Emotsionaalne esmaabi. Guy Winch

emotsionaalseid haavu ravida võimalikult ruttu, et vältida „infektsiooni“ levimise ohtu ja psühholoogilisi komplikatsioone. Pidage meeles, et tegemist on üksnes esmaabivõtetega, mis ei pruugi sobida või millest ei tarvitse piisata raskemate tõrjutuskogemuste puhul või juhul, kui need on olulisel määral meie vaimset tervist mõjutanud. Peatüki lõpus juhatan, millal tuleks konsulteerida vaimse tervise spetsialistiga.

      Mõned järgnevad ravivõtted suudavad pakkuda leevendust mitut tüüpi haavadele, teised on seevastu spetsiifilisemad. Ravivõtted esitatakse selles järjekorras, nagu neid tuleks kasutada. Võtted A (enesekriitika juhtimine) ja B (eneseaustuse taastamine) on suunatud esmajoones emotsionaalsele valule ja kahjustatud enesehinnangule, võte C (sotsiaalsete sidemete laiendamine) tegeleb ohustatud kuuluvustundega. Kõik need kolm ravivõtet vähendavad hästi ka viha ja agressiivseid impulsse. Võte D (tundlikkuse vähendamine) on valikuline, sest see võib anda ebamugavaid emotsionaalseid kõrvalmõjusid.

Ravivõte A: võidelge enesekriitikaga

      Ehkki oma silmanähtavate vigade parandamiseks ja selleks, et tulevikus tõrjuvaid reaktsioone vältida, on oluline teada, millega me enda tõrjumist ise esile kutsume, tuleb siin toimida ettevaatlikult. Püüdes mõista, „mis läks viltu“, hakatakse tõrjumist liigagi sageli nägema ülemäära isiklikuna, vahel kaldutakse liigsesse üldistamisse või muututakse järgnevalt liiga enesekriitiliseks. Otsides tarbetult kõiksuguseid vigu oma iseloomus, välimuses ja käitumises, me ainult süvendame valu, mida parajasti tunneme, soodustame emotsionaalse verejooksu jätkumist ja aeglustame oluliselt tervenemist. Hinnates enda rolli tõrjutuse põhjustamises, on seepärast palju kasulikum kasvõi põhjendamatult suhtuda endasse positiivsemalt, selle asemel et ennast igasuguste vigade ja puuduste pärast arvustada.

      Ometigi võib enesekriitika tung olla neis olukordades erakordselt tugev. Et mitte end edasi peksta, kui oleme juba pikali löödud, peame suutma oma enesekriitilise häälega „võidelda“ ja end lahkema pilguga vaadata. Selle seesmise vaidluse võitmiseks vajame ankruid – argumente, mille abil kujundada tasakaalustatum arusaam enda tõrjutuse põhjustest.

Enesekriitikaga võitlemise harjutus

      1. Tehke (kirjalikult) nimekiri kõigist oma negatiivsetest ja enesekriitilistest mõtetest seoses tõrjutusega.

      2. Tooge enesekriitikale vastukaaluks erinevatest tõrjumise stsenaariumidest pärit „vastuargumente“ ning sõnastage iga nimekirjas toodud enesekriitilise väite kohta seda kummutav väide. Tarviduse korral võite ühe enesekriitilise mõtte kohta tuua rohkem kui ühe vastuargumendi.

      3. Enesekriitilise mõtte tekkides sõnastage otsekohe ning kindlasti täielikult ja selgesti mõttes sobiv vastuargument või vastuargumendid.

Vastuargumendid tõrjumise puhul armastuses

      Kakskümmend aastat erapraksises töötanud psühholoogina olen kuulnud arvutul hulgal lugusid tõrjumisest armastuses, seda nii tõrjujatelt kui ka tõrjututelt. Armastuses tõrjutakse partnereid ja loobutakse suhete edasiarendamisest paljudel erinevatel põhjustel ning enamasti pole siin üldsegi tegemist konkreetse inimese puudustega. Kõige sagedamini on asi lihtsalt keemias – säde kas tekib või ei teki. Selle asemel et teha tarbetuid ja ekslikke järeldusi selle kohta, mis on teie vead, möönge pigem teistsuguste seletuste võimalikkust: võib-olla eelistab ta teatud tüüpi inimesi, kelle hulka teie ei kuulu (sellele naisele näiteks meeldivad blondid, teil aga on tumedad juuksed; vahest köidavad teda kiilaspäised mehed, teil aga on sõnakuulmatu juuksepahmakas). Võimalik on seegi, et taas on välja ilmunud naise ekspartner või siis on tal parajasti kodus või isiklikus elus kriis. Või ehk lihtsalt ei sobi kokku teie elustiilid (tema on näiteks mugavust ja luksust armastav kodusistuja, teile seevastu meeldib telkida ja metsas põõsa taga oma loomulikke vajadusi rahuldada).

      Samuti on võimalik, et mingis mõttes olete te teise inimese jaoks „liiga hea“. Teie olete pahede suhtes jäigalt sallimatu, too mees aga paneb teie teadmata kõvasti pidu ja tal on pidevalt mälukad; võib-olla torkab mehe heitlik karjäär teie professionaalse edu kõrval liialt silma, ehk olete te politseinik ja mehe parim sõber on kohalik narkodiiler või olete te andekas küpsetaja ja kokk, mees aga võitleb liigse kehakaalu ja nõrkusega õunastruudli vastu. Inimesel võib olla raske taluda seotust ja kohustusi ning kui ta tunneb, et teine muutub liiga lähedaseks, kiputakse põgenema; võib-olla on tal probleeme enesehinnanguga ning kui te tema vastu huvi ilmutate, hakkab ta arvama, et teil on midagi viga; võib-olla ta lihtsalt polegi eriti kena, lahke ega tähelepanelik inimene.

      Otsustav tegur võib olla ka ajastus. Teie võib-olla tahaksite hakata pesa punuma, teine aga seda ei soovi; või siis vastupidi, üks tahab edasi liikuda tasapisi, teine eelistab aktiivset kurameerimist ja „koheseid“ suhteid; teil võib-olla lõppes just pikaajaline partnerlus, teile huvipakkuv inimene aga sai äsja valusa kogemuse, olles olnud kellelegi asendussuhteks.

      Mitte üheski ülalkirjeldatud situatsioonis ei teinud tõrjutud isik midagi valesti, tõrjumisel pole midagi tegemist tema sobimatusega. Ühesõnaga, kui teile öeldakse traditsioonilised sõnad „Asi pole sinus, asi on minus endas“, siis uskuge seda! Ja kui seda ei öelda, siis eeldage, et asi on ikkagi selles. Tõrjumine on küll valus, aga mitte nii valus kui siis, kui te juba niigi valusale haavale ise muudkui enesesüüdistamise soola riputate.

Vastuargumendid tõrjumise puhul töökohale kandideerides

      Nagu kurameerimise puhul, nii pole ka juhul, kui te saate potentsiaalselt tööandjalt eitava vastuse, see enamasti seotud teie vigade või puudujääkidega, vaid pigem teie sobivusega firma jaoks või vastavusega ametikirjeldusele. Teatud tööpakkumisi tuleb kuulutada küll avalikult, kuid tegelikult täidetakse ametikoht alati asutusesiseselt, teinekord soovivad tööandjad mingeid spetsiaalseid oskusi või tausta, mõnel puhul jälle on nõutav mitme kandidaadi olemasolu hoolimata sellest, et tööandja on juba ette ära otsustanud, kelle ta võtab. Olen kuulnud mõnda tööandjat tunnistamas, et kandidaadile on ära öeldud ainult sellepärast, et sellel tööandjal on konkreetse ülikooli lõpetanutega või mingis kindlas firmas töötanutega või teatud osariigist pärit inimestega olnud halbu kogemusi.

      Üks aspekt, millele teadlased järjest enam tähelepanu pööravad, on see, kuidas mõjub tõrjumine töökohal, kui tõrjujaks on oma töörühma liikmed või ülemused või ka mõlemad17 (näiteks ei informeerita teid kunagi ühistest lõunatest või töövälistest kokkusaamistest, teile ei saadeta e-kirju teatud koosolekute kohta, kolleegid ja/või ülemus alatasa kritiseerivad või süüdistavad teid). Enamasti on tõrjumise või kõrvalejätmise põhjuseks organisatsiooni ja selle kultuuri dünaamika, mitte teie iseloom või tööga toimetulek. Näiteks ignoreerivad töökaaslased sageli neid, kes teiste peale ülemustele kaebamas käivad, ning keelduvad nendega rääkimast (ignoreerimine on äärmiselt valus sotsiaalne tõrjumine), isegi kui kaebaja tegudest on neile kasu.

      Üks noor mees, kes minu juures psühhoteraapias käis, oli äärmiselt otsekoheselt arvustanud firma kehvi töötingimusi ja palka (mis vastas tõele) ning tagajärjena sai temast varsti ülemuse kiusamise objekt. Alguses õhutasid töökaaslased teda isegi takka, peagi aga hakkasid nad firmas valitseva kiusamiskultuuri mõjul teda samamoodi halvasti kohtlema, lootuses saavutada sellega ülemuse poolehoidu. Õnneks suutis mees mõista, et tema tõrjumine tööl ei tulene ta toimetulekust tööülesannetega (ta oli eeskujulik töötaja) ega iseloomust. Ta pealehakkamine ja söakus olid tõepoolest imetlusväärsed.

      Puutudes kokku tõrjumisega tööl, tuleks üritada aru saada, kui palju on see ajendatud negatiivsest või kiusamist soosivast firmakultuurist, ambitsioonide ja rivaliteedi väljaelamisest või püüdest meeldida ülemustele ja juhtidele. Nõnda väldime alusetuid oletusi oma võimete ja iseloomu kohta ega muuda seda kogemust veelgi valusamaks ja kahjustavamaks, kui see juba on.

Vastuargumendid tõrjumise puhul suhtlemises

      Tavaliselt toidavad meie sõprussuhted ja suhtlusring me kuulumisvajadust, kuid neist võib ka lähtuda äärmiselt valus tõrjumine. Kõige rohkem kuulen ma situatsioonidest, kus inimene avastab, et sõbrad kohtuvad omavahel ilma temata. Kuigi tundub, et sellist kõrvalejätmist on võimatu mitte võtta isiklikult, toimub see siiski tihti hoopis muudel põhjustel. Võib-olla kehtib väljakujunenud sõpruskonnas näiteks mingi väljaütlemata

17

N. L. Penhaligon, W. R. Louis ja S. L. D. Restubog, „Emotional anguish at work: The mediating role of perceived rejection on workgroup mistreatment and affective outcomes“, Journal of Occupational Health Psychology 14 (2009), lk 34–45.