Ah soo… Või nii!!!. Enn Vetemaa

>

      Ah soo…

      Reaktiivlennuk äratas Kalev Pilli – vinguv, puurduv, vilav mürin valjenes, tõusis maksimumini ja hakkas kohe nõrgenema. Lõpuks jäi sellest kuulmenahkadele ainult nõrk kustuv ohe. Käekella fosforosutid näitasid alles poolt kahte. Kalev ei tahtnud seda algul uskuda, tõstis kella kõrva juurde ja kuulatas – ei, kell töötas, tik-tik-tik krõbistasid ta hiirehambad Kalevi elu kallal. Väga hakkajalikult krõbistasid, ilma mingite kõhklusteta.

      Oli lämbe. Kalev tõusis ja avas akna. Värv nagises, aken avanes vastumeelselt. Ilmselt tehti teda harva lahti, ja see oli ka mõistetav: päev otsa tuhises siit hotelliakende alt läbi bensiinivingu mähitud autodevoor, taamal asus veel ka jaamahoone koos depooga, kus alatasa metalli taoti.

      Pool kaks, sel ajal poleks Kalevit kodus küll mitte mingi lennumasin unest üles raputada suutnud. Ta rinnutas aknalauale.

      Vananaistesuve tuuletu linnaöö. Jaama päevavalguslambid kallasid elutut lillakat valgust. See külm kuma sünnitas rinnas üksindustunde. Jaamarestoranist aeti välja viimaseid külastajaid. Keegi naine kilkas, ja kilge kandus öös linnamõõdete kohta harjumatult kaugele.

      Kuskilt vasakult sõitis jaama lähedusse väike sinikollane miilitsaauto, peatus puude varjus ja läks üle parktuledele. Tundus, et ta valvab sealt nagu väike, kuid äge metsloom, kes ootab ohvrit. Eks ta ju korda valvanudki. Mõned mehed taarusid jaama ees, kuid nähtavasti lubatud piirides. Auto seisis veel viivu ja startis siis järsult; pahaselt turtsudes kiirustas ta uutele jahimaadele.

      Kalev jättis akna lahti – hommikupoole tuleb see küll taas sulgeda – , tõmbas teki kurguni ja jäi lakke vaatama. Lae ja seina lõikumiskohal, just sellel laigul, mida valgustas laternakuma, märkas Kalev musta täppi. Talle tundus, et see liigub. Kähku süütas ta laualambi, võttis tooli ning tõusis laigukest uurima. Ei, lutikas see polnud; hotell oli nigel, kolmandajärguline, ent niikaugele ei olnud siin siiski langetud. Tegu oli hoopis makulatuuriribaga, mis paanide vahelt välja ripnes. Kalev rebis selle ära ning püüdis ootamatut sõnumit (seda see ju oli) dešifreerida. Vaid niipalju sai ta aru, et keegi kutsus kedagi üles laudatingimusi parandama.

      Kalev Pill muigas: ka tema oli harjunud paremate „lauda-tingimustega”. Neil kordadel, kui teda pealinna välja kutsuti, majutati ta enamasti ikka õdusasse kahekorruselisse puumajja aedlinnas, mis kujutas endast midagi nende ministeeriumi residentsi taolist. Harilikult oli seal ees ka mõni kolleeg, olgu siis raamatukogutöötaja või lektor, kellega sai mõnusasti tööasju arutada. Majas oli väike einelaud-baar, kus alati head õlut leidus. Oli seal muudki sellist kaupa, mis linnas lettidelt kohe kaob, kuid millega koju naastes Ilmet ja poissi üllatada sai. Noh, toiduasjad toiduasjadeks – need pole siin ilmas need kõige tähtsamad – , peamist rõõmu pakkusid seal just väikesed puhtad ja vaiksed toad, mille akendest oli kena rahustav vaade hiiglaslikule puna-lillalehelisele vahtrapuule, peamine oli selle maja hingesilitav pansioniõhkkond.

      Kalev Pill polnud privileege ihkav inimene; tollesse majja sattunult püüdis ta uhkustunde maha suruda, noomiski ennast selle eest, kuid tunne siiski oli. Kalevi viiekümnes sünnipäev polnud enam mägede taga, ja selles vanuses tahab vist küll igaüks näha, et tema tööd hinnatakse, et temast peetakse lugu.

      Nähtavasti polnud residentsis ruumi, lohutas end Kalev Pill. Jah, kuid parema hotelli oleksid nad siiski talle leida võinud. Oleksid? Aga võib-olla pole seegi võimalik: suve lõpp on käes, kogu Tallinn välisturiste täis, mis parata.

      „Pojezd nomer sto sorok pjatõi…” ragistas jaama valjuhääldi. Imelik küll, miks nad alati ja kõigis linnades on häälest ära, ning veel nii ühtemoodi.

      Kalevi naine, Ilme Pill, praegu kindlasti magab. Magades Ilme end peaaegu ei liigutagi, ta on täiesti ära. Ent kui ta ärkab, on ta otsemaid väga ja väga kohal; viimastel aastatel on Ilme tõredaks ja prigisejaks muutunud. Tal on parajasti käes see naisterahvastele raske vanus, püüab Kalev end lohutada, kuid ta teab, et see on ainult pool tõtt: Ilme on temas pettunud. Jah, on pettunud oma mehes, Kalev Pillis, sest nüüd on lõplikult selgumas, et neid lootusi, mida Kalev endale pani ja millele ka Ilme lootis, ei suuda mees õigustada.

      Kunagi oli Kalev Pill paras jagu kena kasvuga ja kergelt laines juustega edupoiss. Kõnet pidades õhetasid ta põsed entusiastlikult ja ta sinised silmad nagu nägid neid kauguses terendavaid horisonte, mida ta vallutama ruttas. Filmiiludus pole ta küll kunagi olnud, ent ikkagi meeldis ta kõigile, ka naistele. Temas oli värskust ja usku, tema idealism oli puutumatu nagu tolm noore liblika tiibadel. Ka nüüd on temas usku, ta teab, et on elanud õigesti, ka tema väärtusteskaala on peaaegu muutumatu, kuid siiski kipuvad viimastel aastatel kahtlused hinge ahistama.

      Kaleviga, selle särava, rõõmsameelse ja enesekindla oraatoriga lootis Ilme kaugele jõuda; ei, päris nii see ka ei olnud… Kui keegi noil noorusaastail Kalevile ja Ilmele elust ja edasijõudmisest oleks rääkinud, kutsunuks selline jutt neil vaid põlgliku muige suule. Nad olid egoismivabad. Kuid eks ole õige lihtne olla egoismivaba, kui lainehari sind aiva edasi ja edasi vahupritsmeis kullerdava vikerkaare poole kannab. Nüüd on Ilme säärtel veenikomud, Kalevi vöökoht… Ah, mis sellest rääkida, ja ikka elavad nad inetus vanas kivimajas, mis maa-asulasse nagu hästi ei sobigi, väikeses kahetoalises korteris, kus Ilme peab lõppematut võitlust koidega, kes seletamatul moel põrandate ja lagede vahelt müriaadidena tuppa tungivad. Jää või uskuma Vana-Kreeka õpetust elusa sündimisest elust – koid näivad olevat kipsi ja krohvi lapsed.

      Malbe Ilme oli õppinud vaikselt, ent tüütult virisema. Vahetevahel on ta õige irooniline. Eriti siis, kui mõni tuttav traktoristi- või karjatalitajaperekond uue „Žiguli-Luxi” ostab või sauna ehitab. Jah, kolhoosirahvas ja maaparandajad lähevad aina jõukamaks: ehitatakse supersaunu; kolhoos, kus ühtegi purjespordihuvilist pole, muretses uhke jahtlaeva, mis kusagil Peipsi kaldal kasutult pehkib. Kõik võivad endale midagi lubada. Kalev Pill tahtis endale vahepeal tõemeeli mopeedi saada, rohkemaks pole raamatukogumehel ja lektoril jaksu, aga kui ta oma plaanist Ilmele rääkis, muigas Ilme niiviisi, et Kalevi ostuhimu otsemaid kadus. Raha tal polnud, au ikka mingil määral veel oli; tihtipeale istus ta presiidiumides ja žüriides, vahel tõi rajoonileht ära mõne tema nupu, kuid nii oli juba olnud kakskümmend aastat ja tupikutunne kippus vägisi hinge.

      Viimasel ajal tegi Kalev ponnistusi, et taas tähelepanu keskpunkti tõusta, kuid need ärplemised hakkasid viltu kiskuma, ta jäi naerualuseks, koguni anekdootide kangelaseks kippus ta saama, ja kõige hullem: Ilmegi muigas teinekord kaasa. Kas just südamest, seda Kalev ei uskunud, pigem ehk tema taganttõukamiseks. Aga kas Kalev Pill ei olnud teinud siis kõik, mis tema võimuses oli? Ebaõnnestumisi tuli järjepanu juurde, Kalevil oli viimasel ajal tekkinud tunne nagu kõrgushüppajal, kelle jalg juba enne äratõuget tudisema lööb. Eneseusaldus, mis seal veel rääkida eneseuhkusest, lõi kõikuma. Eks ole ju tõesti iga hüppaja jaoks mingi saatusest määratud kõrgus, mis talle kättesaamatuks jääb. Kas on ehk temalgi juba lagi käes?

      Ei, norutada ta ennast ei lubanud! Ei, alla ta ei anna! Ei, ajast maha ta ei jää! Tempora mutantur, et nos mutamur in illis – see oli üks Kalevi vähestest ladinakeelseist sententsidest. Tema suhtumine sellesse ütlemisse pidi aga aegade vältel mitmeid muutusi läbi tegema.

      Noores eas polnud ta roomlaste selle elutõega nõus: midagi passiivset ja nukrat tundus siin nenditavat. Kalev ei luba ennast voolust kaasa kanda ega ajal voolida lasta! Veidi hiljem hakkas too sentents juba arukalt ja dialektiliselt kõlama: milleks häbeneda muutumist koos ajaga? Kes ei muutu, see on surnud. Nüüd, viimastel aastatel, on ta jõudnud veendumusele, et ajaga tuleb tingimata kaasas käia, aga ta on pidanud ka tõdema, et see alati hoopiski mitte kerge pole. Ei ole sugugi lihtne ilmeksimatult mõista, mis see õige edasiminek on ning kuhu ta suundub, sest kõiki muutumisi ei tohi tüüpilisteks aja- või edumärkideks pidada. On ju alati mingi lõnguskultuur, Läänt kopeeriv, liialdav – sellega ei taha Kalev Pill kaasa minna! See oleks kurjast. Ta näeb, et siin-seal vaimuilmasektorites on näha pilli lõhkipuhumise tendentsi; aga ole nüüd mees ja ütle õigesti ära, missugune pill see lõhki läheb ja millal, ning vahel paistab, et mõni pill ei lähegi lõhki. Nii mitmelgi korral on Kalev Pill teinud möödalööke.

      Kas või see lugu Viiaga, keda ta juhendas kuidas oskas. Viia on alevikaupluse müüja. Kahekümneaastane, näitlejakalduvustega, kõlava häälega ja kenade pruunide silmadega. Viia armastab deklameerida, ehk – nagu nüüd öeldakse – etelda. Viia tahtis, et Kalev talle rajooni ülevaatusel esinemiseks