Название | Spiooni ei tohi suudelda |
---|---|
Автор произведения | Ally Carter |
Жанр | Современная зарубежная литература |
Серия | |
Издательство | Современная зарубежная литература |
Год выпуска | 2006 |
isbn | 9789949955855, 978-9949-9558-4-8 |
„Bex, kui sa midagi tead, siis sa pead meile rääkima,” nõudis Liz, ehkki see oli täiesti mõttetu. Keegi ei saa sundida Bexi midagi tegema, kui ta just ise ei taha. Mina võin olla kameeleon ja Liz järgmine Einstein, aga üleüldises kangekaelsuses ei saa ükski spioon Bexile vastu.
Bexi irve reetis, et ta plaanis seda stseeni pool teed üle Atlandi (kangekaelsusele lisaks on Bex ka üsna teatraalne). Ta ootas, kuni kõigi pilgud tema poole pöördusid. Pinev vaikus püsis õhus, kuni Liz pidi peaaegu plahvatama. Siis haaras Bex laualt värske saiakese ja sõnas ükskõikselt: „Uus õpetaja.” Ta rebis saia pooleks ja määris sellele aeglaselt võid. „Me võtsime ta hommikul Londonist peale. Ta on mu isa vana sõber.”
„Nimi?” päris Liz. Küllap kujutas juba elavalt ette, kuidas ta häkib CIA peakontorisse Langleys sisse niipea, kui meid tagasi oma tubadesse lubatakse. Ja siis selguvad ka ülejäänud detailid.
„Solomon,” ütles Bex meid silmitsedes. „Joe Solomon.” Ta kõlas kõhedusttekitavalt, nagu tõmmu teismeline naissoost James Bond eales kõlada saab.
Pöörasime silmad Joe Solomonile. Tal oli kasimatu habe ja rahutud käed nagu igal äsja missioonilt naasnud agendil. Saal meie ümber täitus sosinate ja itsitamisega – keskööks töötab see kuulujutuveski juba täisvõimsusel. Ja mulle koitis, et ehkki Gallagheri Akadeemia on kool geeniustest tüdrukutele, on aeg-ajalt rõhk siiski sõnal „tüdrukud”.
Järgmine hommik oli piin. Täielik piin! Ja meie pereäri iseloomu arvestades pole see sõna, mida ma kergekäeliselt kasutan. Ehk peaksingi ümber sõnastama – esimene koolipäev oli vaevarikas.
Me ei läinud vara magama… või isegi natuke hiljem… või õigupoolest üldse mitte, kui mitte lugeda ööuneks puhketoas võltskarusnahksel vaibal lebamist, kõik rebased minu ümber kerra tõmbunud. Kui Liz meid kell seitse üles ajas, saime valida, kas enne kell 8.05 algavat professor Smithi MR-loengut end veidi mukkida ja jätta hommikusöök vahele või visata riided selga ja einestada nagu kuningannad.
E.S (enne Solomoni) oleks saiad ja vahvlid raudselt peale jäänud. Aga kui kell sai pool 9, istus professor Smithi ees ja kuulas ülevaadet Balti riikide rahvarahutustest rivi värvitud silmade ja suude, aga korisevate kõhtudega tüdrukuid. Heitsin pilgu kellale. Kasutu tegevus, eriti arvestades, et tunnid käivad akadeemias sekundilise täpsusega. Aga ma lihtsalt pidin teada saama, mitu sekundit lahutab mind lõunast (11 705, kui just teadma peate).
MR läbi, lippasime kaks korrust kõrgemale madame Dabney kultuuri ja assimilatsiooni loengusse, mis seekord paraku teed ei hõlmanud. Ja siis jõudis kätte kolmas tund.
Mind häiris halvast magamisasendist valus kael, vähemalt viie tunni jagu kodutöid ja värske avastus, et kirsimaitselisest huuleläikest ei piisa ühel naisel elus püsimiseks. Kaevusin oma koti põhja ja leidsin sealt ühe äärmiselt kahtlase suupastilli. Jõudsin järeldusele, et kui ma tingimata pean nälga surema, on sel hetkel vähemalt viisakas värskelt lõhnata – kas või selle õpetaja või õpilase rõõmuks, kes hakkab mulle suust suhu hingamist tegema.
Liz pidi käima läbi härra Mosckowitzi juurest ja andma üle essee, mille ta lisahinde saamiseks suvel kirjutas (jah, ta on selline tüdruk). Meie seisime Bexiga kahekesi suure trepi jalamil ja keerasime väiksesse koridori. See viis alumistele korrustele, kuhu meid seni polnud kordagi lubatud.
Suure peegli ees seistes püüdsime mitte pilgutada ega teha muud, mis võiks segadusse ajada optilist skannerit. See pidi tuvastama, et me pole enam rebased, kes üritavad salaja kihlveo peale keelatud korrustele hiilida. Uurisin oma peegelpilti. Mina, Cameron Morgan, direktrissi tütar, kes teadis koolist rohkem kui ükski teine Gallagheri tüdruk pärast Gillyt ennast, valmistusin avastama veel sügavamaid Gallagheri saladusi. Bexi käsivartele tekkinud kananaha järgi otsustades polnud ma ainus, kellel see tõdemus külmavärinad mööda selgroogu jooksma pani.
Meie taga rippuva maali silmades sähvatas roheline tuluke. Peegel libises kõrvale ja paljastas väikese lifti. See viis meid keldri esimesele korrusele salaoperatsioonide klassi. Ja kui soovite olla dramaatilised, siis ka vastu meie saatusele.
„Cammie,” kogeles Bex, „me saime sisse.”
Istusime rahulikult ja silmitsesime oma (sünkroniseeritud) kelli, kõik mõlgutamas täpselt sama mõtet – miski on kahtlemata teistmoodi.
Gallagheride häärber on ehitatud kivist ja puust. Sel on nikerdatud käsipuud, kõrged kaminad, mille ees saab end lumisel päeval kerra tõmmata ja lugeda, kes tappis JFK (päriselt, loomulikult). Ent nüüd tõi lift meid kohta, mis ei kuulunud kõige sellega isegi mitte ühte ajastusse, rääkimata ühest majast. Mattklaasist seinad. Lauad roostevabast terasest. Aga kõige veidram oli kogu salaoppide klassi juures see, et selles polnud meie õpetajat.
Joe Solomon jäi hiljaks. Nii palju hiljaks, et hakkasin juba enda peale vihastama, et ma ei lipanud vahepeal ega varastanud ema sahtlist mõnda M&M-i kommi – ühest kahe aasta vanusest Tic Tacist ei piisa siiski kasvava organismi vajaduste rahuldamiseks.
Sekundid tiksusid, meie istusime vaikides. Siis ei pidanud Tina Walters enam vastu. Ta kummardus üle vahekäigu ja sosistas: „Cammie, mida sina temast tead?”
Noh, mina teadsin ainult seda, mida Bex oli rääkinud. Aga et Tina ema kirjutab kõmuveergu ühele suurele pealinna ajakirjale (mille nime ma teile ei avalda, sest ei taha tema variidentiteeti paljastada), ei kavatsenud ta muidugi kivi kivi peale jätta. Peagi olin mattunud küsimuste laviini alla. „Kust ta pärit on?” „Kas tal on tüdruksõber?” „Kas vastab tõele, et ta tappis Türgi saadiku nöörstringiga?” Ma ei teadnud, räägib ta sandaalidest või aluspesust, aga vastus oli üks – mul polnud õrna aimugi.
„Ole nüüd,” urgitses Tina edasi. „Ma kuulsin, kuidas madame Dabney rääkis kokk Louis’ile, et su ema masseeris Solomoni terve suve, et ta selle töö vastu võtaks. Sa pidid midagigi kuulma.”
Tina ülekuulamisel oli siiski üks kasutegur. Viimaks said selgituse kõik need sosinal peetud telefonikõned ja lukustatud uksed, mis nädalate kaupa ema tähelepanu hõivasid. Hakkasin just hoomama, mida see kõik võis tähendada, kui Joe Solomon klassi astus. Ta hilines viis minutit.
Tema juuksed olid veidi niisked, valge särk kenasti pressitud. Süüdistage tema veetlevust või meie haridust, aga mul kulus tervelt kaks minutit taipamaks, et ta räägib meiega jaapani keeles.
„Mis on Brunei pealinn?”
„Bandar Seri Begawan,” vastasime.
„Ruutjuur 97 969-st on?” küsis ta suahiili keeles.
„Kolmsada kolmteist,” vastas Liz numbritega. Sest nagu talle meeldib korrata – matemaatika on universaalne keel.
„1961. aastal tapeti Dominikaani diktaator,” jätkas ta portugali keeles. „Tema nimi?”
Vastasime kooris: „Rafael Trujillo.”
(Roima, tahaksin rõhutada, ei sooritanud vastupidistest kuulujuttudest hoolimata siiski Gallagheri tüdruk.)
Hakkasin meie väiksele mängule juba pihta saama, kui härra Solomon araabia keeles sõnas: „Sulgege oma silmad.”
Sulgesime.
„Mis värvi on mu kingad?” Nüüd rääkis ta inglise keeles ja üllatuslikult istusid kolmteist Gallagheri tüdrukut ning ei osanud vastata.
„Olen ma parema- või vasakukäeline?” jätkas ta vastust ootamata. „Klassi astumise hetkest olen jätnud oma sõrmejäljed viide kohta. Nimetage need,” nõudis ta, aga sai vastuseks vaid vaikuse.
„Avage silmad,” ütles ta. Kui sõna kuulasime, istus ta oma lauanurgal, üks jalg maas, teine hooletult rippumas. „Jep,” sõnas ta. „Te, tüdrukud, olete päris nutikad. Aga samas üsna rumalad.”
Kui teaduslikult poleks tõestatud, et Maa ei saa seisma jääda, oleksime