Emotsionaalne esmaabi. Guy Winch

mõjus sama valusalt. Uurijad proovisid koguni küberpalli asendada animeeritud küberpommiga , mis oli programmeeritud lõhkema suvalisel hetkel ja „tapma“ selle, kelle käes see parajasti olema juhtus.9 Küberpommi mitte saades tundsid aga katsealused samasugust tõrjutuse valu nagu siis, kui neile küberpalli ei visatud.

      Tõrjumine mõjutab meie kainet loogikat ja selge mõtlemise võimet ka muul moel.10 Näiteks piisas ainuüksi sellest, et inimestel paluti meenutada akuutse tõrjutuse episoode, kui nende tulemused osutusid järgnenud IQ-testides, lühimälukatsetes ning loogilise mõtlemise ja otsustamisvõime mõõtmistel kehvemateks.

      Kui rääkida mõtlemisvõime taandumisest ja terve mõistuse hägustumisest, siis eriti raskelt mõjub tõrjumine armuasjades, isegi kui see leiab aset suhte äärmiselt varases järgus, tegelikult isegi veel enne mingi „suhte“ tekkimist (pikaajaliste ja tõsiste suhete katkemisest räägime 3. peatükis). Üks minu juures psühhoteraapias käiv noormees oli lennanud Euroopasse „üllatama“ naist, kellega ta oli tutvunud nädalasel suvepuhkusel, kuigi naine oli selgelt öelnud, et pole suhte jätkamisest huvitatud. Äratõukamise pärast jätkuvalt valuledes sisendas noormees endale, et tema improviseeritud „romantiline žest“ kindlasti sulatab naise südame ja paneb ta meelt muutma. Kui mees ühel kohatul hommikutunnil naise ukse taha ilmus, oli too ülimalt jahmunud ning tema ainus meelemuutus seisnes selles, et ta vahetas ukseluku ära. Mõnele äratõukamisele järgnenud meeleheites võivad paljud inimesed „romantilise žesti“ asemel võtta ette midagi, mis mõjub eemaletõukavalt.

2. Viha ja agressioon: miks lõhutakse uksi ja pekstakse seinu

      Tõrjutus vallandab tihti viha ja agressiivseid impulsse ning tekitab tugeva tungi neid välja elada, eriti nende peal, kes meid ära tõukasid. Häda korral kõlbavad ka süütud kõrvalseisjad.11 Üks liik süütuid kõrvalseisjaid, mis seda liigagi hästi teavad, on arvutu hulk uksi ja seinu, mida äsja tõrjutud mehed ja mõnikord ka naised püüavad rusikatega purustada (tavaliselt naeravad tellistest ning täispuidust seinad ja uksed siiski viimasena). Niisuguseid ohte on tähtis meeles pidada ka siis, kui tõrjujad oleme me ise. Isegi kui inimene, keda me ära tõugata kavatseme, on heasüdamlikkuse etalon, võib näiteks meie hinnaline portselankujukeste kollektsioon ikkagi suures ohus olla.

      Et seinte purustajaid ja portselankujukeste lõhkujaid mitte liiga karmilt hukka mõista, võtkem teadmiseks, et isegi kõige tähtsusetumad tõrjumised äratavad meist parimateski ülimalt agressiivseid impulsse. Pärast küberpallimängu anti näiteks inimestele võimalus lasta süütule osalisele kõrva ebameeldivat valget müra (kusjuures katsealustele öeldi otse, et too inimene pole palliviskamisolukorraga kuidagi seotud). Tõrjutud katsealused lasid süütutele osalistele palju valjemat müra ja palju kauem kui mittetõrjutud katsealused. Mitmete uurimuste käigus sundisid tõrjutud katsealused süütuid osavõtjaid sööma teravat kastet, jooma jälgi maitsega jooke ja kuulama äärmiselt tülgastavaid audiolindistusi neli korda rohkem kui sundisid mittetõrjutud. Kui te nüüd küsite, kui sageli palkavad tõsielusaadete korraldajad nende katsete taga olevaid teadlasi telešõudes osalevate võistlejate jaoks vastikuid ülesandeid välja mõtlema, siis ma vastan, et mul pole aimugi.

      Kahjuks avaldub meie kalduvus reageerida tõrjumisele vihaga ka palju süngemal ja tõsisemal kujul. Rängad ja korduvad tõrjumised võivad vallandada agressiooni, mis on valgest mürast ja teravast kastmest sootuks ohtlikum. Kui seda laadi psühholoogilised haavad ravimata jäävad, tabab neid ruttu „infektsioon“, mis ähvardab inimese vaimset tervist tõsiste kahjustustega. Uudistesse jõuab tihti lugusid tõrjutusele järgnenud kahjustavast ja ennastkahjustavast käitumisest. Äratõugatud armastajad, kes ihkavad kätte maksta, vallandatud ametnikud, kes muutuvad vägivaldseks, ja kiusatud laste enesetappude kohutav epideemia on vaid mõned näited sellest, mis juhtub, kui kroonilisest ja raskekujulisest tõrjumisest tekkinud psühholoogilised haavad ravimata jäävad.

      2001. aastal avaldas USA terviseteenistus aruande, mille kohaselt on noorukite vägivaldses käitumises sotsiaalne tõrjutus suurem riskitegur kui kampadesse kuulumine, vaesus või uimastite tarbimine.12 Tõrjutuse tunne mängib ülisuurt osa ka intiimpartnerite vahelises vägivallas.13 Paljude vägivallajuhtumite vallandajaks on armukadedus ja kahtlustus truudusemurdmises, need mõlemad on tihedalt seotud äratõugatuse tundega. Uurides 551 juhtumit, kus mees oli tapnud oma naise, leidsid teadlased, et poolte juhtumite puhul oli tegemist reaktsiooniga kas toimunud või peatsele lahkuminekule. Tihti tunnistavad oma naise mõrvanud mehed hiljem, et tegelikult ei suutnud nad taluda äratõugatustunnet.

      Koolitulistamiste, sealhulgas 1999. aasta Columbine’i tragöödia uurimisel selgus, et viieteistkümnest juhtumist kolmeteistkümne puhul oli teo kordasaatja kogenud olulisel määral tõrjumist ja koolikaaslaste põlu all olekut.14 Paljudel juhtudel tulistajad otsisid ja võtsid märklauaks just neid õpilasi, kes neid olid kiusanud, narrinud või tõrjunud.

      Mingil määral kogeme tõrjumist me kõik ja õnneks satub neist juhtumitest päevauudistesse vaid pisitilluke osa. Seos tõrjutuse ja agressiooni vahel aga on tugev ning äärmiselt tähtis on mõista, et tõrjumise põhjustatud valu võib tõugata mõningaid inimesi tegudele, mida nad muidu eales ei teeks.

3. Kahjustatud enesehinnang: pikali lööduna peksame end ise edasi

      Sügav või korduv tõrjumine mõjub äärmiselt kahjulikult enesehinnangule. Tegelikult piisab ainuüksi minevikus asetleidnud tõrjumise meenutamisest, et enesest lugupidamine ajutiselt langeks.15 Kahjuks ei jää enese mahatampimine siinkohal pidama. Tihtipeale raskendatakse oma tõrjutuse kogemust äärmiselt enesekriitiliseks muutumisega – pekstakse end pikalilööduna ise edasi. Seesugune reaktsioon on tavaline, kuid sellest võib kergesti areneda algsest tõrjumisest tekkinud psühholoogiliste haavade ja kriimustuste „infektsioon“, mis omakorda meie vaimset tervist tõsiselt nõrgendab.

      Angelo kaotas töö transpordifirmas, sest kulude kokkuhoiu eesmärgil suleti terve ta osakond, tema aga tajus tõrjumist ülimalt isiklikuna („Nood inimesed olid mu sõbrad! Kuidas nad võisid minuga niiviisi käituda!“). Tõrjumist isiklikustades tundis Angelo end sõpradest mahajäetuna, oma pikaajaliste kolleegide poolt hüljatuna. Ta vältis kõigi varasemate töökaaslastega igasugust kontakti, olles veendunud, et suhtlemisel nendega tunneks ta üksnes nende hukkamõistu, pahameelt ja lugupidamatust, vaatamata sellele, et need hirmud olid täiesti alusetud. Kui sõbrad ja kaastöötajad püüdsid talle abi pakkuda (mida nad loomulikult tegid), jättis ta nende e-kirjadele ja sõnumitele vastamata, isegi kui neis sisaldus osutusi võimalikele uutele töökohtadele. Mõne kuu pärast loobusid sõbrad üritamast. Nende vaikimine üksnes kinnitas Angelo meelest ta kartust, et neil polnud temast ka enne sooja ega külma.

      Angelo pole ainus. Me kõik kaldume tõrjumist liiga isiklikult võtma ning tegema sellest järeldusi oma võimalike puuduste kohta, kuigi meil tõendeid oletuste paikapidavuse kohta ei ole. Meenutage, kuidas teid on armastussuhetes tõrjutud, kuigi see juhtus võib-olla kaua aega tagasi. Kas lugesite siis mõttes üles oma kõik võimalikud puudused? Kas süüdistasite ennast, et te pole piisavalt atraktiivne või piisavalt haritud või piisavalt arukas või piisavalt rikas või piisavalt noor või kõik kokku? Kas mõtlesite, et „minuga läheb alati nii“ või et „keegi ei armasta mind“ või et „mina ei leia endale kunagi kedagi“? Isiklik tõrjumine on harva nii tugevalt meie isikuga seotud, nagu see meile tundub, ja isegi kui on, ei tähenda see, et meid oleks kõikvõimalikes puudustes süüdistatud.

      Lisaks sellele, et me tõrjumist tarbetult isiklikult võtame, kaldume seda ka liigselt üldistama, olgugi et selleks pole alust (näiteks mõtleme: „Minuga juhtub alati nii“ või „Mina ei leia endale kunagi kedagi“), või laskume asjatusse enesekriitikasse, et kui oleksime teinud üht-teist teisiti, saanuks tõrjumist vältida. Eriti küsitav on enese kritiseerimine, kui tegemist on tõrjumisega armuasjades, kus paljud inimesed analüüsivad tundide kaupa iga öeldud sõna või tehtud tegu, püüdes meeleheitlikult leida

9

I. Van Beest, K. D. Williams ja E. Van Dijk, „Cyberbomb: Effects of being ostracized from a death game“, Group Processes and Intergroup Relations (2011), lk 1–16.

10

R. F. Baumeister, J. M. Twenge ja C. K. Nuss, „Effects of social exclusion on cognitive processes: Anticipated aloneness reduces intelligent thought“, Journal of Personality and Social Psychology 83 (2002), lk 817–827; R. F. Baumeister ja C. N. DeWall, „Inner disruption following social exclusion: Reduced intelligent thought and self-regulation failure“, raamatus The Social Outcast: Ostracism, Social Exclusion, Rejection, and Bullying , toim K. D. Williams ja W. Von Hippel (New York: Psychology Press, 2005), lk 53–73.

11

M. R. Leary, J. M. Twenge ja E. Quinlivan, „Interpersonal rejection as a determinant of anger and aggression“, Personality and Social Psychology Review 10 (2006), lk 111–132.

12

Office of the Surgeon General 2001 Youth Violence: A report of the Surgeon General, U.S. Department of Health and Human Services. http://www.mentalhealth.org/youthviolence/default.asp.

13

G. W. Barnard, H. Vera, M. I. Vera ja G. Newman, „Till death do us part: A study of spouse murder“, Bulletin of the American Academy of Psychiatry and the Law 10 (1982), lk 271–280.

14

M. R. Leary, R. M. Kowalski, L. Smith ja S. Phillips, „Teasing, rejection, and violence: Case studies of the school shootings“, Aggressive Behavior 29 (2003), lk 202–214.

15

L. Vandevelde ja M. Miyahara, „Impact of group rejections from a physical activity on physical self-esteem among university students“, Social Psychology of Education 8 (2005), lk 65–81.