KGB. Leonid Mletšin

miks trükkis Pravda seejärel ära selle õela artikli? Mida see tähendab? Kas seegi on vaid nõelatorge, tühiasi? Ei, tegemist on kampaaniaga, selleks on olemas direktiiv! Ma ainult ei tea, kelle direktiiv.”

      „Kas te arvate, et Pravda tegutses kellegi ettekirjutuse järgi?” pärisin ma uuesti.

      „Kas teie arvate, et vaistlikult, pühast vaimust? Ei, mu sõber.”

      „Mulle näib, et te aina liialdate. Artikkel Pravdas? Praegu on moodne rääkida kallakutest, järelikult tuleb leida kallakuid ka kirjanduses. Nii ilmuski see artikkel vasakpoolsest kallakust.”

      „Teil on õigus vaid ühes asjas: Pravda artikkel üksi ei oleks saanud nii suurt rolli etendada. Kuid teiegi ei oska seletada, miks mu näitusest kujunes Kolgata teekond. Miks minu ümber tekkis vaakuum, täielik surnud tühjus.”

      Ma teadsin, et näitusel oli olnud palju rahvast, et Majakovskil on palju sõpru ja järgijaid, on lausa oma kirjanduslik koolkond. Kõike seda ma talle oma suures naiivsuses ka ütlesin.

      „Sõbrad? Võib-olla olidki sõbrad. Aga kus nad nüüd on? Keda te täna Ajakirjanduse majas nägite? Mul on küll sõbrad, need on Brikid, kuid nemad on kaugel. Tegelikult, kaim, olen ma päris üksinda…”

      Ma ei taibanud, et tulutu on üritada veenda Majakovskit selles, et kõik siin kaunis maailmas läheb üha paremaks, et tema mured on tingitud vaid tema enda kahtlustavast hoiakust, või mis veel hullem, tema põhjendamatutest pretensioonidest. Ma ei taibanud, et Majakovski näitus „Kahekümne aasta vältel” oli kokkuvõte tema elutööst, et tal oli õigus, just nimelt õigus loota tunnustust.

      Ma esitasin küsimuse, mis võis Majakovskile tunduda kui mitte taktituna, siis vähemalt naiivsena:

      „Aga mida te ootasite, Vladimir Vladimirovitš? Kas seda, et näitusele tulevad ka Stalin ja Vorošilov?”

      Sain kuulda täiesti ootamatut vastust:

      „Ja miks nad poleks võinud tulla? Tähistada revolutsiooni luuletaja tööd – see on Nõukogude riigijuhtide kohustus. Või on kirjandus ja luule siiski teise sordi kaup? Stalin võtab vastu RAPP-i tegelasi, ilma nendeta ei sünni enam midagi olulist…”

      Mida mul oli Majakovskile öelda? Ma ei teadnud, kuidas temasse suhtusid nende aastate juhtivad parteitegelased, konkreetselt ka Stalin. Kuid peamine, ma polnud üldsegi kindel, et Vladimir Vladimirovitšil on õigus ja et riigitegelased peaksid luuletajale tähelepanu osutama.

      Kui ma ei eksi, polnud siis veel kombeks autasustada kirjanikke saavutuste eest kirjanduse alal. Tõsi, Demjan Bednõid oli autasustatud Punalipu ordeniga. Kuid tegu oli ju Demjaniga, ja see anti talle kodusõja eest.

      Kogu meie vestluse ajal tahtsin ma kangesti esitada Majakovskile ühte küsimust, kuid ei söandanud seda kuidagi teha, kartes, et ta võib liiga teravalt reageerida. Lõpuks võtsin julguse kokku:

      „Vladimir Vladimirovitš, kui te nii väga ei salli RAPP-i asjamehi, miks te siis RAPP-i astusite?”

      Majakovski vastas rahulikult:

      „Ärge ajage segi RAPP-i ja RAPP-i juhtivaid tegelasi. Mind ei lahuta parteist ja revolutsioonist miski. Seda teed ei sundinud mulle keegi peale, selle valisin ma ise. Ja kui partei leiab, et RAPP väljendab kõige paremini tema seisukohti ja toob kasu, siis olen ka mina koos RAPP-iga. On tulemas ohtlikud ajad… Ja aeg on hiline,” lisas ta äkki. „Näete, restorani töötajad lahkuvad juba.”

      Majakovski tõusis ja läks riidehoiu poole.

      Astusime õue. Hakkas valgenema, hommik oli saabumas. Suundusime Malaja Dmitrovkale. Tänavanurgal seisid voorimehed.

      „Sõidame,” tegin mina ettepaneku.

      „Ei, ma lähen parem jala.”

      Jätsime hüvasti ja ma sõitsin minema.

      Enam ma Majakovskit ei näinud.

      14. aprilli hommikul helistas Vetšernjaja Moskva toimetuse töötaja mulle koju:

      „Majakovski lasi ennast maha.”

Sildiga kontor

      Ühes eravestluses on Menžinski välisasjade rahvakomissarile Tšitšerinile öelnud: „OGPU on kohustatud teadma kõike, mis NSV Liidus toimub, alates poliitbüroost ja lõpetades iga külanõukoguga. Ja me oleme saavutanud, et meie aparaat tuleb selle ülesandega suurepäraselt toime.”

      Menžinskil oli täielik alus oma töö üle uhke olla. Kaheksa aastaga rajas ta julgeolekuorganite luurestruktuuri, surus maha talurahvarahutused kollektiviseerimise ajal, viis edukalt lõpule kõmulised „kahjurite” kohtuprotsessid ning rajas tugeva luurevõrgu ka välismaal.

      Erinevalt oma eelkäijast mõistis Menžinski, et teenida tuleb peasekretäri isiklikult. Menžinski ajal hakati OGPU juhtivaid töötajaid ametisse kinnitama partei kantseleis. Ka julgeolekutöötajaid tabasid puhastused, nagu teisigi partei liikmeid.

      Kollektiviseerimise alguses selgus, et OGPU-l pole külades piisavat aparaati. Menžinski elu lõpuks suurendati julgeolekuaparaati märgatavalt.

      Oleg Hlevnjuk kirjutab, et poliitbüroos teati, mida need armastatud organid endast kujutavad. 1931. aastal lausus Molotov: „Seniajani eksisteerivad GPU alalised korrapidajad, kes vaid ootavad, millal võib mõne spetsialisti vastutusele võtta. Loomulikult koostatakse sellisel puhul ka vastav toimik.”

      Stalin väljendus veel karmimalt: „Ei tohi lubada, et miilitsatöötaja oleks tootmisala tehniline ekspert… Ei tohi lubada, et tehases oleks spetsiaalne sildiga OGPU kontor, kus istutakse ja oodatakse, et neile mõni asi arutada antakse, ja kui ei anta, siis hakkavad nad seda ise välja mõtlema…”

      Neid sõnavõtte aga ei avaldatud.

      Vjatšeslav Menžinski suri südameataki tagajärjel 10. mail 1934 suvilas nimega „Šestõje Gorki”, mis asus Arhangelskojes. Ta oli siis kuuekümne aastane.

      14. mail maeti urn tema põrmuga kahuripaukude saatel Kremli müüri sisse.

      Alles üsna hiljuti otsisid ajaloolased üles poliitbüroo otsuse, millega NSV Liidu Kesktäitevkomitee presiidiumile tehti ülesandeks organiseerida Aju Instituudis vastava varustusega spetsiaalne ruum, kus saaks hoida NSV Liidu silmapaistvate tegelaste aju kipskoopiaid, mida instituut säilitab, ja muud näitlikku ning teaduslikuks uurimistegevuseks vajalikku materjali.

      Selles nimekirjas oli Menžinski nimi esimesel kohal. Ja tema järel tulid vene rahvakunstnik Leonid Sobinov, prantsuse kirjanik Henri Barbusse, Tsiolkovski, Majakovski, akadeemik Ivan Pavlov…

      Menžinski mantlipärijat valis Stalin erakordselt kaua. Alles kaks kuud pärast Menžinski surma istus tema toolile Genrihh Jagoda. See oli viimane riikliku julgeoleku organite juhi vahetus, mis käis rahulikult ja vaikselt. Edaspidi hävitas iga uus Lubjanka peremees oma eelkäija ja selle mõttekaaslased.

      TEINE OSA

      SUUR TERROR

      3. peatükk

      GENRIHH GRIGORJEVITŠ JAGODA

      Rõbinski linn kinkis riigile kaks julgeolekuülemat – Andropovi ning Jagoda. Andropov sündis tegelikult küll Põhja-Kaukaasias, Rõbinskis ta vaid õppis.

      Kuid Genrihh Jagoda sündis 7. novembril (vana kalendri järgi) 1891. aastal just seal. Huvi tema eluloo vastu pole veel päriselt rahuldatud. Temast on kirjutatud palju, kuid enamasti on need vaid mingid müüdid. Tema isa Grigori Jagoda oli Jakov Sverdlovi isa Mihhail Sverdlovi onupoeg. Nii et Jagoda ja Jakov Sverdlov – VTsIK-i esimees ja Stalini eelkäija keskkomitee sekretäri ametis – olid onupoegade lapsed. Jakov Sverdlov suri 1919. aastal ega jõudnud kauget sugulast eriti millegagi aidata. Kuid ega too ei vajanudki eestkostet.

      Tulevasel siseasjade rahvakomissaril oli viis õde ja kaks venda. Genrihhi õepoeg rääkis juba perestroika ajal, et üks vendadest, Mihhail Jagoda, langes kasaka mõõga läbi Sormovo rahutuste ajal, ta polnud siis veel 16-aastanegi. Teine vend Lev Jagoda mobiliseeriti Koltšaki armeesse ja hukati koos teiste sõduritega, kes nagu temagi olid keeldunud töölisi maha laskmast.

      Muide,