Võlukunsti tumedam pool. Triloogia esimene raamat. V. E. Schwab

Tantsib laudade peal, räägib võlukunstist ja teistest Londonitest. Mis trikki te talle seekord tegite? Veensite teda, et ta suudab lennata?”

      Seda viga oli Kell teinud ainult korra. Järgmisel külaskäigul kuulis ta, et Inglismaa kuningas oleks äärepealt aknast välja astunud. Neljandal korrusel. „Ma kinnitan teile, et ei teinud mingeid trikke.”

      Prints George pitsitas oma ninajuurt. „Ta ei suuda enam niimoodi keelt hammaste taga hoida nagu vanasti. Sellepärast ta ongi oma tubades luku taga.”

      „Nii et siis vangis?”

      Prints George vedas käega mööda laua kullatud serva. „Windsor on luku taga olemiseks ülimalt auväärne koht.”

      Auväärne vangla on kõigest hoolimata vangla, mõtles Kell ja tõmbas kuuetaskust teise kirja. „Teie läkitus.”

      Prints sundis teda sealsamas seisma, kuni sõnumi läbi luges (ta ei maininud kordagi, et see lõhnab lillede järele), ning kauemgi veel, kui võttis kuue sisetaskust pooleldi valmis vastuse ja lõpetas selle. Selgesti oli näha, et ta hoidis Kelli meelega paigal, aga Kellil polnud selle vastu midagi. Ta leidis endale tegevust, trummeldades sõrmedega kullatud laua serval. Iga kord, kui ta jõudis väikesest sõrmest nimetissõrmeni, kustus üks ruumi paljudest põlevatest küünaldest.

      „Ilmselt tuuletõmme,” tähendas ta hajameelselt, sellal kui prints-asevalitseja sule kõvemini pihku pigistas. Selle aja peale, kui ta kirja valmis sai, oli ta kaks sulge pooleks murdnud ja pahas tujus, samal ajal kui Kelli meeleolu oli suuresti paranenud.

      Ta sirutas käe kirja järele, kuid prints-asevalitseja ei andnud seda talle. Selle asemel tõukas mees end laua tagant püsti. „Olen istumisest kangeks jäänud. Jalutage minuga.”

      See mõte Kelli just ei rõõmustanud, aga et ta ei saanud tegelikult tühjade kätega lahkuda, oli ta sunnitud kuuletuma. Ent mitte enne, kui oli printsi viimase terve sule laualt taskusse pistnud.

      „Kas te lähete otsekohe tagasi?” küsis prints, kui juhatas Kelli mööda koridori tagasihoidliku ukse juurde, mis jäi poolenisti eesriide varju.

      „Peagi,” ütles Kell, kes kõndis sammuke tagapool. Kaks kuningliku vahtkonna liiget olid nendega koridoris ühinenud ja hiilisid neil nüüd varjudena kannul. Kell tundis endal nende pilke ja mõtles, kui palju oli meestele külalise kohta räägitud. Kuninglikust soost isikud pidid teadma, kes ta niisugune on, aga krooni teenistuses olijate asjasse pühendamine jäeti valitsejate endi otsustada.

      „Ma arvasin, et te ajate asju ainult minuga,” ütles prints.

      „Ma olen teie linna suur austaja,” vastas Kell kergel toonil. „Ja see, mida ma teen, mõjub kurnavalt. Ma lähen jalutan pisut, hingan veidi värsket õhku ja asutan siis tagasiteele.”

      Printsi suu oli peenike morn kriips. „Kardan, et siinne linnaõhk pole nii kosutav kui maal. Kuidas te meid nimetategi… Halliks Londoniks? Praegusel ajal on see liigagi tabav nimi. Jääge õhtusöögile.” Prints lõpetas peaaegu kõik laused punktiga. Isegi küsimused. Rhy oli samasugune ja Kelli meelest tuli see lihtsalt asjaolust, et inimene polnud harjunud eitava vastusega.

      „Siin on teil parem,” käis prints peale. „Lubage, ma kosutan teid veini ja seltskonnaga.”

      See tundus küllalt lahke pakkumine, aga prints-asevalitseja ei teinud midagi niisama.

      „Ma ei saa jääda,” kostis Kell.

      „Ma nõuan. Laud on kaetud.”

      Ja kes sinna tuleb? mõtiskles Kell. Mida prints tahtis? Teda näidata? Kell kahtlustas, et printsile meeldiks see väga, kas või põhjusel, et noorema George’i meelest olid saladused tüütud ja ta eelistas etendusi. Aga kõigi oma vigade juures polnud prints lollpea, ja ainult lollpea annaks kellelegi Kelli-sugusele võimaluse silma paista. Hall London oli võlukunsti ammuilma unustanud. Kell ei tahtnud olla see, kes siinsetele seda jälle meelde tuletab.

      „Heldekäeline lahkus, Teie Kõrgus, aga mul on targem jääda pilkude eest varjule.” Kell kallutas pead, nii et tema vasekarva juuksed langesid silmilt ja tõid nähtavale mitte ainult ta erksinise vasaku, vaid ka süsimusta parema silma. Must värv kulges servast servani, täites nii silmavalge kui ka iirise. Selles silmas polnud midagi inimlikku. See oli puhas võluvägi. Märk, mis andis tunnistust võluriverest. Antari omast.

      Kell nautis seda, mida nägi prints-asevalitseja pilgus, kui mees püüdis Kellile ainiti silma vaadata. Ettevaatus, ebamugavustunne… ja hirm.

      „Kas te teate, miks meie maailmasid lahus hoitakse, Teie Kõrgeausus?” Ta ei jäänud printsi vastust ootama. „Selleks, et teie oma kaitsta. Vaadake, kunagi ammu-ammu oli aeg, kui maailmad ei olnudki nii lahus. Siis, kui teie ja minu ja teiste maailmade vahel seisid uksed ja kõik, kellel oli vähegi väge, võisid neist läbi minna. Võluvägi ise võis neist läbi minna. Kuid võluväega on niisugune lugu,” lisas Kell, „et see jahib neid, kel kavatsus kindel, aga tahe nõrk, ja üks sellistest maailmadest ei suutnud end talitseda. Sealsed inimesed ahmisid võluväge ja võluvägi ahmis neid, kuni pani nahka nende kehad, nende mõistuse ja seejärel nende hinge.”

      „Must London,” sosistas prints-asevalitseja.

      Kell noogutas. Selle linna värvitähis polnud tema antud. Kõik – vähemasti kõik Punase ja Valge Londoni asukad ja need vähesed Hallist, kes üldse midagi teadsid – teadsid Musta Londoni legendi. See oli unejutt. Muinaslugu. Hoiatus. Linnast – ja maailmast –, mida enam ei olnud.

      „Kas te teate, mis on ühist Mustal Londonil ja teie linnal, Teie Kõrgus?” Prints-asevalitseja silmad tõmbusid vidukile, aga ta ei seganud vahele. „Mõlemal jääb vajaka mõõdutundest,” ütles Kell. „Ja mõlemal on võimunälg. Teie London on alles ainult sel põhjusel, et see lõigati ära. See õppis unustama. Te ei taha, et sellele meenuks.” Kell jättis ütlemata, et Musta Londoni rahva veres voolas küllaga võluväge, Halli Londoni asukatel jälle peaaegu üldse mitte; ta tahtis, et tema jutu mõte kohale jõuaks, ja paistis, et jõudis. Kui ta seekord käe kirja järele sirutas, prints ei keeldunud ega tõrkunud vastu. Kell pani pärgamendi näpatud sule juurde taskusse.

      „Nagu ikka, tänan teid külalislahkuse eest,” ütles Kell liialdatult sügava kummarduse saatel.

      Prints-asevalitseja kutsus üheainsa sõrmenipsuga valvuri. „Vaadake, et isand Kell jõuaks sinna, kuhu ta läheb.” Ning seejärel, sõnagi lausumata, pööras prints selja ja sammus minema.

      Kuninglikud vahid saatsid Kelli pargi servani. Kelli selja taga kõrgus St. Jamesi palee. Eespool laius Hall London. Noormees hingas sügavalt sisse ja tundis õhus suitsu maiku. Kui väga ta ka kibeles koju tagasi, oli tal veel asjaajamisi, ning olles pidanud taluma kuninga põdurust ja printsi ülbust, kulus üks naps Kellile väga ära. Ta silus varrukaid, tõmbas krae sirgu ja seadis sammud südalinna poole.

      Jalad kandsid teda läbi St. Jamesi pargi, mööda looklevat tolmust rada, mis kulges piki jõekallast. Päike hakkas loojuma ning õhk oli karge, isegi kui see polnud puhas, ja sügisene tuuleõhk lehvitas tema musta kuue servi. Kell jõudis puust jalakäijatesillani, mis kaardus üle jõe, ja tema saapad tümpsusid tasakesi vastu puitu. Sillakaarel jäi Kell korraks seisma – laternavalguses Buckinghami palee tema selja taga, eespool Thames. Vesi laksus puidust lattide all tüünelt ning noormees toetas küünarnukid sillapiirdele ja vahtis alla. Kui ta hajameelselt sõrmi painutas, peatus vool ja vesi tema all jäi paigale, sile kui klaas.

      Kell silmitses oma peegelpilti.

      „Nii kena sa nüüd ka ei ole,” ütles Rhy ikka, kui tabas Kelli mõnda peeglisse vaatamast.

      „Mul ei saa iseendast kunagi küllalt,” vastas Kell alati, kuigi ta ei vaadanud iial iseennast – igatahes mitte iseennast tervikuna –, vaid ainult oma silma. Seda parempoolset. Isegi Punases Londonis, kus võlukunst õitses, tõstis see silm teda esile. Märkis ta alati ära kui teistsuguse.

      Kellist paremalt kostis helisevat naeru, millele järgnes mühatus ja veel paar ebamäärasemat heli, ning pinge kadus ta kätest ja vetevoog tema all hakkas jälle liikuma. Noormees