Võlukunsti tumedam pool. Triloogia esimene raamat. V. E. Schwab

veidramatest maailmadest.

      Mis puutub võlukunsti, siis sellega on niisugune keeruline lugu, et küsimus pole mitte tugevuses, vaid tasakaalus. Liiga vähe väge, ja me muutume nõrgaks. Liiga palju, ja meist saab midagi hoopis muud.

TIEREN SERENSE,LONDONI PÜHAKOJA ÜLEMPREESTER

      1. RÄNDUR

      I

      Kell kandis väga iseäralikku kuube.

      Sellel polnud mitte üks pool, mis olnuks tavaline, ega ka kaks, mis olnuks ootamatu, vaid mitu, mis oli otse loomulikult võimatu.

      Esimene asi, mida ta tegi, kui astus ühest Londonist välja ja sisenes teise, oli kuub seljast võtta ja korra või kaks (või koguni kolm korda) pahupidi pöörata, kuni leidis just selle poole, mida vajas. Mitte kõik pooled ei olnud moekad, aga igaüks neist täitis oma otstarvet. Oli selliseid, mis tegid märkamatuks, ja selliseid, mis paistsid silma, ning üks seesugune, mis ei teeninud ühtki eesmärki, ent oli lihtsalt Kellile niisama eriliselt meeltmööda.

      Nii et kui Kell oli paleeseinast läbi eeskambrisse astunud, seisatas ta hetkeks, et end koguda – maailmade vahel liikumine nõudis oma osa –, tõmbas siis kõrge kraega punase kuue seljast, pööras selle vasakult paremale pahupidi, nii et kuuest sai lihtne must jakk. Noh, lihtne, must, elegantselt hõbeniidiga ääristatud ja kahe läikivate hõbenööpide reaga kaunistatud jakk. See, et ta kandis välismaal viibides tagasihoidlikumaid värvitoone (soovimata kohalikke kõrgeaususi solvata ega endale tähelepanu tõmmata), ei tähendanud veel, et ta oleks pidanud riietusstiilis mööndusi tegema.

      Oh neid kuningaid! mõtles Kell kuube kinni nööpides. Ta hakkas juba Rhy moodi mõtlema.

      Ta nägi veel vaevu oma selja taga seinal läbipääsust tekkinud sümboli varju. Nagu juba kustuv jalajälg liival.

      Ta polnud kunagi vaevunud siinpool uksekohta ära märkima – lihtsalt sellepärast, et ta ei läinud kunagi sama teed tagasi. Windsor jäi Londonist ebamugavalt kaugele, arvestades tõsiasja, et maailmade vahel rännates sai Kell liikuda üksnes paikade vahel, mis asusid mõlemas maailmas täpselt ühes ja samas kohas. Ja see oli probleem, sest polnud Windsori lossi, mis oleks asunud päevatee kaugusel Punasest Londonist. Tõtt-öelda oli Kell just äsja tulnud läbi ühele jõukale kaupmehele kuuluva maja hoovimüüri linnas, mida kutsuti Disaniks. Disan oli kokkuvõttes väga meeldiv koht.

      Windsor seda ei olnud.

      Muljet avaldav, seda kindlasti. Aga mitte meeldiv.

      Seina ääres seisis marmorlaud ning sellel ootas teda kauss veega nagu ikka. Kell pesi puhtaks oma verise käe ja ka hõbekrooni, mida oli läbipääsuks kasutanud, riputas siis paela, mille otsas münt rippus, endale kaela ja pistis mündi jälle kaeluse vahelt sisse. Taamale jäävast hallist oli kuulda jalgade sahinat ning teenijate ja valvurite tasast kõnekõminat. Kell oli valinud eeskambri just selleks, et neid vältida. Ta teadis väga hästi, kui vähe tema siinviibimine asevalitsejast printsile meeldis, ja viimane asi, mida Kell soovis, oli audients koos hulga kõrvade, silmade ja suudega, mis tema külaskäigu iga pisiasja troonile ette kannavad.

      Laua ja kausi kohal rippus kuldraamis peegel ning Kell silmitses kiiresti oma peegelpilti – tema punakaspruunid juuksed langesid ühele silmale ja ta ei hakanud neid sättima, kuigi viivitas silmapilgu, et kuueõlgasid siluda –, enne kui astus kahepoolsest uksest sisse, et kohtuda oma võõrustajaga.

      Ruum oli lämmatavalt palav – aknad olid riivis, hoolimata sellest, et väljas paistis olevat kena oktoobrikuine päev – ning koldes mühises lämbe tuli.

      George III istus kamina kõrval, kõhetu kogu kuningarüüs näiliselt veel pisem, puutumata teekandik ta põlvede ees. Kui Kell sisse astus, pigistas kuningas tooli servi.

      „Kes seal on?” hõikas ta pead pööramata. „Röövlid? Kummitused?”

      „Vaevalt et kummitused vastaksid, Teie Majesteet,” ütles Kell oma tulekust märku andes.

      Põdura kuninga näol levis kõdunevaid hambatüükaid paljastav naeratus. „Isand Kell,” sõnas ta. „Lasksite mul ikka oodata.”

      „Mitte rohkem kui kuu,” ütles Kell lähemale astudes.

      Kuningas George vidutas oma pimedaid silmi. „Kauem ikka, olen selles kindel.”

      „Ma kinnitan teile, et ei ole.”

      „Teie jaoks võib-olla mitte,” ütles kuningas, „aga hullude ja pimedate aeg kulgeb teistmoodi.”

      Kell naeratas. Täna oli kuningas heas vormis. Alati see nii ei olnud. Kell ei teadnud kunagi, millises seisus ta Tema Majesteedi eest leiab. Võib-olla tundus möödunud aeg pikemana kui kuu sellepärast, et Kelli viimase külaskäigu ajal oli kuningas oma meeleolude küüsis ja Kell suutis vaevu ta muserdatud närve niipalju rahustada, et talle sõnum edasi anda.

      „Võib-olla on vahetunud hoopis aasta,” jätkas kuningas, „ja mitte kuu.”

      „Ah, ka aasta on sama.”

      „Ja mis aasta see õigupoolest ongi?”

      Kelli kulm tõmbus kipra. „Tuhat kaheksasada üheksateist,” vastas ta.

      Kuningas George’i ilme tõmbus korraks pilve, siis aga raputas ta lihtsalt pead ja ütles: „Aeg,” just nagu oleks see üksainus sõna kõiges süüdi. „Istuge, istuge,” lisas ta käeviipe saatel. „Kindlasti leidub siin kuskil veel mõni tool.”

      Ei leidunud. Ruum oli jahmatavalt lage ja Kell oli kindel, et uksi avati ja lukustati väljastpoolt, mitte aga seest.

      Kuningas sirutas oma pahkliku käe. Sõrmused olid temalt ära võetud, et ta ei saaks endale haiget teha, ja ta küüned olid lihani lühikeseks lõigatud.

      „Mu kiri,” ütles kuningas ja üürikeseks hetkeks nägi Kell George’i sellisena, nagu mees kunagi oli. Kuninglikuna.

      Kell patsutas kuuetaskuid ja taipas, et oli unustanud läkitused enne ümberriietumist välja võtta. Ta sikutas jaki seljast, pööras korraks jälle punasele poolele ja tuhnis selle voltide vahel, kuni leidis ümbriku. Kui ta selle kuningale pihku surus, silitas kuningas seda ja paitas vahapitserit – punase trooni embleemi, karikat koos tõusva päikesega –, tõstis siis paberi nina juurde ja hingas sisse.

      „Roosid,” sõnas ta nukralt.

      Ta pidas silmas võluväge. Kell ei pannud kunagi tähele nõrka aromaatset Punase Londoni hõngu, mida ta riietest õhkus, aga alati, kui ta reisis, juhtus keegi ikka märkima, et ta lõhnab värskelt lõigatud lillede järele. Osa mainis tulpe. Teised liiliaid. Krüsanteeme. Pojenge. Inglismaa kuningas tundis alati roosilõhna. Kellil oli hea meel kuulda, et lõhn oli meeldiv, isegi kui tema seda ei tundnud. Ta tundis Halli Londoni lõhna (suits) ja Valge Londoni oma (veri), aga Punane London lõhnas tema jaoks lihtsalt kodu moodi.

      „Tehke see minu eest lahti,” juhendas kuningas. „Aga ärge pitserit rikkuge.”

      Kell tegi, nagu kästud, ja võttis sisu välja. Kordki oli ta tänulik, et kuningas enam midagi ei näinud, sest nii jäi tal teadmata, kui lühike see kiri oli. Kolm nappi rida. Viisakusavaldus põdurale kroonitud peale, ei midagi enamat.

      „See on minu kuningannalt,” selgitas Kell.

      Kuningas noogutas. „Jätkake!” käskis ta, manades näole suursuguse ilme, mis oli vastuolus tema hapra kogu ja väriseva häälega. „Jätkake.”

      Kell neelatas. „Tervitused Tema Majesteedile kuningas George III-le,” luges ta, „naabertroonilt.”

      Kuninganna ei nimetanud seda punaseks trooniks ega saatnud terviseid Punasest Londonist (kuigi linn oli jõe kõikjale imbuva valguse tõttu tõepoolest üsna erepunane), sest ta ei vaadanud asja selle pilguga. Nii talle kui ka kõigile teistele, kes elasid ainult ühes Londonis, polnud õieti vajadust neid üksteisest eristada. Kui ühe valitseja teisega suhtles, nimetati neid lihtsalt teisteks või naabriteks või vahetevahel ka (ja eriti just Valget Londonit silmas pidades) vähem viisakate nimetustega.

      Viisi, kuidas Londonitel vahet teha, oli vaja ainult neil vähestel, kes said ühest teise rännata. Ja nõnda oli Kell – inspireerituna kadunud linnast, mida