Ah soo… Või nii!!!. Enn Vetemaa

endale sügavasti hinge läinud. Suur kunst ei vanane, otsustas ta, ja Viia jäi pärast väikest kõhklust nõusse. Veel valis ta Aira Kaalu paar tarka luuletust ning ühe Majakovski-katkendi.

      Nad töötasid piigaga õhtuti raamatukoguruumides. Ilmele see hästi ei meeldinud, kuid niisugustes pühades tööasjades oli Kalev järeleandmatu. Ta oli edus kindel – kui mitte esikoht, siis mingi diplomi saab Viia kindlasti, sest tüdrukul oli mahe kandev alt-hääl ja Kalevi arvates mõistis ta luulet hästi: see vaene söestunud õunapuu tõi tublile müüjatarile pisarad silma, pealegi silmadesse, mis olid nii armsasti usaldavad, et Kalev neisse liiga kaua vaadatagi ei riskinud. Kalev toetas teda talveõhtutel bussile saates küünarnukist ning Viia, sõstrasilmne Viia, laskis seda sündida. Lõpuks oli konkursipäev käes, Kalev ise ei saanud teda kuulama minna, kuid jäi pingsalt tulemusi ootama.

      Ta oli imestunud ja natuke solvunudki, kui Viia mitmel päeval raamatukokku ei tulnud. Küllap oli külmetanud või oli midagi pakilist ees, mõtles Kalev. Ja siis, ühel ilusal talvehommikul nägigi ta Viiat lõpuks raamatukogu poole tulemas. Südame all hakkas kõdistama põnevus, Kalev tõmbas kammiga läbi juuste ja oli natuke õnnetu, et üks „Nõukogude Naisest” mingit koogiretsepti väljakirjutav tädike neid siin segab. Ent kujutage ette! Viia sammus raamatukogust hoopis uhkel sammul mööda, mitte ei vaadanudki siiapoole! Kalev lippas kampsuniväel Viiale järele.

      „Kuidas läks, Viia?”

      Vastumeelt jäi tüdruk seisma ning vaatas üle Kalev Pilli metsalatvade poole.

      „Kuidagi ei läinud!”

      „Mis … mis see siis tähendab?”

      „Ma ei lugenudki. Mul oli … jube mage kava.” Tüdruku silmad läksid taas niiskeks, kuid see oli vihaniiskus, ja ta sammus püstipäi minema.

      Kalev jäi Viiale järele vaatama. Õige äralollitatult, ta ei taibanud miskit.

      Kui Kalev raamatukogu poole tagasi pööras, märkas ta, et aknakardin liigub: küllap oli tädike teda vargsi jälginud ja kõike näinud. Kuid Kalevil polnud aega koogiretsepti kirjutajaga pahandada – suur teadmatus ja mure pigistasid ta südant. Ta otsustas sõita rajoonikeskusse ja asjasse selgust tuua.

      Nii ta tegigi. Kalev tutvus kavadega. Esinejad olid lugenud Jüri Üdi, Andres Ehinit, kellegi Kareva ja kellegi Väli värsse. Ja veel Lorcat, Whitmani ning Éluard’i. Neid viimaseid tema kui raamatukogumees muidugi teadis, kuid ta poleks eluski osanud arvata, et maanoored sihukesi loevad! See pani mõtlema. Edvistavad niisama, tahavad moodsad olla… Aga žürii? Kuidas küll see sihukeste paabusulgedega ehtimisega rahule tohtis jääda? Mis on Lorcal ühist kolhoosiküla tänapäevaprobleemidega, pahandas Kalev. Kuid hinge jäi ikkagi mure, ajast mahajäämise mure. Seda enam, et viimasel ajal teda ennast sellistesse žüriidesse märksa harvemini kutsuti. Kõige rohkem tegi aga Kalev Pillile kurba meelt see, et võistluste laureaat oli esitanud kogu kava Juhan Liivist, keda ju Viiagi oli lugeda tahtnud.

      Valus oli. Väga valus. Viia ees oli häbi. Kui kenasti too piiga end küünarnukist toetada lubas! Pruunisilmne, läikivate nukusilmadega tüdruk, tilluke sünnimärk huulenurgas.

      Kalev Pill otsustas hoolsasti uuema luulega tutvuma hakata. Särgiväel istus ta õhtuti üksinda raamatukogus, korstnas lõrises sügistuul. Kalev rüüpas uimaseksjäämise vastu kanget kohvi ja sundis end üht-teist pähe tuupima. Mida see Andres Ehin siis kirjutab?

      mauno teadis et ta on ammu surnud

      kui merele kord juhib tütar kolmnurga

      hävitab vaigu üks salpeetrist aer

      ja käsu korras peegeldab valemis

      See tegi õnnetuks. Kas siis tõesti tohib niimoodi luuletada? Nõutult kratsis ta oma lõvilakka. Misukese kolmnurga see tüdruk merele juhib? Misuke Mauno? Ja see väikese tähega mauno teab, et ta siis juba surnud on? Maunot Kalev teadis. Mauno töötab glavvtormetsõrjos ehk lihtsamalt utiilis. Tal on rohelise sulega jahimehekaabu ja üle kõige armastab Mauno nastoikat „Lehesadu”. Aga see salpeetrist aeruga vaigu hävitamine? Jumal hoidku, see on ju suisa jama! Kas peaks iludusmärgiga Viia siis selliseid vaiguhävitamise luuletusi lugema? Ei, Kalev Pill pole sellega nõus! Õnneks polnud kõik tänapäeva-luuletused siiski sellised: Viivi Luigest sai Kalev aru küll (enamasti…) ja Hando Runnel meeldis talle ka, läks mõnikord päris südamesse kohe. Jah, aga kuhu sa selle piiri – ja Kalev Pill armastas selget piiri – tõmbad, kas lõpeb kunst ja läheb üle selleks … selleks … millele ta õiget nimegi ei mõista anda. Kunstiga on lugu keeruline, umbes nii nagu vikerkaarega: katsu sa puhtalt üht värvi teisest eraldada! See pole nii nagu halust peeru lõikamine. Aga piir ometi tõmmata tuleb, kõigega ei passi kaasa joosta, seda enam, et Kalev enam noor mees pole. Vanematel kukub ülepingutamine eriti narrilt välja.

      Eks ta ole, vanadus tuleb samuti märkamatult, üleminekud on kah pehmed nagu värvidel vikerkaares, kvantiteet ei lähe sugugi alati kvaliteediks üle nii, nagu dialektika õpetab ja Kalev oma loengutel selgitab. Aga vahel on see tunne, et midagi on järsult muutunud, siiski üsna selge. Ja eriti siis, kui naerualuseks juhtud jääma.

      Kalev Pill ei tahtnud tõesti mõelda oma ebaõnnestumistele, aga und ei tulnud ning heledamaid mõtteid samuti mitte. Mingi tornikell lõi kaks. Ja siis hakkas hotelli sisikond korisema – midagi vulksus radiaatorites, urises kraanis, öökis seina taga. Selle räpasevõitu hotelli soolestikus olid mingid sulgused või spasmid ja need ebaesteetilised, naturalistlikud hääled ei lasknud Kalev Pilli kuidagi vaevadest puhastuda.

      Ta pidi mõtlema muigel pilkudele, mis tema ettevõtmisi viimasel ajal üha jälgisid – noorena ei kohanud ta neid iial. Siis võis ta teha mis tahes, kas või rumalusi, ja ikka jäi ta omaealiste liidriks ning vanemate pailapseks. Ta oli kuni viimase ajani üldse heakskiiduga sedavõrd harjunud, et ei märganudki naeratuste ja muiete sisu, nende allteksti muutusi. Muiete ja naeru muutumine itsitamiseks ja irvitamiseks tabas teda rängalt, tabas otsekui mürgitatud nool, mis puurdub elutähtsasse närvikeskusse. Sellest tekkis see tudiseva jalaga kõrgushüppaja tunne, niisugune iselaadne kohi-tunne.

      Ei usaldanud ta enam pidusid avades enne teisi valsile minna, et tükk aega mõne juhtiva daamiga esimese paarina uhkes üksinduses parketil tiirelda, aina naeratades, teisi kaasa julgustades. Ka kikilipsu ei söandanud ta enam hästi kanda, varem oli Kalev Pill sellest lahutamatu. Ent sellist laadi hirmud on tema elukutsega inimesele ju hukutavad, kuidas sa niiviisi kultuuritööd teed, vahest ainult raamatukogu leti taha sobid veel kolletama.

      Üks valusamaid märke aegade muutumise kohta oli tema möödunudaastane kohaotsimine. Küll on hea, et ta sellest Ilmele ei rääkinud. Õnneks hoidis ta asja salajas, aga loomulikult mitte ebaõnnestumisi kartes, vaid seepärast, et ta seda sammu südames pisut reetmiselaadiliseks pidas.

      Naabruses asuv jõukas sovhoos oli jäänud ajutiselt kaheks aastaks ilma kultuurimaja juhatajata, kuna too läks neljandal kursusel kaugõppest statsionaari üle. See oli erakordne sovhoos, siia toodi tihti väliskülalisi, päratu kultuurimaja meenutas oma põneva katuse poolest hiina pagoodi, ruumi ja istekohti oli hoones aga rohkem kui mõnel pealinna teatril. Jaaniõhtutel tiirutas keskuse kohal lõbusõitjate tarvis kohale tellitud lennuk, ilutiigil aerutas „Viljandi paadimees”. „Rikkus pole häbiasi,” armastas öelda majandi noor direktor, kes nelja aastaga oli mõistnud sovhoosi marurikkaks teha. Ta oli finantsgeenius, kes endale igaks juhuks siiski kaks juristi appi võttis; sovhoosis valmistati autode udulaternaid, elektronarvutusmasinate detaile, kasvatati forelle, aretati roose ja koguni meloneid, pruuliti õlut, aga ka põllu ja karjaga oli kõik tipp-topp.

      Südames tundis Kalev Pill selle sovhoosi ja tema juhtkonna vastu teatud vimma: midagi tõusiklikku, rahaablast ja samal ajal matslikku hõljus sealtkandi õhustikus, kuid ta püüdis olla ka mõistev – ei jõua vaimujõukus alati ihujõukusele järele; kui jõuaks, milleks siis Kalevi ameteid üldse vaja oleks. Aga sovhoosis oli palju noori ja hiilgavad võimalused kultuurielu arendamiseks, seal oli põld, Kalevil jälle külimit kogemustega – nii et mis muud kui mine ja külva! Pealiskaudsete laadatrallide ja tantsupidude asemel organiseeriks ta näiteringi, rahvatantsuansambli, fotoklubi… Mis puutub loengutesse, siis teemasid tal juba jätkub, mitte ainult poliitikast, vaid ka kunstist ja