et seda eksperimenti korraldada.

Miks just Kirov?

      Tekib küsimus: miks valiti ohvriks just Kirov?

      Professor Naumov:

      „Stalin valis inimese, kes polnud talle hädavajalik, kuid kelle staatus oli kõrge. Veel polnud saabunud aeg jahtida tähtsamaid tegelasi. Kirov polnud siiski nii oluline tegelane, ta ei kuulunud Stalinile lähedalseisvasse juhtivasse tuumikusse…”

      Arvatakse, et Sergei Kirov oli Stalini-vastase liberaalse opositsiooni liider, et parteis tahtsid paljud Stalini temaga asendada. Kas see ikka oli nii?

      Ajaloodoktor Oleg Hlevnjuk, kes on kirjutanud väga huvitava raamatu sisemistest suhetest poliitbüroos 1920.–1930. aastatel, arvab, et Kirovist on loodud liiga palju põhjendamatuid müüte:

      „Kirovit peeti asjata poliitbüroo liberaalse suuna liidriks, meheks, kelles nähti Stalini väljavahetajat, kes olevat koguni julgenud peasekretäriga vaidlusse astuda ja ennast temale vastandada… Dokumendid seda ei kinnita.

      Kirov ei olnud Stalini poliitiline oponent, peasekretär temas