Võlukunsti tumedam pool. Triloogia esimene raamat. V. E. Schwab

olid läinud. Need hävitati sajandeid tagasi, pärast seda, kui Must London langes ning oma ülejäänud maailma kaasa viis, jättes endast maha ainult legendid. Nüüd oli üksnes antaridel niipalju väge, et uusi uksi luua, ja ka siis olid nemad ainsad, kes sealt läbi pääsesid. Antarid olid alati olnud haruldased, aga kui haruldased täpselt, selgus alles siis, kui uksed suleti ja nende arv kahanema hakkas. Antaride väe allikas oli alati olnud mõistatus (see ei kandunud järglastele edasi), kuid üks oli kindel: mida kauem maailmasid üksteisest lahus hoiti, seda vähem tekkis antarisid.

      Nüüdseks paistis, et Kell ja Holland olid selle kiiresti väljasureva tõu viimased esindajad.

      „Noh?” käis asjahuviline peale. „Kas te siis toote mulle mulda või ei?”

      Kelli pilk libises tätoveeringule asjahuvilise randmel. Nii paljud Halli maailma asukad ei paistnud aru saavat, et loits on täpselt nii tugev, kui tugev on selle lausunud inimene. Kui tugev see siin oli?

      Kelli suunurkades mängles naeratus, kui ta mängukarbi mehe poole lükkas. „Kas te teate, mis see on?”

      Ned tõstis lelu ettevaatlikult üles, just nagu võiks see iga hetk leekidesse lahvatada (Kell kaalus põgusalt, kas süüdata see põlema, aga hoidis end tagasi). Mees näperdas karpi, kuni ta sõrmed leidsid haagi ja mängulaud letil lahti vajus. Elemendid läikisid vilkuvas kõrtsivalguses.

      „Teate mis,” ütles Kell. „Valige üks element. Liigutage see oma sälgust välja – muidugi seda puudutamata – ja ma toon teile teie mulla.”

      Nedi kulm tõmbus kipra. Ta vaagis valikuid ja sihtis siis sõrmega vett. „See seal.”

      Vähemalt pole ta nii rumal, et luuga katsetada, mõtles Kell.

      Õhk, muld ja vesi allusid tahtele kõige kergemini – isegi Rhy, kes ei ilmutanud tõmmet ühegi elemendi vastu, suutis neid liikuma panna. Tulega oli keerulisem lugu, aga kõige raskem oli liigutada luutükki. Ja oli ka põhjust. Need, kes suutsid liigutada luid, suutsid liigutada kehasid. See oli vägev võlukunst isegi Punases Londonis.

      Kell vaatas, kuidas Ned kätt mängulaua kohal hoidis. Noormees hakkas endamisi veele sosistama keeles, mis võis olla ladina keel või siis täielik jamps, aga eeskujulik inglise keel see igatahes polnud. Kelli huuled kõverdusid. Elementidel polnud oma keelt, õigemini, nendega võis rääkida mis tahes keeles. Sõnad polnudki nii tähtsad kui keskendumine, mida need kõneleja mõtetesse tõid, ja side, mida need luua aitasid, vägi, mida need ammutasid. Ühesõnaga, keelel polnud mingit tähtsust, luges ainult kavatsus. Asjahuviline oleks võinud rääkida veega lihtsas inglise keeles (mitte et sellest oleks kasu olnud), aga ometi pomises too oma väljamõeldud keeles edasi. Seda tehes liigutas ta kätt mängulaua kohal päripäeva.

      Kell ohkas, toetas küünarnuki letile ja toetas pea käele, sellal kui Ned vaeva nägi ja ta nägu pingutusest punaseks tõmbus.

      Pika aja järel lõi vesi korraks värelema (põhjuseks võis olla ka Kelli haigutus või see, et mees letiservast haaras) ja jäi siis liikumatuks.

      Ned vahtis mängulauda, veresooned paisumas. Tema käsi tõmbus rusikasse ja hetkeks muretses Kell, et mees lööb väikese mängukomplekti puruks, ent tolle sõrmenukid raksatasid kõvasti vastu letti mängulaua kõrval.

      „Mis teha,” nentis Kell.

      „Mäng on ära tehtud,” urises Ned.

      Kell tõstis pea käelt. „On või?” küsis ta. Ta painutas sõrmi imenatuke ja mullatükike kerkis oma rennist üles ja hõljus nagu muuseas ta peopesale. „Olete ikka kindel?” jätkas ta, kui kerge tuulehoog liiva üles keerutas, pöörisena õhku kandis ja ta randme ümber keerlema pani. „Võib-olla ongi,” – vesi kogus end piisaks ja külmus siis ta peopesal jääks – „aga võib-olla ei ole ka…” lisas ta, kui õli oma rennis tuld võttis.

      „Võib-olla…” ütles Kell, kui luutükike õhku kerkis, „ei ole teis lihtsalt kübetki võluväge.”

      Ned jõllitas teda ammuli sui, kui viis elementi, igaüks Kelli sõrmede ümber, oma väikest tantsu esitasid. Kell kuulis enda peas Rhy noomimist: eputis. Ja siis, sama hooletult, nagu ta oli need asjakesed kerkima sundinud, laskis ta neil langeda. Muld ja jää kukkusid mütsatades ja kilksudes oma rennidesse, sellal kui liiv laskus hääletult oma nõgususse ja õli pinnal tantsiv leek hääbus. Jäi vaid luutükk, mis nende vahel õhus hõljus. Kell silmitses seda, tundes kogu aeg endal asjahuvilise rõhuvalt himustavat pilku.

      „Mis see maksab?” nõudis mees.

      „Pole müügiks,” vastas Kell, kuid parandas end: „teile mitte.”

      Ned ajas end toolilt püsti ja pöördus minekule, kuid Kell polnud temaga veel lõpetanud.

      „Kui ma teile selle mulla tooksin,” küsis ta, „mis te mulle vastu annaksite?”

      Ta vaatas, kuidas asjahuviline poolelt sammult paigale tardus. „Nimetage oma hind.”

      „Oma hind?” Kell ei smugeldanud nipsasjakesi maailmade vahel raha pärast. Raha muutus. Mis kasu oleks tal Punases Londonis šillingitest? Ja naeltest? Nende ärapõletamine oleks ka mõttekam, kui püüda nende eest Valge Londoni kõrvaltänavatel midagi osta. Ta oleks muidugi võinud raha siin ära kulutada, aga mille peale ta seda kulutaks? Ei, Kell mängis teistsugust mängu. „Ma ei taha teie raha,” ütles ta. „Ma tahan midagi, millel on tähtsust. Midagi, millest te ei taha ilma jääda.”

      Ned noogutas tõtakalt. „Hästi. Jääge siia ja ma…”

      „Mitte täna õhtul,” ütles Kell.

      „Millal siis?”

      Kell kehitas õlgu. „Kuu aja jooksul.”

      „Te eeldate, et ma istuksin siin ja ootaksin?”

      „Ma ei eelda teilt midagi,” vastas Kell õlgu kehitades. Ta teadis, et see oli temast õel, aga ta tahtis näha, kui kaugele on asjahuviline valmis minema. Ja ta otsustas, et kui mehe tahe on kindel ja ta ka tuleval kuul siin on, toob Kell talle tema kotikese mulda. „Laske nüüd jalga.”

      Nedi suu avanes ja sulgus, seejärel mees mühatas ja rühkis minema ning oleks teel välja peaaegu ühe väikese prillitatud mehega kokku põrganud.

      Kell napsas luutüki õhust ja pani tagasi karpi, sellal kui prillidega mees tühjaks jäänud istmele lähenes.

      „Mida see tähendas?” küsis too istet võttes.

      „Ei midagi, mille pärast muretseda,” vastas Kell.

      „Kas see on mulle?” küsis mees mängukarbi poole noogates.

      Kell noogutas ja ulatas karbi kollektsionäärile, kes selle ettevaatlikult ta peost üles tõstis. Kell laskis härrasmehel karpi sõrmitseda ja näitas siis, mismoodi see töötab. Kollektsionääri silmad läksid pärani. „Suurepärane, suurepärane.”

      Siis pistis mees käe taskusse ja tõi lagedale kokkuvolditud rätiku. Kui ta selle letile asetas, kostis mütsatus. Kell sirutas käe, tegi paki lahti ja leidis selle seest sädeleva hõbekarbi, mille ühel küljel oli pisitilluke vänt.

      Muusikaga mängutoos. Kell naeratas endamisi.

      Punases Londonis oli samuti muusikat ja mängutoose, aga enamik neist mängis võluväel, mitte hammasratastega, ja Kelli lummas see vaev, mida nende väikeste masinate valmistamiseks nähti. Hall maailm oli suuresti kohmakas, kuid aeg-ajalt laskis võluväe puudumine siin leidlikkusel hiilata. Võtkem või siinsed mängutoosid. Keerulise, aga elegantse ülesehitusega. Nii palju osasid, nii palju tööd, kõik selleks, et luua üks pisike meloodia.

      „Kas ma peaksin näitama, kuidas see töötab?” küsis kollektsionäär.

      Kell raputas pead. „Ei,” sõnas ta vaikselt. „Mul on neid mitu tükki.”

      Mehe kulmud tõmbusid kipra. „Kas see siis ikka sobib?”

      Kell noogutas ja hakkas asjakest rätikusse pakkima, et see viga ei saaks.

      „Kas