Emotsionaalne esmaabi. Guy Winch

seda õigemini peaksime suutma ta vaatepunkti mõista. Seega võiks arvata, et mida kauem on abielupaar koos elanud, seda vähem teevad nad teineteise suhtes vaatepunkti vahetuse vigu. Aga nagu enamik paariterapeute võib kinnitada, esineb just kõige kauem koos olnud paaridel tihti kõige rohkem möödalaskmisi vaatepunkti vahetamisel.

      Miks see nii on?

      Kahjuks on just teineteise tundmine see, mis niisuguse paari eksima paneb.44 Mida kauem ollakse partneriga koos oldud, seda kindlamalt usutakse, et suudetakse teise vaatepunkti suurema vaevata ära arvata (siin tehakse vaatepunkti vahetamise viga nr 1). Lähedus inimesega aga enamasti ei anna meile võimet selle inimese mõtteid lugeda ja nõnda lõpeb niisugune enesekindlus sagedamini teise inimese rahulolematuse kui rahuloluga.

      Intiimsuhetes võib see pimetähn määratult tüli tekitada. Näiteks pelgavad partnerid sageli just sellepärast sünnipäevi ja valentinipäevi. Üks mõtleb: „Miks küll mu abikaasa kunagi ei tee nii, nagu peaks.“ Teine aga mõtleb: „Ükskõik kuidas ma ka ei püüa, ikka pole see küllalt hästi.“ Tegelikult ei võta kumbki aega, et asju partneri vaatepunktist vaadelda. Kui nad seda teeksid, suhtleksid nad omavahel ja selgitaksid oma ootusi juba varem, selle asemel et aastast aastasse ühte ja sedasama kinkimise ebaõnnestumist läbi mängida.

      Muidugi pole alati kerge sellisel moel „suhetest rääkida“. Üks põhjusi, miks Blanca koos Albaniga paariteraapiasse tuli, oli see, et alati, kui naine püüdis hakata nende suhetest rääkima, lõpetas mees jutu. Tegelikult ongi naised tihti meestest osavamad oma tundeid ja ootusi sõnastama, mistõttu mehed võib-olla tunnevad, et jäävad selles niikuinii alla. Selle asemel et riskida öelda midagi valesti, eelistavad nad üldse mitte midagi öelda ja „vältimatust lüüasaamisest“ võimalikult ruttu üle saada. Parim, mida naised selle kalduvuse vastu teha saavad, on vältida partneri surnuksrääkimist. Naised peaksid jätma meestele ruumi ja võimalust oma mõtete avaldamiseks ja korduvakski sõnastamiseks, kartuseta saada „karistatud“, kui nende sõnad ei väljenda nende tegelikke kavatsusi.45 Kui aga mehed on tunnete väljendamises oma partnerist osavamad, peaksid nemad rakendama samu ettevaatusabinõusid.

      1

      K. D. Williams, „Ostracism“, Annual Review of Psychology 28 (2007), lk 425–452.

      2

      Ibid.; Z. Chen, K. D. Williams, J. Fitness ja N. C. Newton, „When hurt will not heal: Exploring the capacity to relive social and physical pain“, Psychological Science 19 (2008), lk 789–795.

      3

      G. MacDonald ja M. R. Leary, „Why does social exclusion hurt? The relationship between social and physical pain“, Psychology Bulletin 131 (2005), lk 202–223.

      4

      K. D. Williams ja L. Zadro, „Ostracism: The indiscriminate early detection system“, raamatus The Social Outcast: Ostracism, Social Exclusion, Rejection, and Bullying , toim K. D. Williams ja W. Von Hippel (New York: Psychology Press, 2005), lk 19–34.

      5

      N. I. Eisenberger, M. D. Lieberman ja K. D. Williams, „Does rejection hurt? An fMRI study of social exclusion“, Science 302 (2003), lk 290–292.

      6

      N. C. DeWall, G. McDonald, G. D. Webster, C. L. Masten, R. F. Baumeister, C. Powell, D. Combs, D. R. Schurtz, T. F. Stillman, D. M. Tice ja N. L. Eisenberger, „Acetaminophen reduces social pain“, Psychological Science 21 (2010), lk 931–937.

      7

      L. Zadro, K. D. Williams ja R. Richardson, „How low can you go? Ostracism by a computer lowers belonging, control, self-esteem, and meaningful existence“, Journal of Experimental Social Psychology 40 (2004), lk 560–567.

      8

      K. Gonsalkorale ja K. D. Williams, „The KKK won’t let me play: Ostracism even by a despised outgroup hurts“, European Journal of Social Psychology 37 (2007), lk 1176–1186.

      9

      I. Van Beest, K. D. Williams ja E. Van Dijk, „Cyberbomb: Effects of being ostracized from a death game“, Group Processes and Intergroup Relations (2011), lk 1–16.

      10

      R. F. Baumeister, J. M. Twenge ja C. K. Nuss, „Effects of social exclusion on cognitive processes: Anticipated aloneness reduces intelligent thought“, Journal of Personality and Social Psychology 83 (2002), lk 817–827; R. F. Baumeister ja C. N. DeWall, „Inner disruption following social exclusion: Reduced intelligent thought and self-regulation failure“, raamatus The Social Outcast: Ostracism, Social Exclusion, Rejection, and Bullying , toim K. D. Williams ja W. Von Hippel (New York: Psychology Press, 2005), lk 53–73.

      11

      M. R. Leary, J. M. Twenge ja E. Quinlivan, „Interpersonal rejection as a determinant of anger and aggression“, Personality and Social Psychology Review 10 (2006), lk 111–132.

      12

      Office of the Surgeon General 2001 Youth Violence: A report of the Surgeon General, U.S. Department of Health and Human Services. http://www.mentalhealth.org/youthviolence/default.asp.

      13

      G. W. Barnard, H. Vera, M. I. Vera ja G. Newman, „Till death do us part: A study of spouse murder“, Bulletin of the American Academy of Psychiatry and the Law 10 (1982), lk 271–280.

      14

      M. R. Leary, R. M. Kowalski, L. Smith ja S. Phillips, „Teasing, rejection, and violence: Case studies of the school shootings“, Aggressive Behavior 29 (2003), lk 202–214.

      15

      L. Vandevelde ja M. Miyahara, „Impact of group rejections from a physical activity on physical self-esteem among university students“, Social Psychology of Education 8 (2005), lk 65–81.

      16

      R. F. Baumeister ja M. R. Leary, „The need to belong: Desire for interpersonal attachments as a fundamental human motivation“, Psychological Bulletin 117 (1995), lk 497–529.

      17

      N. L. Penhaligon, W. R. Louis ja S. L. D. Restubog, „Emotional anguish at work: The mediating role of perce

1

K. D.

44

W. B. Swann ja M. J. Gill, „Confidence and accuracy in person perception: Do we know what we think we know about our relationship partners?“, Journal of Personality and Social Psychology 73 (1997), lk 747–757.

45

J. Flora ja C. Segrin, „Affect and behavioral involvement in spousal complaints and compliments“, Journal of Family Psychology 14 (2000), lk 641–657.