Churchill. Roy Jenkins

naisele, vaid ka kui suurele poliitikategelasele. Tema salong oli täis kõigist riikidest pärit kuulsaid mehi. Tema pühamut külastasid riigimehed, sõjaväelased, poeedid ja kirjamehed,”47 kirjutab Churchill „Savrolas”.

      Kuid võrdlus prototüübiga pole perfektne. Lucile’i on kujutatud palju taevalikuma ja kindlasti karskema naisena, kui oli leedi Randolph. Pealegi, kui naine armastuse huvides hülgab Morala läbematuma võluga Savrola kasuks, kes kahtlemata on Winston ise, oleks see lugu veidi verepilastuslik. See tunne tugevneb ja saab peaaegu hamletlikuks, kui samastada Moralat lord Randolphiga. Üks kirjeldus toetab sellist vaatenurka: „Tema abikaasa oli südamlik ning ajal, mida ta riigiasjade ajamisest säästis, tema teenistuses. Need asjad polnud kuigi helged. … Tema näkku olid ilmunud tööst ja ärevusest teravad jooned ning mõnikord tabas naine kole väsinud pilgu, nagu inimesel, kes näeb vaeva ja näeb ometi, et tema töö ja vaev on asjatud.”48

      Romaanis on pidevalt kohal ja mõjutab Savrola elu keegi „lapsehoidja”, missis Everesti taaskehastus. Savrolat ennast on portreteeritud väga ilmekalt. Ta on rahva poolel olev patriits. Tema meel on „keevaline, kõrgelennuline ja uljas”. „Elu, mida ta elas, oli ainuvõimalik, mida ta sai elada, ja ta pidi minema seda teed lõpuni. Lõpp tuleb sellisele mehele, kelle vaim on nii pingul, et leiab puhkust vaid tegevuses, rahulolu vaid ohus ja rahu vaid segaduses, sageli vara.”49

      Raamatus on veidi kosmilist pessimismi, mis meenutab Gladstone’i kartlikku usku, mida õhutas inimkonna koledate väljavaadete mõistmine, ja midagi Balfouri kuulsast masendavast lõigust, kus ta kirjutab, et „meie päikesesüsteemi energia hääbub, päikese sära tuhmub ning panetunud maa ei talu enam rassi, kes on hetkeks häirinud tema üksindust. Inimene läheb alla auku ja kõik tema mõtted kaovad.”50 Churchill kirjutas (23-aastaselt): „Jahtumisprotsess jätkub: elu täiuslik areng lõpeb surmaga, kogu päikesesüsteem, kogu universum on ühel päeval külm ja elutu nagu kustunud tulevärk.”51 Ent kuigi ta jagas oma kahe kuulsa eelkäija eshatoloogilist nukrust, polnud tal (ja mingil määral ka neil) mingit kavatsust planeedi oodatavat tulevikku loiult oodata. „Auahnus oli motiveeriv jõud ja ta oli võimetu sellele vastu panema,”52 kirjutas ta Savrolast.

      Ta ei kirjutanud „Savrolat” sugugi salaja, nagu paljud algajad romaanikirjanikud teevad. Ega ta polnudki tüüpiline algaja romaanikirjanik. Tema koju saadetud kirjad olid täis teateid töö edenemisest. Ja kaaslasi hoiti tema tegemistega kursis. Raamatus „Minu varane elu” on öeldud, et nad tegid mitu ettepanekut, kuidas „armastuse objekti stimuleerida”. Ta jättis suurema osa ettepanekutest, mis soovitasid seksuaalset kõdi suurendada, tähelepanuta, kuid ei pannud neid pahaks ja raamat on pühendatud „IV (kuninganna) husaarirügemendi ohvitseridele, kelle hulgas autor elas neli õnnelikku aastat”. Neli aastat vaheaegadega, kuid see ei anna põhjust kahelda tema soojade tunnete ehtsuses.

      „Savrola”, mille ta kirjutas peaaegu sama kiiresti, kirjastati palju aeglasemalt (ja vähemate trükivigadega) kui „Malakand”. Teos ilmus kõigepealt nagu Dickensi või Trollope’i romaanid (pole halvad eeskujud) 1899. aasta maist kuni detsembrini osadena ajakirjas „Macmillan’s Magazine”. Raamatu kujul ilmus ta sama aasta novembris kõigepealt Ameerikas ning 1900. aasta veebruaris Inglismaal. See oli poolelukutselise kirjaniku – kes Churchill nüüd kindlasti oli – puhul hea mudel, mis kordus ka vahepealse raamatu „Jõesõda” avaldamisel. Selle juures välditi „Malakandi” ja „Savrola” ökonoomset mahtu ning see ilmus 1899. aasta novembris kahes köites mahuga 250 000 sõna. „Savrolat” loetakse jätkuvalt; uus väljaanne ilmus 1990. aastal. Kuid selle raamatu mõõdukas kuulsus tuleneb pigem autori nimest kui vastupidi. See on arvestatav, loetav ja huvitav (arvestades, kes autorist hiljem sai) noorpõlveteos.

      „Jõesõda” viib meid Churchilli sõjaväelase- ja publitsistikarjääri järgmisesse ja keskmisesse etappi, mis möödus impeeriumi piirialadel. Teos kannab alapealkirja „Ajalooline ülevaade Sudaani tagasivallutamisest” ning selle haare erineb kahe teise raamatu omast. Seal üritatakse edasi anda objektiivset ajalugu, selle asemel et jutustada kangelastegudest, milles autor osales. Churchill ise tuleb mängu alles teises köites. Ka pühendus on kõrgetasemelisem. Teos on pühendatud „Markii K. G. Salisburyle, kelle targa juhtimise all on konservatiivide partei pikalt võimul püsinud ja riik õitsenud, kelle valitsuste ajal on toimunud ümberkorraldused Egiptuses ning kelle nõuandel Tema Majesteet otsustas käskida Sudaani tagasi vallutada”. Neist mõõdukatest, kuid ebaharilikult lipitsevatest sõnadest ei paista välja erilist liberalismi. Need näivad aga olevat esile kutsutud rohkem otsesest tänutundest kui tallalakkumisest. Ilma Salisburyta poleks Churchill tõenäoliselt sõjast osa võtnud. Egiptuse vägede serdaar (ülemjuhataja) – kelleks siis oli Herbert Kitchener –, kes juhtis ekspeditsiooni, mis võeti ette mahdi troonipärija vastu, kelle väed olid kolmteist aastat varem tapnud Hartumis kindral Gordoni, oli Churchilli võtmisele oma vägede koosseisu tugevalt vastu. Ta pidas teda ilmselt nooreks ninatargaks, kes „otsib avalikku tähelepanu” ja „jahib medaleid”. Churchill pidas neid arvamusi enda kohta tollal ebasõbralikeks. Ta kirjutas tulevasest „suurest sildikleepijast”: „Ta võib olla väejuht, aga mitte kunagi džentelmen.”53 54

      Churchill surus 1898. aasta esimesel poolel järeleandmatu meelekindlusega läbi oma soovi osaleda Sudaani sõjakäigus. Ta viibis siis peamiselt Bangalore’is, kuid tegi jaanuari alguses taas pika reisi Calcuttasse ning võeti seal palju paremini vastu kui aasta eest. Isegi varem sõimatud Elginid (kelle juures ta seekord peatus, mis võiski olla tema meelemuutuse peapõhjus) pälvisid tema lugupidamise. Veebruari lõpus sõitis ta Delhi lähistel asuvasse Meerutisse järjekordsele poloturniirile ning läks sealt umbes 400 miili kaugusel asuvasse Peshāwari, lootes, et kindral Sir William Lockhart, kes asus juhtima Tirahi sõjakäiku veel ühe loodepiiri läheduses elava mässulise hõimu vastu, teda kaasa võtab. See oli riskantne samm, sest kui kindral Lockhart poleks talle vastu tulnud, poleks ta polopuhkuselt Põhja-Indiast õigeaegselt Bangalore’i tagasi jõudnud, mis oleks olnud distsipliinirikkumine. Lockhart aga oli vastutulelik ning võttis Churchilli oma staapi käsundusohvitseriks ja lubas tal isegi kanda staabiohvitseri punaseid paelu. Kuid kindral polnud nii sõjakas, nagu oli olnud Blood, ning võimaldas Churchillile vähem tegevust ja ohte. Ta sõlmis hõimupealikega kestva rahu ning aprilli keskel oli Churchill juba tagasi Bangalore’is, kuhu ta jäi kaheks kuuks, töötades „Savrola” kallal ning saates endiselt pealetükkivaid kirju kõigile, kes tema arust oleksid võinud täita tema soovi osaleda Sudaani sõjas. Kitchener oli juba võitnud Atbara lahingu, kuid Churchill pidas seda – nagu välja tuli, päris õigesti – vaid kasulikuks eelmänguks võitluses dervišide jõududega Omdurmanis.

      Ta lootis, et jõuab veel õigel ajal. Veretust Tirahi ekspeditsioonist oli olnud niipalju kasu, et Churchill sai veel ühe pika puhkuse ning asus 18. juunil Bombayst laevaga teele. Tal oli oma puhkusega erakordselt vedanud. Isegi asekuningad pidid seda harilikult kaks ja pool kuni kolm aastat ootama. Tema aga oli Indias olnud kõigest kakskümmend kuud ja pääses juba teist korda koju. Alguses mõtles ta Egiptuses laevalt maha tulla ja kohe mööda Niilust üles sõita. Kuid juuni alguses pidi ta leppima sellega, et see pole võimalik. Ta oli saanud Londonist kindraladjutant Sir Evelyn Woodilt mingisuguse lubaduse, kuid kohapealne väejuht Kitchener ei tahtnud teda endiselt vastu võtta.

      Teda haaras ka igatsus Inglismaa järele. „Ma ei saa loobuda kahenädalasest peatumisest Londonis,” kirjutas ta emale Bangalore’ist. „See on väärt mõned tühised krossid.” Ning siis lisas nagu oma õhina õhupalli puruks torgates: „Sa näed tõenäoliselt, et ma ei naudi seda tegelikult suurt. Schopenhauer ütleb [ilmselt liiga pealiskaudsel lugemisel], et kui sa midagi ootad, kasutad osa hetke naudingust juba ette ära. Ning seepärast valmistavad asjad, millest on palju oodatud, harilikult pettumuse. … Ma tulen siiski ja loodan, et Sa oled mul [Victoria] vaksalis vastas.”55 Niisiis otsustas ta külastada Inglismaad ning küsis, kas ta

47

Winston S. Churchill, Savrola, lk 27

48

Ibid, lk 28

49

Ibid, lk 43

50

Balfour, Foundations of Belief, lk 19

51

Winston S. Churchill, Savrola, lk 47

52

Ibid, lk 42

53

See oli hinnang, mida paljud võisid Kitcheneri karjääri ajal toetada, kuid oli märgatavas vastuolus tema käitumisega Churchilli suhtes seitseteist aastat hiljem. Kui viimane oli sunnitud oma karjääri madalseisus admiraliteedist ära tulema, sest 1915. aasta mais Asquithi koalitsiooni tulnud toorid nõudsid seda, oli Kitchener, kes tollal oli sõjaminister, ainus, kes talle kaastundevisiidi tegi.

54

LK, I, 2. osa, lk 971

55

Ibid, lk 942