Spiooni ei tohi suudelda. Ally Carter

pole direktrissi tütar kuigi lõbus olla, sest: (a) on tõeliselt tüütu, kui inimesed arvavad mind teadvat midagi, mida ma tegelikult ei tea ja (b) kui nad on veendunud, et ma olen kooli personaliga ühes paadis, kui ma tõesti ei ole. Jah, ma pean emaga pühapäeviti eraviisilisi õhtusööke ja vahel jätab ta mu oma kabinetti viieks sekundiks üksinda, aga see on ka kõik. Muidu olen ma tavaline Gallagheri tüdruk (kui välja arvata, et mulle laienevad eelmainitud a ja b).

      Kiikasin veel kord kinniste uste, seejärel Lizi poole. „Ta jääb raudselt lihtsalt hiljaks,” lohutasin ja palvetasin, et õhtusöögi kõrvale oleks plaanitud viktoriin – miski ei vii Lizi mõtteid paremini mujale kui üks korralik ajude ragistamine.

      Kui jõudsime Suure saalini, kus Gilly Gallagher väidetavalt ühe oma ballikaaslase mürgitas, heitsin automaatselt pilgu suurele ekraanile. Seal seisis kiri „ameerika inglise”. Tegelikult teadsin niigi, et taaskohtumisdineel räägime alati oma keeles. Jäi vaid loota, et lõunasöögikeeleks ei teki sinna „mandariini hiina” veel vähemalt nädal aega.

      Võtsime kohad meie tavapärase laua ümber ja viimaks ometi tundsin end nagu kodus. Olin koolis tagasi juba kolm nädalat, seltsiks vaid uustulnukad ja personal. Selle ajaga sai mulle üsna selgeks, et ainsa vanema klassi õpilasena on majatäie rebastega aja veetmisest hullem vaid üks asi – istuda õpetajate toas ja vaadata, kuidas antiikkeelte professor laseb maailma juhtivale koodimurdjale kõrvatilku kõrva, samas kui too lubab mitte iial enam sukelduma minna. (Uh! Silme ees pilt kummiülikonnas härra Mosckowitzist. Jäle.)

      Jaks Luure Ekspressi lugeda lõpeb ühel ajal samuti. Nii veetsingi koolieelseid päevi majas ringi uidates. Ma avastasin salakäike ja peidukohti, mis olid vähemalt sada aastat vanad ja igatsesid umbes sama kaua korraliku tolmutamise järele. Kippusin ka ema seltsi, aga tal oli lakkamatult tuli takus ja pea laiali otsas. See viis mu mõtted taas Bexi kummalisele puudumisele. Minugi hinge tekkis mure – äkki ongi Lizil õigus? Samal hetkel pressis Anna Fetterman end minu ja Lizi juurde pingile ning päris: „Panite tähele? Nägite või?”

      Anna käes oli sinine paber, mis suhu pannes hetkega lahustub. Ehkki see tõotab pealtnäha maitsta nagu suhkruvatt, ei maitse see seda ometi, uskuge mind! Ma ei tea, miks nad trükivad tunniplaane haihtuvpaberile – äkki õpetamaks, et enne töö ja pärast lõbu ehk loodetavasti šokolaad ja piparmünt.

      Ent mitte paberi maitse ei paistnud Annat vaevavat. Ta karjatas hoopis: „Meil on salaoperatsioonid!” Ta paistis kabuhirmus, ehkki oli ainus tüdruk koolis, kellest oleks Lizile võrdväärset vastast jagunud. Praegu aga pööritas isegi Liz tema hüsteeria peale silmi. Teadsime kõik, et just sel aastal saame oma nina esimest korda millegi välitöölaadse sisse pista. Jah, sellest pidi saama meie esimene kokkupuude päris spioonitööga, aga Anna tundus unustavat, et tund ise möödus nagu jalutuskäik pargis.

      „Ma olen üsna kindel, et me jääme ellu,” lohutas Liz teda ja sikutas paberi Anna õrnade näppude vahelt ära. „Buckingham ei tee ju muud kui jutustab isiklikke hirmulugusid Teisest maailmasõjast ja näitab slaide, mäletad? Puusamurrust saati on ta…”

      „Aga Buckinghamiga on kõik!” hüüdis Anna. See oli juba huvitav.

      Jõllitasin teda vähemalt sekundi või paar enne, kui Annale teatasin, et Buckingham on jätkuvalt rivis. Ma jätsin siiski mainimata, et veetsin just pool hommikut tema kassi Onyxit raamatukogu kõrgeima riiuli pealt alla meelitades. „See on tüüpiline septembri kuulujutt.” Neid leidus alati omajagu. Näiteks et ühe tüdruku röövisid terroristid või et üks õpetaja võitis „Õnnerattal” sadu tuhandeid. Ehkki see viimane vastas mu mäletamist mööda isegi tõele.

      „Ei,” vastas Anna. „Sa ei taipa. Buckingham läheb osaliselt pensionile. Ta aitab rebastel orienteeruda ja kohaneda, aga see on ka kõik. Ta ei õpeta enam.”

      Sõnatult pöörasime pead õpetajate laua poole. Tõepoolest, seal seisis üks tool rohkem kui tavaliselt.

      „Aga kes siis salaoppe annab?” pärisin.

      Saalist käis üle kõva kahin, kui mu ema läbi suurte uste marssis, sabas tavalised kahtlusalused – kakskümmend õpetajat, kellelt olen viimase kolme aasta jooksul õppida püüdnud. Kakskümmend õpetajat. Kakskümmend üks tooli. Ma tean, et ma pole geenius, aga arvutage ise.

      Vaatasime Lizi ja Annaga üksteisele otsa. Lugesime õpetajate laua taga istujate nägusid ja siis jälle teineteise ilmeid, püüdes lisatoolile mingitki loogilist selgitust leida.

      Üks nägu oli uus, aga see polnud mingi ime, sest professor Smith naasis suvepuhkuselt alati täiesti uue välimusega. Sõna otseses mõttes. Tema suurem nina, silmatorkavamad kõrvad, vasakule meelekohale lisatud väike sünnimärk – kõik see maskeeris nägu, mis tema enda väitel oli kolme kontinendi tagaotsitavaim. Räägitakse, et Lähis-Idas ajavad teda taga relvasmugeldajad, Ida-Euroopas endised KGB palgamõrvarid ja kuskil Brasiilias üks endine abikaasa. Mõistagi teeb see temast oivalise Maailma Riikide (MR) õppejõu, aga tema suurim väärtus akadeemiale seisneb siiski iga-aastases ootusärevuses, milline ta näolapp pärast järjekordset suve välja näeb. Naisena pole ta meie juurde veel naasnud, aga küllap on seegi vaid aja küsimus.

      Ema võttis istet poodiumil suure laua keskele. Ülejäänud õpetajad leidsid samuti oma kohad, aga see tool jäi tühjaks.

      „Kes on need Gallagheri Akadeemia naised, kes on siia tulnud?” küsis ema.

      Kõik laudkonnad, isegi rebaste oma, tõusid robinal püsti, et kooris vastata: „Me oleme Gilliani õekesed.”

      „Miks te olete siia tulnud?” küsis ema.

      „Et õppida ta oskusi. Et austada ta mõõka. Et hoida tema saladusi.”

      „Mille nimel te töötate?”

      „Õigluse ja valguse.”

      „Kui kaua te töötate?”

      „Oma elupäevade lõpuni.” Sellega sai vanne läbi. Tundsin end nagu tegelane mõnest vanaema seebiooperist.

      Istusime, ema välja arvatud. „Tere tulemast tagasi, õpilased,” sõnas ta särades. „Uus aasta siin Gallagheri Akadeemias tuleb imeline. Meie kõige uuematele õdedele…” Ta pöördus seitsmendike laudkonna poole, kus kõik tundusid tema pilgu all lausa värisevat. „Tere tulemast. Teid ootab ees teie noore elu kõige karmim aasta. Ent teadke, et olete selle väljakutse väärilised. Muidu poleks te siin. Teistele teadmiseks, et see aasta toob omajagu muutusi.” Ta vaatas justkui hetkeks juureldes oma kolleegide poole ja jätkas. „Käes on aeg, mil…” Lõpetada ta ei jõudnudki, sest uksed paiskusid lahti ja järgnevaks poleks ükski spioonitrenn mind suutnud ette valmistada.

      Siinkohal on paslik teile meenutada, et ma käin TÜDRUKUTE KOOLIS. See tähendab ainult tüdrukuid, kogu aeg, kui mõni moe pärast kampa võetud klatšihimuline ilukirurgiahuviline meessoost õppejõud välja arvata. Nüüd kõndis meie vahelt läbi aga mees, kes suutnuks isegi James Bondi rööpast välja lüüa. Indiana Jones on kahtlemata selle nahkjakis ja kahepäevase habemega mehe kõrval tõeline memmekas, kes nüüd mu ema ette astus ning – tule taevas appi! – talle silma tegi.

      „Vabandust, et ma hilinesin,” teatas ta tühjale toolile libisedes.

      Tema ilmumine oli nii ennenägematu, nii uskumatu, et ma ei pannud tähele isegi seda, kuidas Bex end Lizi ja Anna vahele pingile pressis. Pidin kaks korda vaatama, et oma silmi uskuda.

      „Probleemid, preilid?” küsis ta.

      „Kus sina olnud oled?” nõudis Liz.

      „Tühja sest,” sekkus Anna. „Kes tema on?”

      Bex on sündinud spioon. Ta kergitas vaid kulmu ja täheldas: „Küll te näete.”

      Teine peatükk

      Bex oli istunud kuus tundi eralennukis. Ometi säras tema cappuccino karva nahk pimestavalt ja ta nägi välja nagu mõni kreemimodell, nii et pidin kadedusest peaaegu nähvama, et taaskohtumisdineel tuleb rääkida ikka ameerika