Churchill. Roy Jenkins

varustuse, mis sai vaesest teenrist, kes jäeti peaaegu 3000 miili kaugusel kodust maale, mida ta polnud kunagi varem näinud?)

      Tooride koosolek Bradfordis leidis aset 14. juulil ja kulges üsna edukalt. Taas kirjutati sellest „Morning Postis” väga hästi. Pole aga mingeid tõendeid selle kohta, et leedi Randolph oli pojal Victoria vaksalis vastas, pigem võib arvata vastupidist. Kuigi ta oli üldiselt virk kirjutaja, suhtus ta poja Inglismaal käikudesse kõheldes, osaliselt kulusid kartes (edasi-tagasi sõit maksis umbes 80 naela, tänapäeva vääringus ligikaudu 4000) ning osaliselt hirmust, et poeg lendab liblikana lillelt lillele, selle asemel et pikemat aega millestki kinni hoida, mis soliidseid tulemusi annaks.

      Pealegi oli neil aasta alguses olnud kirja teel kõva tüli (muidugi raha pärast). Leedi Randolph tahtis laenata 14 000 naela, kahtlemata selleks, et hädapärased võlad ära maksta. See oleks olnud mõeldav vaid siis, kui Winston kirjutab alla teatud dokumentidele, mis, nagu ta arvas, tähendas seda, et tema lõplik sissetulek väheneb pärast ema surma 2500 naelalt 1800-le. „Ma kirjutan neile paberitele alla,” kirjutas ta 30. jaanuaril 1898,

      puhtalt ja üksnes armastusest Sinu vastu. Ütlen otse, et ükski teine kaalutlus ei sunniks mind neile alla kirjutama. Siiski kirjutan ma neile alla kahel tingimusel, mida nõuavad ühtmoodi õiglus ja ettevaatlikkus. Esiteks: et Sa kohustud oma eluajal maksma mulle kindlalt 500 naela aastas, mida ma nüüd saan Sinu suva järgi. Teiseks: et Sa võtad Jackilt kirjaliku lubaduse, et ta täisealiseks saades võtab endale kohe rahalised kohustused, kindlustab oma elu ja jagab minuga võlakoormat.56

      Vähemalt esimest tingimust ei täidetud. Kahju aga ei teinud mitte loomupärased perekondlikud rahalised vaidlused. Kaks päeva enne eespool tsiteeritud kirja oli Winston kirjutanud pooleldi leppivalt:

      Kui asjast päris avameelselt rääkida, pole kahtlust, et me Sinuga oleme mõlemad ühtmoodi mõtlematud – pillavad ja ekstravagantsed. Me mõlemad teame, mis on hea, ja tahame mõlemad seda saada. Maksmine jäetakse tulevikku. … Mulle meeldivad kõik Sinu ekstravagantsused – isegi rohkem kui minu omad Sulle. See, kui Sa kulutad ballikleidi peale 200 naela, paistab mulle sama pöörane nagu Sulle see, kui ma ostan 100 naela eest uue poloponi. Ja ometi tundub mulle, et Sa pead saama selle kleidi ja mina oma poloponi. Kogu häda on selles, et me oleme kuradi vaesed.57

      See, mis ta kirjutas kõigest kaks kuud hiljem, oli palju hullem: „Sa palusid mul rahaasjadele mitte vihjata ja ma nõustun Sinuga, et parem on seda afääri mitte pikendada. See on jätnud suhu halva maigu – ja ometi ei ole ma tulevikus teine kui see, kes olen praegu, ega tee muud, mida olen teinud. On piinav, et see asi on toonud meie ellu ebameeldiva külje. Kardan, et selle mõju võib olla püsiv.”58 Pole kahtlust, et tüli jättis ka Jennie Churchillile suhu halva maigu ja kevadel ei kirjutanud ta vanemale pojale peaaegu üldse. Aprilli keskel kurtis too pigem kaeblikult kui kibestunult ema viienädalase vaikimise üle ja palus tal kirjavahetust jätkata.

      Kui Winston 2. juulil Inglismaale tagasi jõudis, võttis ema vaevaks – ükskõik kas ta tuli talle vaksalisse vastu või mitte – tema poliitilistele ja sõjalistele soovidele vastu tulla. Churchill kirjutas hiljem: „Oli palju meeldivaid lõuna- ja õhtusööke, millest võtsid osa tollased võimumehed, ning palavikulised läbirääkimised kestsid kaks kuud. Kuid kõik asjatult.” Koguti palju mõjukaid liitlasi alates peaministrist, keda vahendas kauaaegne Briti esindaja Egiptuses lord Cromer, ning kindraladjutant Sir Evelyn Woodist kuni ilmselt vähemolulise kuju leedi Jeune’ini, kelle abikaasa oli Ülemkohtu pärandvara, abielulahutuste ja admiraliteediosakonna eesistuja ja kes paistis olevat võtmetähtsusega vahendaja. Kuid Kitcheneri tuttav hirmuäratav kuju oli mõne aja otsusekindlalt teel ees. Seda õhkkonda võib tajuda mitme üllatava erijoonega kirjas, mille Wood (kelle õde oli Charles Parnelli naine missis O’Shea) kirjutas leedi Randolphile 10. juulil.

      Kallis Jennie [väga familiaarne pöördumine tol perioodil]

      Serdaar keeldub mister Churchilli [väga ametlik pöördumine 23-aastase poja poole] vastu võtmast ja ma kirjutan, et näidata Teile meie kirjavahetust, et me võiksime tulevasi abinõusid kooskõlastada. Külastan Teid homme kas kell 9, kui tulen rattaga sõitmast [väga hea tegevus vana kindrali puhul 1898. aastal], või umbes kell 10 teel ametisse.

      Siiralt Teie

      Evelyn Wood.59

      „Tulevased abinõud” pidid kahtlemata olema hirmuäratavad, sest sellise kõigutamatu kuju nagu Sir H. Kitcheneri puhul läks vaja vastupandamatut jõudu. Viimase vastuseis Churchillile oli üsna märkimisväärne. Ta ei öelnud ära üksnes peaministrile ja kohalikule Kairo ülemusele, vaid paistis olevat valmis pidama sõnasõda ka Londonis asuva ülemjuhatusega. Serdaarina oli tal kahtlemata õigus inimesi Egiptuse vägede üksustesse määrata. Kuid neid vägesid tuli Sudaani sõja jaoks täiendada Briti üksustega, kes kui mitte sõjaliselt, siis administratiivselt ei allunud talle, vaid Londonis asuva ratsakaardiväe kindraladjutandile. Ta tegi asja hullemaks, tahtes võtta enda juurde ühe tähtsusetu šoti krahvi poja lord Fincastle’i, kes samuti nagu Churchill oli kirjutanud raamatu Malakandist. Wood oli surmkindel, et seda kandidaati ei aktsepteerita: „Fincastle’i kohta on öeldud kolmel korral „allapoole keskmise”.”60 Churchill oli muidugi väga pealekäiv ning sundis teisi veel tugevamalt tema eest seisma, kuid kogu see väike tüli on hea näide tigedusest, mis vähemalt ta elu esimesel poolel, kui ta paistis silma tormaka vapruse ja enesenäitamispüüdega, võis välja lüüa.

      Viimaks lahendas asja 21. ulaanirügemendi ühe nooremohvitseri õnnetu surm. Võib-olla isegi Kitchenerile oli hakanud tunduma, et ta on üle pingutanud, ning ta otsis väljapääsu. Igatahes lahenes kõik 24. juuliks ning mõni päev hiljem asus Churchill järjekordsele rongi- ja laevareisile itta. Seekord kulges see Marseille’ kaudu, kuid laev („räpane kaubalaev, meeskonnaks vastikud Prantsuse meremehed”) oli palju hullem kui see, mis oli viinud ta aasta eest Bombaysse. Ent ta oli (sel eluetapil) valmis ebamugavustega „vaid viis ööd ja neli päeva”61 vapralt toime tulema, et lahinguväljale pääseda.

      Tal õnnestus ka oma väljavaadete eest hästi hoolitseda. Enne Londonist lahkumist sai ta „Morning Postilt” nõusoleku maksta talle 15 naela veeru eest. See polnud päris vastavuses leedi Jeune’i viimase paluva telegrammiga Kitchenerile: „Loodan, et te võtate Churchilli. On kindel, et ta ei hakka midagi kirjutama.”62 Siiski oli see täiesti arusaadav, kui pidada silmas sõjaministeeriumi üsna jahedaid tingimusi tema reisiks Kairosse ja määramiseks 21. ulaanirügementi: „On mõistetav, et Te lähete sinna omal kulul ja Teie surma või haavatasaamise korral eelseisvates operatsioonides või mõnel muul põhjusel ei lange Briti armee õlule mingeid rahalisi kohustusi.”63

      Peaaegu kohe, kui Churchill kandis Kairos Abbasiya kasarmus 21. ulaanirügemendi kolonelile ette oma kohalejõudmisest, suundus rügement 1400-miilisele ekspeditsioonile lõunasse. 5. augustil, vaid kaheksa päeva pärast Londonist lahkumist, oli Churchill juba Luxoris ning 15. augustil Atbaras, kus aprillis oli toimunud lahing, mis oli tekitanud temas soovi sõita maha vähemalt 8000 miili, et olla kohal järgmistes lahingutes mahdi troonipärija vastu. Sealt alustas Kitchener 24. augustil lõplikku pealetungi, mille tulemuseks oli 2. septembril (pooleldi) võidukas Omdurmani lahing. Alguses ei jätnud rügement, kuhu Churchill oli määratud, talle head muljet. „21. ulaanirügement pole sugugi hea koht ning parem kui mind oleks määratud Egiptuse ratsaväe staapi,”64 kirjutas ta augusti lõpus emale.

      Ohvitser, kes määrati sel sõjakäigul „Egiptuse ratsaväe staapi”, oli kapten Douglas Haig. On tõepoolest märkimisväärne, kui palju Esimese maailmasõja suurkujusid osales selles suhteliselt väikeses karistusekspeditsioonis, mis toimus kuusteist aastat enne maailmasõja puhkemist. Kapten Rawlinson (hilisem kindral lord Rawlinson, kes juhatas Prantsusmaal Briti 4. armeed, mis võttis 1918. aasta kevadel enda peale Ludendorffi

56

Ibid, lk 870

57

Ibid, lk 868

58

Ibid, lk 906

59

Ibid, lk 948

60

Ta oli siiski Victoria Risti kavaler.

61

Ibid, lk 952

62

Ibid, lk 949

63

Winston S. Churchill, My Early Life, lk 182

64

LK, I, 2. osa, lk 970