Anekdoodipiibel. Kõvasti üle 3000 anekdoodi. Erkki Kõlu

koju. Ta ei taha naist äratada, riietub pimedas lahti ja poeb voodisse. Vaevalt pikali heitnud, kutsutakse ta telefoni teel kiiresti tööle. Mees paneb kribinal-krabinal riidesse ja kihutab autoga tööle. Seal märkab ta kolleegide imelikke pilke ja imestab:

      „Milles asi?”

      Tema paarimees muheleb:

      „Miskipärast on sul tuletõrjuja munder seljas!”

      Jaan on võõra naise juures. Keset ööd kõlab uksekell. Jaan laseb end üle rõdu ääre alla ja jääb rippuma, nägu seina poole. Ripub ja ripub, juba hakkab koitma, käed tõmbuvad krampi, kuid Jaan ei julge lahti lasta, kartes surnuks kukkuda.

      „Mida teie siin teete?” kõlab korraga kare mehehääl.

      „Ripun,” vastab Jaan.

      „Noh, rippuge, rippuge, aga tõstke jalad üles. Ma olen kojamees ja tahan tänavat pühkida.”

      Naise juures on armuke. Äkki heliseb uksekell.

      „Mees tuli koju!” kiljatab naine. „Peida ennast ruttu ära!”

      Mees vaatab aknast välja – kümnes korrus. Voodi alla või kappi pugeda oleks liiga labane, pealegi leitakse sealt üles, kui otsima hakatakse. Siis märkab ta ühes toanurgas ettesirutatud kätega Heraklese kuju, ronib tolle kätele ja tardub liikumatuks.

      Naise abikaasa tuleb sisse, nad söövad koos naisega õhtust ja lähevad voodisse. Mõne aja pärast kostab kõva mürts ja kellegi hääl ütleb:

      „Oled sina, sõbrake, alles raske!”

      Naine on armukesega voodis, kui ta mees koju jõuab ja uksekella annab.

      „Kähku!” kamandab naine armukest. „Seisa sinna nurka!” Ta määrib armukese alasti kehale kiiresti õli ja puistab selle talgiga üle. „Ära liiguta enne, kui ma sulle ütlen,” sosistab naine, „lihtsalt teeskle, et oled skulptuur.”

      „Mis asi see on, kullake?” uurib abikaasa tuppa astudes.

      „Ah, see on lihtsalt üks skulptuur,” vastab naine. „Naabrid ostsid endale magamistoaskulptuuri ja see meeldis mulle nii väga, et otsustasin ka meile ühe muretseda.”

      Rohkem asjast enam ei räägita ning mees ja naine lähevad magama. Kella kahe ajal öösel tõuseb mees üles, läheb kööki ning tuleb natukese aja pärast tagasi klaasi piima ja võileivaga.

      „Võta,” ütleb ta „skulptuurile”, „söö midagi. Ma seisin nagu idioot tervelt kolm päeva naabrite juures ja keegi ei pakkunud mulle isegi klaasikest vett.”

      Mees tuleb komandeeringust varem koju ja näeb rõdul võõrast meest.

      „Kuidas teie siia sattusite?”

      „Hüppasin lennukilt langevarjuga alla ja tugev tuul kandis mu teie rõdule.”

      „Noh, kellega seda ei juhtu! Tulge tuppa, pakun teile tassikese kohvi.”

      „Ja teid ei pane minu lugu isegi mitte imestama?”

      „Mis siin imestada on? Eelmisel nädalal otsis näiteks üks geoloog meie tualettruumis naftat.”

      Mees tuleb ootamatult koju, tema naise juures on aga tervelt kolm armukest. Et naisel pole neid kuhugi peita, käsib ta armukestel esikus olevatesse kottidesse pugeda. Mees tuleb sisse, näeb esikus kolme kotti ja virutab esimesele jalaga.

      „Ruiiii!” kostab kotist.

      „Ohhoo, ämm on meile maalt sea saatnud!” rõõmustab mees ja virutab teisele kotile jalaga. Sealt kostab:

      „Äää!”

      „Näed sa, ämm on ka lamba saatnud!” imestab mees ja virutab jalaga vastu kolmandat kotti.

      Vaikus. Mees virutab uuesti. Jälle vaikus. Kolmandal korral annab mees eriti tugeva hoobi. Selle peale kostab kotist:

      „Kas sa aru ei saa, tolvan, et siin on kartulid?!”

      Abielupaar peab teatrisse minema, aga naine ei saa omadega kuidagi valmis. Kannatuse kaotanud mees läheb uurima, milles asi. Naine seisab poolalasti keset tuba ja tänitab, et tal pole midagi selga panna.

      „Ah ei ole midagi selga panna!” käratab mees ja tõmbab riidekapi ukse vihaselt lahti. „Aga mis need siin on?! Vaata ise: üks kleit, teine kleit, kolmas kleit, neljas kleit, tere, Jaan!, viies kleit, kuues kleit …”

      Mees tuleb õhtul töölt, naine ütleb:

      „Kallis meheke, köögikraan tilgub, palun paranda see ära.”

      „Ah, mine põrgu, ega ma sul mingi torumees ole, kutsu töömehed!” vastab mees.

      Järgmisel õhtul tuleb mees töölt koju. Naine ütleb:

      „Kallis meheke, esikus on pirn läbi põlenud palun vaheta see ära.”

      „Ah mine põrgu, ega ma sul mingi elektrik ei ole, kutsu töömehed, kui tahad!” vastab mees.

      Kolmandal õhtul tuleb mees koju ja vaatab, et kõik on korda tehtud. Küsib siis naise käest:

      „Kes selle siin kõik korda tegi?”

      „Naabrimees,” vastab naine.

      „Ja mida naabrimees selle eest tahtis?”

      „Ta ütles mulle, et ma kas magan temaga või küpsetan talle piruka.”

      „Ja mida sina tegid?”

      „Ah, ma ütlesin talle, et mingu põrgu, ega ma mingi pagar ei ole!”

      Mees tuleb hilja õhtul komandeeringust, näljane ja väsinud. Koputab koduuksele, et naine ta sisse laseks, aga keegi ei vasta. Põrutab rusikaga, ikka vaikus. Siis katkeb mehel kannatus, ta võtab hoogu ja virutab jalaga vastu ust. Selle peale avaneb kõrvalkorteri uks ja naaber soovitab:

      „Sa koputa veel sarvedega ka!”

      Naine kutsub koju tisleri ja räägib:

      „Teate, mul on riidekapiga midagi lahti. Kui tramm mööda sõidab, põruvad uksed hingedest välja. Võibolla tuleks hinged ära vahetada või midagi muud ette võtta?”

      Tisler võtab kingad jalast, ronib kappi ja jääb trammi ootama, et oma silmaga näha, milles asi. Korraga aga tuleb koju naise abikaasa. Näeb meeste kingi, läheb kapi juurde, avab ukse ja … ongi võõras mees kapis.

      „Ja mida sina, lurjus, siin teed?”

      „Sa ei usu, peremees, aga jumala tõsi – trammi ootan!”

      Prantslanna räägib oma sõbrannale:

      „Istun kodus. Korraga heliseb uksekell. Teen lahti – ja lävel seisab sümpaatne noormees. Küsib, kas mu mees on kodus. Ütlen talle, et ei ole. Siis tuleb ta sisse ja tõukab mu diivanile pikali. Noh, armatseme. Pärast läheb ta minema. Ja tead, ma ei saa ikka veel aru, mida ta mu mehest tahtis?!”

      Mees tuleb ootamatult koju. Naine peidab armukese voodi alla. Mees võtab riidest lahti ja heidab magama. Ta on juba uinumas, kui kuuleb, et voodi all keegi liigutab.

      „Oled see sina, Muki?” küsib mees uniselt ja libistab käe