Emotsionaalne esmaabi. Guy Winch

ning nad hakkavad meie halvast emotsionaalsest aurast eemale hoidma. See masendab meid ja me teeme järelduse, et meie kahtlused ja ettevaatlikkus olidki põhjendatud. Tihtipeale ei märka me tõsiasja, et me enda tegevus tekitab isetäituva ennustuse. Elus on sageli nõnda, et kui me suhtume igasse ettevõtmisse hirmuga, võime esile kutsuda just seda, mida loodame vältida.

      Aga mis siis, kui me enesehävituslikud arvamused ja käitumisviisid tunduvad meile endale täiesti põhjendatud? Kuidas siis tuvastada seda käitumist, millega me end kahjustame?

      Tõde peitub selles, et kui me omaenda enesehävitusliku käitumise suhtes oleme hetkel sageli pimedad, siis tagantjärele tunneme selle hoopis paremini ära. Näiteks võib meile tunduda igati õigustatud, et hoiame peol omaette, kui need vähesed inimesed, keda me tunneme, on juba hõivatud teise vestlustega. Järgmisel päeval, kui meie sotsiaalne ärevus on vähenenud, saame küllap aru, et me võinuks ju lihtsalt teiste vestlusega ühineda või siis tutvustada ennast vähemalt paarile inimesele, keda me varem ei tundnud.

      Veelgi olulisem on, et me kaldume sedasama enesehävituslikku käitumist erinevates situatsioonides kordama ning seetõttu peaks selle äratundmine olema kergem, kui oleme kord selle olemasolust teadlikud. Kui me need kalduvused ära tunneme, saame nende suhtes olla tähelepanelikum ja tegevuse ajal neil sabast kinni saada.

      Seega olge valvel.

      Mõte oma käitumist korralikult analüüsida võib esialgu tunduda heidutav, ent kui ma palun oma patsientidel mõelda oma suhtlemisele ja avastada vead, mida nad teevad, saavad nad sellega tavaliselt üsna edukalt hakkama. Kui me tunnistame, et mõned me teguviisid ei ole meile kasulikud, peaksime suutma hakata märkama, mida niisugust me ütlesime ja tegime, millel võisid olla soovimatud tagajärjed. Serena näiteks mõistis ruttu, et ta ei küsinud kohtamisele tulnud partneritelt eriti midagi nende endi kohta, säärane hoolimatus võib-olla viiski viimased järeldusele, et ta pole neist huvitatud. Lisaks oli ta ärevus nii suur, et ta kohtumise käigus harva naeratas, lausa naermiseks oli ta kindlasti liialt pinges. Seda taibanud, mõtles ta oma kohtamistele tagasi kohkumuse, kuid mõistmisega.

      „Nad pidid tõega arvama, et nende seltskond mulle ei meeldi. Jumaluke, ma olen kohtamisel ikka täiega üks vastik krõhva!“

      „Vastik, seda küll!“ nõustusin ma, mille peale Serena naerma puhkes. „Aga sõltub sinust endast, kas sa tahad samamoodi jätkata.“

      Serena ennastkahjustav käitumine pole hoopiski ebaharilik. Teised tavalised enesehävitusliku käitumise vormid on kehvade vabanduste najal peokutsest keeldumine, spontaansete kokkusaamiste ärajätmine, kuna te ei ole emotsionaalselt või muul kombel „valmis“, sõpradele ja kolleegidele sünnipäeva- või muude õnnitluste hoolimatu saatmata jätmine, sõbralike nöögete liiga isiklikult võtmine, kaitsva kehakeele kasutamine (näiteks käte hoidmine rinnal vaheliti, käed taskus seismine, rõhutatult oma rahakotis tuhnimine, suure huvi teesklemine olematute tekstisõnumite vastu), nappide või ühesilbiliste vastuste andmine või teistega vesteldes nendega mittearvestamine ja nende surnuksrääkimine, huvipuudus teiste elu ja arvamuste vastu ning esimestele vastutulijatele oma nõrkuste ja kartuste pihtimine.

Harjutus enesehävituslike käitumismustrite tuvastamiseks

      Võtke endale aega ja mõelge järele, millisena te võite paista oma sõpradele, kolleegidele ja lähedastele, samuti kohtamisel või mõnes muus suhtlussituatsioonis. Püüdke leida vähemalt kolm käitumisviisi (näiteks hoolimatus, ükskõiksus), mis võivad teisi eemale peletada, isegi kui need tunduvad teile täiesti õigustatud või suhteliselt tühised.

      1. Minu enesehävituslikud käitumised on:

      2. Olles kindlaks teinud, mida te valesti teete, püüdke tulevikus olla tähelepanelikum ja sellist käitumist vältida. Hoidke oma nimekiri käepärast ja lugege seda enne, kui suhtlema asute. Enesehävituslikke mehhanisme saab muuta, kui need on kindlaks tehtud, aga ärge lootke neid kõiki kohe ja korraga kõrvaldada. Nagu näeme järgmises lõigus, vajavad kõik suhtlemisoskused harjutamist.

Ravi kokkuvõte: tuvastage teile kahju tegevad käitumisviisid

      Doseerimine: rakendage täismenetlust viivitamatult pärast ebaõnnestunud sotsiaalseid interaktsioone. Kindlasti käige enne mistahes eelseisvaid sotsiaalseid interaktsioone oma nimekiri läbi, et olla võimalikult tähelepanelik ja vähendada enesehävituslikke käitumisviise miinimumini.

      Toime: parandab sotsiaalseid interaktsioone ja romantilisi suhteid, väldib enesehävituslikke käitumisviise ja korrigeerib valusaid väärarusaamu.

      Kasulikud kõrvaltoimed: leevendab emotsionaalseid kannatusi.

Ravivõte C: asetage end teise inimese vaatepunkti

      Kõigis suhetes leiab alati aset andmine ja võtmine. Et edukalt „anda“, peame suutma ka „võtta“, ja antud juhul tuleks meil võtta teise inimese vaatepunkt. Vaatepunkti vahetus , st teise inimese vaatepunkti õigesti mõistmine on suhtlemismuskli arendamisel oluline. See võimaldab aru saada teiste eelistustest ja motiividest, nende käitumist ette näha ja isegi nende reaktsioone ennustada. See parandab me võimet pidada läbirääkimisi ja teha koostööd, planeerida ja probleeme lahendada, efektiivselt suhelda, kasutada oma kaastunnet, altruismi ja empaatiat.

      Üksildus ja sotsiaalne isolatsioon nõrgestavad me suutlikkust vaatepunkti vahetada, mistõttu me teeme sagedamini suhtluses väärsamme või paistame kohatu, üliinnuka ehk ka liiga eemalolevana. Kiireim viis selle suhtlemismuskli taastamiseks on tuvastada oma vead vaatepunkti vahetamises ja need parandada. Kõige tähtsam on pidada meeles kolme järgmist viga, kuna need on enim esinevad eksimused.40

1. Vaatepunkti vahetamise musklite kasutamata jätmine seal, kus neid peaks kasutama

      See võib kõlada lihtsakoeliselt, aga põhjus, miks me ei mõista teise inimese vaatepunkti, peitub tavaliselt selles, et me pole seda üritanudki. Vaatepunkti vahetamine on vaimne pingutus, mitte mõni trikk, mille abil teise mõtteid lugeda. Kui me ei pinguta ega mõtle, kuidas teised inimesed võivad asju näha, kuidas nad võivad reageerida või kuidas nende eesmärgid võivad meie omadest erineda, siis me ka ei võta neid asju nendega suhtlemisel arvesse. Sageli avaldub säärane hoolimatus näiteks selles, kuidas me nalja teeme. Kaaludes, kas rääkida mõnd nalja või mitte, lähtume tavaliselt üksnes sellest, kas see tundub meile naljakas, ega mõtle sellele, kas ka teised samamoodi arvavad.41 Albanile tundus, et oma naise nimetamine „teiseks naiseks“ (ta esimene naine oli töö) on naljakas, Blanca aga ilmselt ta seisukohta ei jaganud. Kui Alban oleks korrakski mõelnud, kuidas naine on varem sellele naljale reageerinud, oleks ta naise tundeid ilmselgelt mõistnud.

2. Me eelistame omaenese vaatepunkti

      Omaenese vaatepunkt on meie jaoks nõnda ilmne, et teise inimese vaatepunktile ei oska me tihti piisavat kaalu anda. Teadlased uurisid näiteks, kuidas inimesed tõlgendavad vastavalt siiraid ja sarkastilisi häälsõnumeid telefonis (nende puhul saab hääletooni põhjal aru, kui tegemist on sarkasmiga) ja samu sõnumeid e-kirjaga saadetuna.42 Kõik me teame, et kirjutatud tekstidel puuduvad hääletoonis sisalduvad tunnused, mis aitaksid saajal mõista kavatsetud tähendust. Ometi arvame ikka ja jälle, et lugejad suudavad meie siiraste või sarkastiliste meilide vahel teha vahet sama hästi nagu häälsõnumite puhul. Ning ikka ja jälle üllatume, kui avastame, et meid on valesti mõistetud.

      Põhjus on selles, et kuigi me teame, kui kerge on elektroonilisi sõnumeid vääriti mõista, kipume eeldama, et vääritimõistmised tulenevad lugejast; uurimus aga näitab selgesti, et hoopis sõnumit saatva inimese oletused on valed. Selle vea parandamiseks peame omistama piisavat kaalu sellele, kuidas teine inimene võib me elektroonilisi sõnumeid tõlgendada (ja emotikonid me probleemi ei lahenda).

3. Me lähtume valest infost

      Sageli ei lähtu me õigest infost (näiteks näoilmest), mis annaks meile aimu teise inimese vaatepunktist, vaid lähtume rõõmsasti valedest alustest (olgu siis levinud stereotüüpidest või kuulujuttudest). Näiteks püüdes aimata nende inimeste eelistusi, keda me tajume endasarnasena, kaldume lähtepunktiks võtma iseennast. Tajudes aga teisi pigem meist erinevana,

40

N. Epley ja E. M. Caruso, „Perspective taking: Misstepping into others’ shoes“, raamatus Handbook of Imagination and Mental Simulation , toim K. D. Markman, W. M. P. Klein ja J. A. Suhr (New York: Psychology Press, 2009), lk 295–309.

41

Ibid.

42

N. Eply, C. Morewedge ja B. Keysar, „Perspective taking as egocentric anchoring and adjustment“, Journal of Personality and Social Psychology 87 (2004), lk 327–339.