Churchill. Roy Jenkins

näinud kedagi temasarnast või temaväärset. Oma suure pea, säravate silmade ja muutuva näoilmega nägi ta välja nagu Charles James Fox oma portreedel. Mul polnud õnne ühtki tema kõnet kuulda, kuid oma jutu tuumakuselt, ümaruselt, vastuolulisuselt ja mõistetavuselt ületas ta kõik, mis ma olin kuulnud.37

      Cockran viis Churchilli oma 5. avenüü korterisse, mis asus otse Central Parki kagunurgal. See oli 1890. aastatel äärelinn, kuhu 1900. aasta paiku kerkis vana Savoy Plaza hotell ning 1968. aastal General Motorsi hoonetekompleks. Cockran andis Churchilli auks esimesel õhtul ergutava õhtusöögi ning lahutas ta meelt üldiselt nii huvitavalt ja heldelt, et külalisele jäi New Yorgist põnev mulje. „See on suurepärane maa, mu kallis Jack,” kirjutas noormees oma vennale.38 Ja emale kirjutas ta: „Nad hoolitsevad meie eest siin heldekäelise külalislahkusega. Meid võetakse vastu kõigis klubides ning üks paistab kadestavat teist, püüdes meie aega siin meeldivaks teha …”39 New Yorgi elektrivalgusel oli sel sügisnädalal enne tema kahekümne esimest sünnipäeva tema tulevases elus tõenäoliselt isegi suurem tähendus kui tuleristsetel Kuubal. Et see mulje Ühendriikide tulevasele aukodanikule nii tugev jäi, on suures osas Bourke Cockrani teene.

      Churchilli teine sõjaline julgustükk leidis aset Afganistani ja India piiri lähedal Swāti orus, kus Malakandi välijõud sõdisid mässuliste pataanidega. Ta kuulis uudist, et on puhkenud ülestõus ning kohale saadetakse kolmest brigaadist koosnev Briti karistusekspeditsioon, „Goodwoodi murul ilusa ilmaga”40 1897. aasta juuli lõpus. Ekspeditsiooni pidi juhtima sobiva nimega Sir Bindon Blood, kes tollal oli kindralmajor ning kel õnnestus hoolimata sellest, et ta kuni erruminekuni 1907. aastal osales kõigis sõdades alates 1879. aasta Suulu sõjast, elada üheksakümne seitsme aasta vanuseks. Ta suri viis päeva pärast seda, kui Churchillist sai 1940. aastal peaminister. Tal oli nagu Churchillilgi võime ühendada hulljulge ohtudeotsimine pikaealisusega. Olulise tähtsusega oli tollal see, et umbes aasta varem oli Churchill kaubelnud Bloodilt ühel aiapeol välja kergekäelise lubaduse, et kui too peaks kunagi veel mõnd ekspeditsiooni juhtima, lubab ta noorel husaarikornetil kaasa tulla.

      Et see lubadus oli antud möödaminnes, ei heidutanud Churchilli. Kaks ööpäeva pärast uudise kuulmist Goodwoodis oli ta telegrafeerinud Sir Bindonile, kuid polnud vastust saanud ning katkestas oma puhkuse kaks nädalat varem ja sõitis Charing Crossi vaksalist India postirongiga Brindisi. „Ma jõudsin hädavaevu rongile, kuid jõudsin sinna parimas meeleolus.”41 Tema ärev reis kestis üle kuu aja. Kui ta ka Brindisis ega Adenis Bloodilt vastustelegrammi ei saanud, tema meeleolu pisut langes, sest Punane meri oli „lämbe” ja laevas ei olnud ei talutavat toitu ega korralikku ventilatsiooni. Kuid meeleolu tõusis uuesti, kui ta sai Bombays Bloodilt kahemõtteliselt julgustava telegrammi: „Väga raske; vabu kohti pole; tulge korrespondendina; proovin teid sisse sokutada. B. B.”42 Sellest ning pärastisest samas vaimus kirjast piisas, et noormees asus 36-tunnisele teekonnale Bangalore’i, et veenda oma järeleandlikku koloneli, et too tal minna laseks (noorte ohvitseride sõjakas vaim ja kogemused olid arvatavalt tervitatavad) ja saadaks ta veel raskemale teekonnale põhja, kaasas vaid „tentsik ja sõduri varustuskomplekt”.

      Ta läks Bangalore’i raudteejaama ja küsis pileti Nowsherasse, kust Malakandi ekspeditsioon pidi rongiga teele asuma, kuid mis kõlas peaaegu nagu „ei kuskil” (nowhere). Jätkame tema enda sõnadega:

      Mul jätkus uudishimu küsida, kui kaugel see on. Viisakas hindu [piletimüüja] uuris raudtee sõiduplaani ja vastas kiretult, et 2028 miili. … See tähendas viiepäevast teekonda kõige hullemas kuumuses. Ma olin üksi, kuid mul oli hulk raamatuid ja aeg möödus üsna meeldivalt. Need suured nahaga ääristatud India raudteevagunid, mille aknad olid pimestava päikese eest kinni kaetud ning mida märgadest õlgedest tiivik hoidis kenasti jahedad, olid kohalikele tingimustele hästi kohandatud. Ma veetsin viis päeva hämaras polsterdatud kupees, lugedes enamasti lambi või kiivalt sisselastud päikesekiire valgel.43

      Tema kindel soov näha lahingut oli vastupandamatu.

      Millised olid selle soovi motiivid? Samasugused nagu enamikul temasugustel. Ratsaväe nooremohvitserid olid kuninganna teemantjuubeli ja Briti impeeriumi kõrgaja aastal enamasti vaprad ning tahtsid saada lahingukogemusi, medaleid ja „pandlaid”. Kuid vähesed neist pingutasid nagu Churchill ning reisisid nagu tema ühtjärge peaaegu viis nädalat ja omal kulul, et sõtta pääseda. Neil jäi puudu nii energiast kui ka jultumusest. Kuulsusejanu kannustas Churchilli pidevalt ning parim tee kuulsusele olid tollal tema meelest tema kirjutised. Ta oli hea meelega valmis minema välja suurele riskile, et saada mõni hea lugu. Sõda, millest ta osa võttis, oli ohtlik ja jõhker. Ajakirjanduse vaatevinklist polnud tal suuremat edu. Teda akrediteerisid (India) „Pioneer” ja „Daily Telegraph”. Kuid viimane neist maksis talle vaid 5 naela (tänapäeva vääringus 250) veeru eest, tema aga oli mõne kuu eest lootnud saada 15 või 20 naela.

      Tähtsam kui need artiklid oli aga asjaolu, et Swāti orus ja selle ümbruses saadud kogemused andsid tema esimese raamatu, mis kandis pigem täpset kui kujutlusvõimelist pealkirja „Malakandi välijõudude lugu”. Ta oli Bloodi ja tema sõdurite juures umbes kuus nädalat. Bangalore’i tagasi jõudis ta oktoobri keskel (1897). Vist igaüks peale Winston Churchilli oleks siis mõne kuu puhanud, tüüdanud kaasohvitsere juttudega oma seiklustest ning kohanenud uuesti rügemendi rutiinse eluga. Tema aga oli aasta lõpuks saanud valmis ja saatnud postiga emale 85 000-sõnalise (lühikese romaani maht) raamatu sõjast. See saavutus oli seda märkimisväärsem, et tol sügisel töötas ta vaheldumisi ka oma ainsa ilukirjandusliku teose „Savrolaga”, mis oli umbes sama pikk.

      Leedi Randolph lasi raamatu (väga kiiresti) kirjastada Longmanil ja korrektuuri lugeda (väga lohakalt) Moreton Frewenil. Too inglise-iiri härrasmees oli abielus tema õe Claraga ning oli hiljem lühikest aega Corki krahvkonna parlamendisaadik. Raamat pälvis suurt tähelepanu, mis peaaegu alati oli heakskiitev, välja arvatud kurtmised trükivigade ja mõnede kohatute kirjavahemärkide üle, mis olid samuti Freweni pandud. „Athenaeumis” ilmunud arvustuses öeldi, et „tundub nagu oleks Napieri stiilsetele lehekülgedele pannud kirjavahemärke mõni hull korrektor”. „Hullu korrektori” töö võttis Churchillilt alguses peaaegu kogu rõõmu, mida raamatu üldine edu talle tõi. „Ma kisendan pettumusest ja häbist, kui neile koledatele vääratustele mõtlen,” kirjutas ta emale 1898. aasta mais.44 Kuid umbes 600 naela (30 000), mis ta teenis, oli tema hingele nagu palsam. See õhuke köide (peaaegu kõik Churchilli hilisemad teosed olid palju sõnaohtramad) kujutas endast paeluvat ja ilmekalt kirjutatud reportaaži, näidates autori head jutustamisannet. Raamatu lõpus oli ka sugugi mitte ebaküps mõtisklev peatükk. Kõik see oli pühendatud Sir Bindon Bloodile. Muidugi tuli tähelepanu ja osaliselt kiitus, mida raamat pälvis, Churchilli kõlavast nimest. Autor sai imetleva kirja isegi Walesi printsilt, kes muidu polnud eriline raamatusõber. „Ma lugesin seda suurima huviga ning arvan, et kirjeldused ja keel on üldiselt suurepärased. Kõik loevad seda ja ma kuulen selle kohta vaid kiitvaid sõnu.”45 Kuid kiri lõppes soovitusega „jääda armeesse” ja mitte kiirustada parlamendisaadikuks saamisega.

      Romaani kirjutas Churchill „Malakandi” kõrvalt. Ta alustas seda lämbel teekonnal India loodepiirile. See oli järjekordne näide tema rahutust energiast isegi kõige ebasoodsamates tingimustes. Ta ütles emale, et oli saanud viis peatükki valmis enne Bangalore’ist Nowsherasse jõudmist. Siis pandi teos kõrvale. Kuid ta tuli selle juurde tagasi kohe, kui „Malakand” oli kaelast ära, ning teatas 26. mail (1898) kirjas vennale, et on selle lõpetanud. See oli jälle lühike teos, isegi lühem kui „Malakand”. Esialgu kandis see sootuks erinevat pealkirja „Riigiasjad”, mis püsis vähemalt kaheksateist kuud pärast esialgse idee tekkimist. „Savrola” oli oma olemuselt briti „võtmega romaan” (kuigi võtme leidmine ei nõudnud suurt tarkust), mille tegevus toimus mingis Balkani riigikeses. Kangelanna Lucile, kes abiellus mitte küll

37

Winston S. Churchill, Thoughts and Adventures, lk 32

38

LK, I, 1. osa, lk 599

39

Ibid, lk 597

40

On üllatav, et Inglismaal puhkusel olles pööras Churchill nii palju tähelepanu ratsavõistlustele. Peale Goodwoodis käimist kirjutas ta varakevadel kaks korda, et loodab Epsomi derbi ajaks tagasi olla. Kahtlemata tuli see tema tollasest üldisest hobustehuvist, ent kuigi ta mängis polot ka järgmisel veerandsajandil, ei näidanud ta ratsavõistluste vastu üles erilist huvi, kuni tema väimees Christopher Soames ta 1940. aastate lõpus selle spordi juurde tagasi tõi. Kahtlemata tuli see osaliselt sellest, et varjuline tribüün Epsomis, Ascotis või Goodwoodis meeldis talle rohkem kui tolmune Dekkan ning andis väga häid võimalusi „suhtlusvõrkudeks”.

41

Winston S. Churchill, My Early Life, lk 136

42

Ibid, lk 137

43

Ibid, lk 137–138

44

LK, I, 2. osa, lk 927

45

Ibid, lk 930