KGB. Leonid Mletšin

Mulle tundub, et selle lasi liikvele just NKVD…”

      Pärast Kirovi tapmist oli Nikolajevil elada jäänud vähem kui kuu aega. 29. detsembril 1934. aastal tunnistas Ülemkohtu sõjaväekolleegium ta süüdi. Ta lasti kohe maha, koos temaga veel kolmteist inimest, kes olid varem opositsiooni kuulunud.

      Juba kahe nädala pärast, 1935. aasta jaanuaris, mõisteti kohut „mõrva organiseerijate” üle. Kohtualused olid hiljutine Leningradi juht, endine poliitbüroo liige ja Kominterni täitevkomitee esimees Grigori Zinovjev, endine poliitbüroo liige, Töö ja Kaitse Nõukogu esimees Lev Kamenev, endine orgbüroo liige ja keskkomitee sekretär Grigori Jevdokimov, endine orgbüroo liige ja partei Leningradi kubermangukomitee sekretär Pjotr Zalutski ning veel üksteist inimest, kes kõik olid varem kuulunud Zinovjevi lähikonda.

      Kahe nädala jooksul pärast Kirovi tapmist heideti nad parteist välja. Kõik nad olid juba ammu poliitilisest tegevusest eemale tõmbunud. Kuid Stalin ei unustanud kedagi, kes oli julgenud talle vastu vaielda.

      Väga huvitavad märkmed on jäänud kirjanik Kornei Tšukovskilt. 5. detsembril, paar päeva pärast Kirovi tapmist kutsuti ta Kamenevi juurde õhtueinele. Endine poliitbüroo liige ja Lenini asetäitja valitsuses Lev Kamenev töötas Maailmakirjanduse Instituudi direktorina.

      Kamenevi juures kohtus Tšukovski veel ühe endise poliitbüroo liikmega, Grigori Zinovjeviga, kes kirjutas artiklit „Puškin ja dekabristid”. Kogu õhtu arutleti elavalt kirjanduslikel teemadel. Neil meestel polnud mingit pistmist vandenõuga Kirovi vastu, nad olid koguni nii naiivsed, et ei osanud aimatagi, mis neid ootab.

      Nad läksid koos hüvasti jätma Kiroviga, kelle sark oli toodud Moskvasse. Sammassaali juures oli järjekord.

      „Kamenev muutus nukraks: mida teha?” meenutas Tšukovski. „Kuid minu imestuseks tundsid ahelikus seisvad punaarmeelased Kamenevi ära ja meid lasti läbi, tõsi, kõheldes, otsekui vastu tahtmist. Eespool oli teine ahelik. Tatjana Ivanovna ruttas ülema juurde: „See on Kamenev.” Ülem võpatas ja tuli ise meid peaukse juurde saatma.

      Tatjana Ivanovna lausus:

      „Ljova, miks sa nii tagasihoidlik oled, oleksid võinud ise öelda, et sa oled Kamenev.”

      „See pole tagasihoidlikkus, vaid uhkus, äkki oleks ta mulle öelnud: „Ma ei tunne mingit Kamenevi.”

      Sammassaali lasti meid väljaspool järjekorda. Rahvas liikus katkematu vooluna. GPU-lased kiirustasid rahvast takka:

      „Kiiremini, kiiremini, ärge takistage liikumist.”

      Nii kiiresti kirstust mööda kihutades ei jõudnud ma muidugi midagi näha. Jäime seisma rõdule viiva trepi juures ja ootasime, et ehk laseb komandant meid veel teistki korda kirstu juurde, et saaksime Kirovit paremini silmitseda. Rahvavool läks meist mööda, paljud tundsid Kamenevi ära…”

      See tõendab, et Stalini propaganda pingutustele vaatamata polnud Zinovjev ja Kamenev rahvahulga meelest mingid vaenlased. Nende suhtes oli säilinud teatav austus. Seepärast oligi Stalinil vaja süüdistada neid Kirovi tapmises, et äratada üle kogu maa viha „rahvavaenlaste” vastu.

      Paari päeva pärast Kamenev arreteeriti. Vapustatud Tšukovski kirjutas päevikusse: „Kas ta tõepoolest on selline lurjus? Kas ta tõesti oli seotud Kirovi tapmisega? Ta tuli ju koos minuga kirstu juurde, oli sügavas leinas ja täis ääretut nördimust alatu mõrvari suhtes…”

      Kui avaldati süüdistusakt Zinovjevi ja Kamenevi vastu, oli Kornei Tšukovski hämmastunud: „Mulle tundus, et Kamenev on täielikult kirjandusele pühendunud. Kõik teadsid, et veebruaris valitakse ta akadeemikuks, et Gorki kavatses teha temast üleliidulise kirjandusinstituudi direktori, näis, et see perspektiiv rahuldas täielikult tema auahnust. Tema sõnul oli ka Zinovjev nii haaratud kirjandusest, et oli hakanud lastele muinasjutte kirjutama, ta isegi näitas mulle Zinovjevi joonistatud piltidega muinasjuttu… see oli mannetu, kuid väga liigutav.”

      1935. aastal mõisteti Kamenev, Zinovjev ja mitmed teisedki erinevateks tähtaegadeks vangi. See oli esimene samm: poliitilise opositsiooni liikmed võrdsustati terroristide ja kriminaalkurjategijatega. Zinovjev ise ei suutnud mitte kuidagi taibata, mis toimub.

      Vanglas istudes kirjutas ta Stalinile: „Ma olen jõudnud sinnamaale, et vaatan kaua Teie ja teiste poliitbüroo liikmete pilte ajalehtedes ja mõtlen: kullakesed, vaadake mu hinge põhja, kas te tõesti ei näe, et ma pole enam teie vaenlane, et ma olen ihu ja hingega teie oma, et ma olen kõigest aru saanud, olen valmis tegema kõike, et väärida andestust ja heasoovlikkust.”

      Sellised läkitused tegid Stalinile vaid nalja. Tema polnud kunagi sentimentaalne. Kõik need, keda ta käskis hävitada, olid tema meelest kurjategijad, tema ei vajanud selleks kohtu kinnitust. Tema otsustas ise, kes on süüdi, kes veel mitte.

      Kui Stalin pärast Kirovi surma Leningradi saabus, hakkas valitsuskomisjon tema korraldusel uurima kõiki arhiivimaterjale, millel võis selle asjaga mingisugunegi seos olla. Leiti avaldus noorelt ja üsna harimatult koristajalt N. Volkovalt, kes oli ühtlasi NKVD palgaline informaator.

      Ta oli julgeolekuorganitele kirjutanud, et Leningradis kavandatakse kontrrevolutsioonilist vandenõu, mille eesmärgiks on tappa Kirov, Vorošilov ja Molotov. Teda kuulas üle NKVD eriosakonna Leningradi valitsuse töötaja. Kontrollimine näitas, et süüdistusel pole mingit alust, et naine ise on tõenäoliselt psüühiliselt ebanormaalne. Kuid operatiivtöötaja pandi hiljem valvsuse kaotamises süüdistatuna vangi.

      Volkova toodi Smolnõisse Stalini juurde. Ta rääkis Stalinile, et oli viibinud kontrrevolutsionääride koosolekul, et koos Nikolajeviga käis ta kahel korral Saksa konsulaadis, kus talle anti 25 000 rubla, ja et ta teatas kõigest NKVD töötajatele. Kuid need mitte ainult et ei võtnud teda kuulda, vaid sundisid avaldusest loobuma ja piinasid teda – torgates talle tuliseid nõelu küünte alla. NKVD Leningradi valitsuse ülem Medved olla tahtnud teda hullumajja panna, tema asetäitja Zaporožets olevat aga rääkinud sellest kõigest Nikolajevile…

      Pärast vestlust käskis Stalin osutada naisele majanduslikku abi ja anda talle omaette korter ning hoolitseda tema tervise eest.

      Tema korraldused täideti. Volkova tunnistuste alusel arreteeriti üle kuuekümne inimese, sealhulgas ka kuus NKVD Leningradi valitsuse töötajat, kes polnud tema sõnadele tähelepanu osutanud. Ta jätkas kaebuste esitamist kõigi peale, keda ta tundis, ja 1956. aastani suhtuti tema avaldustesse täie tõsidusega.

      Alles 1956. aastal tehti KGB korraldatud objektiivse kontrollimise käigus kindlaks, et tegelikult polnud ta Nikolajevit kunagi näinudki, Stalinile aga rääkis lugusid, mida oli ajalehtedest lugenud.

      Kuid on väga oluline võtta arvesse, et riigis ei tekitanud peaaegu mitte kelleski kahtlust, et Zinovjev, endine poliitbüroo liige, Lenini lähedane kaaslane, on seotud Kirovi mõrvamisega. Isegi endised esseerid, kes olid asumisel, isegi vene emigrandid uskusid 1934. aastal, et Kirovi tapsid opositsionäärid.

      Juba järgmisel aastal, 1936. aasta 24. augustil arutas Ülemkohtu sõjaväekolleegium Zinovjevi, Kamenevi ja teiste „uute asjaolude ilmsikstuleku tõttu kohtu alla antute” süüasja ja mõistis nad kõik surma mahalaskmise läbi. Samal ööl lasti nad kõik maha. Kohtuotsuse täideviimise juures viibisid Jagoda ja tema mantlipärija, KK sekretär Nikolai Ježov. Kuulid, millega Zinovjev ja Kamenev maha lasti, pani Ježov oma kirjutuslaua sahtlisse. Suveniiriks.

      Pärast Kirovi tapmist loodi kogu riigi julgeolekuorganites allüksused, mis tegelesid trotskistide ja zinovjevlastega. Need allüksused tegutsesid kuni 1960. aastateni.

      Õnnetu Milda Draule heideti kõigepealt parteist välja kui isik, kes on „täielikult kaotanud parteilise valvsuse, kuna ta ei paljastanud oma mehe Nikolajevi ja tolle venna kontrrevolutsioonilist tegevust. Vend olevat deserteerunud Punaarmeest, et tegelda kontrrevolutsiooni ja terrorismiga.”

      11. mail 1935 kandis Ülemkohtu sõjaväekolleegiumi esimees Vassili Ulrich Stalinile ette:

      „9. mail arutas NSVL Ülemkohtu sõjaväekolleegium minu eesistumisel kinnisel kohtuistungil Leningradis Leonid Nikolajevi kaasosaliste Matilda Draule, Olga Draule ja Roman Kulineri süüasja.

      Minu