Normaalne söömine. Urmas Kokassaar

ning tunneme lõhnu, samuti muudetakse kõrvas helivõnked vedelikuvõngeteks, millel põhineb kuulmisaisting. Elu järjepidevus on veega lahutamatult seotud. Veerikkas limakeskkonnas toimub inimesel viljastumine. Ka inimese embrüonaalne areng toimub vesikeskkonnas. Lootevesi kaitseb loodet termiliste ja mehaaniliste mõjutuste eest, takistab embrüo veekaotust, väldib kokkukasvamist lootekestadega ning vesikeskkonnas toimiv üleslükkejõud vähendab embrüole toimivat raskusjõu mõju.

      VEE AINEVAHETUS JA VAJATAV HULK

      Vett tarbib inimene iga päev. Vesi on asendamatu toitaine, ilma selleta ei saa inimene üle nädala elada. Organismi veevajadus ei ole stabiilne, see oleneb kliimast, east, kehalisest koormusest, soost, tervislikust seisundist jms. Laste, eriti aga imikute veevajadus on väga suur. Imikud vajavad ööpäevas vett 120…170 ml/kg, 4…6-aastaste laste veenõudlus on umbes 75…100 ml/kg. Imikute ja laste suhteliselt suur veevajadus on seletatav nii nende endi veerohkusega kui ka vee suurema liikuvusega organismis. Eluea jooksul vajab inimene üle 50 tonni vett. Täiskasvanu organism sisaldab umbes 60 % vett. Täiskasvanu päevane füsioloogiline veetarve on normaalolukorras keskmiselt 32 ml iga kehakaalu kilogrammi kohta. Päevasest veevajadusest katavad lõviosa toit (sh joogid) ja ainevahetus (vt täpsemalt „Normaalne Joomine”, 2015). Juurde tuleks juua vaid 2…3 klaasi. Kuumal ajal klaas-paar lisaks. Seega pole normaalsel sööjal mingitki füsioloogilist vajadust juua 10 klaasi (see on ju umbes 2,4 liitrit!) vett juurde, nagu mõni libasõnum kuulutab. See hulk on koguni tõsiselt probleemne, sest suurendab oluliselt ka neerude koormust. Samas ei tohi ka mitte mingil juhul laskuda teise äärmusesse ja kannatada pidevalt janu käes ehk teisisõnu, elada osaliselt veevaeses seisundis. Kui süüakse vaid kuiva toitu tõuseb eeskätt ringlevate kehavedelike tihedus, suureneb mitmesuguste koostisosade sadenemine ehk kivitõbede risk ja aeglustub ka ainevahetus.

      VITAMIINID JA INIMORGANISM

      Vitamiinid on ülivajalikud mikrotoitained. Nad on ka ülituntud, sõna „vitamiin” on kuulsam mis tahes poptähest, sest neist tehakse juttu peaaegu iga päev. Nende nimetusi leiab toiduainete pakenditelt, ravivahendite reklaamidest, kosmeetikatoodetelt, loodusravi juhistest jm. Ka sõna „vitamiinipomm” kõlab tihti, sest „pomm” on võimas sõna. Ütleme aga kohe, et mingeid vitamiinipomme pole olemas. Toonitagem ka seda, et vitamiini mõiste on rahvusvaheliselt täpselt paigas ning igasugused katsed promoda mingit suvalist ühendit kui vitamiini on prügi silma ajamine, et sõna „vitamiin” tuntuse tõttu mingit suvalist ühendit kergeusklikele müüa.

      Kui mingist teemast liiga palju räägitakse-kirjutatakse, kipub osa infot moonduma. Nii ringlevadki „kuumad uudised” stiilis „vitamiinidega saab ravida kõiki haigusi” või vastupidi, et „vitamiinidest pole abi ühegi haiguse puhul” või „vitamiinide igasugune lisatarbimine kahjustab tervist”. Selgitagem lühidalt tegelikku olukorda.

      Vitamiinid väärivad kindlasti tähelepanu, sest tegu on asendamatute biomolekulidega, mis inimese normaalseks elutegevuseks on teatud koguses ja tarbimissageduses hädavajalikud. Vitamiinide sünteesivõime minetamisel kui kohastumusel on selged plussid, sest nii toimub biokeemiliste ressursside (ensüümid, energia) väga suur kokkuhoid, sest vastavad keerulised sünteesirajad inimorganismis puuduvad. Pole mõtet ju ülal pidada keerulisi sünteesisüsteeme inimkehas, sest saadusi vajatakse väikeses hulgas ja nende vajaduse rahuldab normaalne söömine.

      Samas on tähtis mõista, et vitamiinide piisav olemasolu organismis suudab meid teatud piirides kaitsta/aidata paljude nüüdisaja valupunktide vastu (pideva väärsöömise ja ravimite kergekäelise tarbimise tagajärjed, ravimite kõrvaltoimed, saastunud keskkonna üha ulatuslikum mõju organismile, organismi normaalsete talitlusprotsesside, sh nägemise, luustumise jms tagamine). Kindlasti on vitamiinide põhiallikaks tasakaalustatud segatoit (sisaldab nii taimse kui ka loomse päritoluga toidukraami). Paraku jääb ülalkirjeldatud põhjustel nüüdisajal paljudele inimgruppidele toidust saadavast vitamiinikogusest vajaka ja nii tuleb aeg-ajalt kasutada ka vitamiinipreparaate.

      Oleme kirjutanud vitamiinide kohta ainevahetusepõhiseid raamatuid, milles on detailselt tutvustatud igat vitamiini, kirjeldatud selle parimaid allikaid, kust , ja näidatud, miks inimene seda vitamiini vajab (vt „Vitamiinid. Mida peab teadma vitamiinidest?”, Kokassaar, Zilmer, 2007 ja Zilmer jt „Meditsiinilise biokeemia õpik”, 2015). Tulenevalt käesoleva raamatu mahust ja eesmärkidest käsitleme siin vaid seda informatsiooni, mis on nüüdisajal eriti aktuaalne. Nimelt analüüsime inimorganismi puutuvalt vitamiinide kasutamist nüüdisajal.

      KAS KASUTADA VITAMIINIPREPARAATE?

      On levinud kaks vastandlikku arusaama. Esimene: vitamiinipreparaatide kasutamine on alati õigustatud nii profülaktilisest kui ka ravi aspektist mis tahes häirete korral (töövõime langus, väsimus, lihaste valud, vastuvõtlikkuse tõus nakkustele, unehäired jms). Teine: vitamiinide kasutamine olevat kahjulik, sest vähimgi ülehulk kahjustab organismi oluliselt. Mõlemad kategoorilised arusaamad on limiteeritud ja ühekülgsed. Vitamiinide praktilise kasutamisvajaduse hindamisel tuleks arvestada nüüdisajaks korrektselt tõestatud biokeemilis-füsioloogilist teadusinfot, mitte aga kellegi/millegi oletuslikke, küsitluslikke, uskumuslikke vms arvamusi.

      Kasutamise esmaeelduseks on sobiva tehnoloogiaga saadud vitamiinpreparaadi(-tide) õige valik. Valiku aluseks peaks olema tõenduslik info, et antud vitamiinipreparaati tootes pole vitamiini looduslikku ehitust muudetud, erivormide puhul peab olema säilinud looduslik erivormide vahekord, peab olema säilinud täielik bioaktiivsus jms. Teiseks, kasutamise soovitusi tasub kuulda võtta nende arstide puhul, kellel on põhjalik biokeemilis-füsioloogiline haritus ja teadmised inimorganismist ja vitamiinidest. Meeldib see või mitte, aga vitamiinipreparaatide kasutamise vajadus üha kasvab, arvestades nii elukeskkonna edasist linnastumist kui ka üha suurenevat kokkupuudet igasuguste tehisühenditega ning üha uuemaid saavutusi toiduainete tehnoloogilises töötluses. Kõike eelnimetatut kinnitavad need huvikonfliktidest vabad rahvusvahelised uuringud, kus õige, süsteemne ja kompleksne lähenemine (kasutati sobivat isomeeri, manustati õigel ajal biokeemilis-füsioloogiliselt põhjendatud õige annus, protseduur kestis toimeks vajaliku aja, arvestati kasutajate eluviisi, iga jms) andis vastava vitamiinipreparaadi kasutamisel märkimisväärse positiivse tulemuse. Kindlasti jääb alles järgmine reegel: tasakaalustatud ja kvaliteetset segatoitu tarbiv normaalse eluviisiga inimene ei peaks põhimõtteliselt vajama lisaks vitamiinipreparaate. Samas jääb see reegel nüüdisajal siiski ideaalreegliks! Toiduvalmistamise tehnoloogia sagedased muutused nüüdisajal, tugev ja koormav vaimne stress, korrapäratu söömine, tehislisandite rohkus, taimekaitsevahendite jääkide leidumine ning teiste kahjulike ühendite rohkus toidus, kiire vananemine jms muudab võimatuks enamiku inimeste sobitumise igapäevaelus selle ideaalreegliga. Ilmneb vähemalt kolm probleemi. Esiteks, mõned subkliinilisi kahjustusi tekitavad vitamiinivaegused esinevad nüüdisaja tingimustes päris paljudel. Teiseks, enamiku vitamiinide puhul ei taga soovitatav päevakogus (RDA) nüüdisaja vägagi ebatervislikes oludes alati parimat tervislikku seisundit. Kolmandaks, vitamiini RDA on arvestatud , kuid sellest esineb päris paljudel populatsiooni liikmetel alati mõni kõrvalekalle. Seega: vitamiinipreparaatidel on nüüdisajal kindel koht nii ennetava tegevuse koostisosana kui ka haiguste kompleksravi ühe komponendina. Seda aga üksnes juhul, kui nende kasutamine on teaduspõhine. Loomulikult eeldab teaduspõhiste vitamiinipreparaatide kasutamine profülaktikaskeemide ja raviskeemide ühe komponendina süsteemset meditsiinilist nõustamist ega tohi põhineda isetegevusel. Vitamiinide raviotstarbeline kasutamine peab toimuma arsti kontrolli all. Lihtsalt niisama hetkeemotsioonidest tingituna, teiste matkimise tõttu, mõne pealetükkiva reklaami või päevakajalise hetkeuudise ajel pole mõtet vitamiinipreparaate süüa.

      KAS JA MIKS VITAMINISEERIDA INIMESE TOITU?

      Kõik on huvitatud, et tarbitav toit oleks biokvaliteetne. See mõiste haarab ka vitamiinide sisaldust toiduainetes. Loomulikult on soodsa vitamiinisisaldusega paljud naturaalsed toiduained. Üha kasvav inimkond on paraku loonud olukorra, et töötlemata kujul tarbitakse vähest osa toidust. Toiduainete mitmekülgne tehnoloogiline töötlemine, nende säilitamine erinevates