Meluha surematud. Amish Tripathi

oma hobused jätnud valitsuse poolt ülalpeetavasse postijaama, ületasid nad Ravi jõe, mis asus Hariyupa, Hari linna, lähedal. Shiva viivitas pisut teeleminekuga, imetledes Hariyupa linna kaugusest. Tema sõdurid püsisid väsimatult Shiva lähistel. Nad olid teisel pool Ravi jõge asuvast peatuspunktist endale uued hobused laenutanud. Hariyupa oli palju suurem kui Srinagari linn ja nägi ka väljast suurejooneline välja. Shiva tahtis minna ning uurida seda majesteetlikku linna lähemalt, kuid see oleks tähendanud Devagirisse jõudmise edasilükkumist. Shiva märkas, et Hariyupa linna kõrval teostatakse suuremat sorti ehitusprojekti. Ehitati uut platvormi, kuna Hariyupa rahvastik oli kõvasti kasvanud ning inimesed vajasid uusi elamuid.

      Kuidas pagana pärast nad küll neid platvorme maa seest üles tõstavad?

      Shiva lubas endale, et kui ta kunagi aega saab, siis läheb ta ehitusplatsile, et vastus leida. Samal ajal kui Shiva uuris ümbrust, rääkis Nandi hobuse seljast maha tulemata ületuskoha kapten Jattaaga.

      “Proovige vältida teed, mis läheb läbi Jratakgiri,” soovitas Jattaa. “Eile õhtul toimus seal terroristide rünnak. Kõik brahminid tapeti ja küla tempel tehti maatasa. Vaenlased põgenesid enne, kui uued sõdurid appi jõudsid.”

      “Millal, jumal Agni nimel, me neile vastu astume? Me peaksime nende riiki ründama!” urises silmanähtavalt ärritunud Nandi.

      “Ma vannun Isand Indra nimel, et kui ma ühe neist Chandravanshi terroristidest kätte saan, siis lõikan ta kere pisikesteks tükkideks ja toidan koertele!” vastas Jattaa, surudes käe vihaselt rusikasse.

      “Jattaa! Me oleme Suryavanshi järgijad. Me ei või mõelda sellist sorti barbaarsest sõjakäitumisest nagu see!” ütles üllatunud Nandi.

      “Kas siis terroristid järgivad sõjareegleid, kui nad meid ründavad? Nad ju tapavad julmalt relvituid mehi!”

      “See ei tähenda, et meie käituksime samamoodi nagu nemad, kapten. Meie oleme Meluhast!” Nandi raputas kurvalt pead.

      Selle peale ei vastanud Jattaa enam midagi. Ta jälgis hoopis Shivat, kes seisis kaugemal, neid oodates.

      “Kas ta reisib sinuga koos?” uuris mees.

      “Jah.”

      “Ta ei kanna kasti amuletti. Kas ta on üks nendest uutest immigrantidest?”

      “Jah,” vastas Nandi monotoonselt, tundes kõigi Shiva kohta käivate küsimuste puhul ebamugavust.

      “Ning te lähete Devagirisse, jah?” küsis Jattaa aina suureneva kahtlusega, puurides silmadega Shiva kaela. “Ma olen kuulnud jutte, mis tulevad Srinagarist, et…”

      Nandi segas järsult Jattaale vahele: “Tänan teie abi eest, kapten Jattaa.”

      Enne kui Jattaa oma kahtluse kinnitamiseks midagi jõudis ette võtta, ronis Nandi ruttu mööda platvormi oma hobusele ja ratsutas Shiva suunas. Jõudes sinna ta sosistas “Me peaksime lahkuma, mu isand.”

      Shiva ei kuulnud teda. Ta vaatas hämmeldunud pilgul, kuidas järsult oli uhke kapten Jattaa oma põlvedele vajunud. Jattaa vaatas täpselt Shivale silma ning tema käed olid seatud austust avaldavaks namasteks. Tundus, nagu mõmisenuks ta kiirelt mingit teksti, millest Shiva aru ei saanud. Ta polnud kindel, kuid tundus, et kapten nutab seda tehes. Shiva raputas nördinult oma pead ja sosistas: “Miks?”

      “Me peaksime kohe lahkuma, mu isand,” vastas Nandi natuke valjemalt.

      Shiva pööras hobuse tema poole, noogutas ning nad suundusid sellest kohast eemale.

      Nad sõitsid mööda sirge joonena kulgevat teed edasi. Shiva heitis pilgu vasemale, kus Nandi oma vaprat hobust edasi ergutas. Ta pööras ümber ja polnud üllatunud, nähes oma kolme ihukaitsjat sõitmas täpselt sama kaugel kui kogu aeg. Mitte liiga lähedal, samas mitte ka liiga kaugel. Shiva pilk peatus Nandi ehetel, mis ei tundunud ainult kaunistusteks olevat. Nandi kandis kahte amuletti oma kogukal paremal käel. Esimesel olid erinevad tähistusjooned, mille mõttest Shiva aru ei saanud. Teisel plaadil oli kujutis, mis nägi välja nagu loom. Arvatavasti pull, kui ta söövitatud kujutisest õigesti aru sai. Ühel temal kullast kettidest rippus kuldne ripats, mis kujutas täiusliku ringi sees päikest, mille kiired ulatusid ringist väljapoole. Teine ripats oli üleni pruun ning ovaalne, see nägi välja nagu seeme, milles oli palju väikesi looklevaid uurdeid.

      “Kas sa võid mulle rääkida oma ehete tähendusest või on ka see üks neist riiklikest saladustest nagu minu legend?” noris Shiva.

      “Loomulikult ma võin, mu isand,” vastas Nandi naljast aru saamata. Ta osutas esimese amuleti poole, mis oli seotud ümber tema käe kuldse siidist lõngaga.

      “See amulett näitab, millisesse kasti ma kuulun. Jooned, mis siia peale on tõmmatud, sümboliseerivad Parmatma, kõikvõimsa, õlgu. See tähendab, et mina olen üks kshatriyatest.”

      “Kui ma õieti aru saan, siis on igal kastil kindlalt paika pandud juhtnöörid, mis aitavad esindada oma kuuluvust?”

      “Teil on täielik õigus, mu isand. Teis on silmapaistev intelligentsus.”

      “Ei, vaevalt küll. Teie rahvas on lihtsalt äärmiselt ettearvatav.”

      Nandi naeratas, kui Shiva jätkas. “Mis need teised siis on?”

      “Mis on mis, mu isand?”

      “Brahminite, vaishyade ja shudrade sümbolid.”

      “Noh, kui jooned on tõmmatud nii, et sümboliseerida Parmatma pead, siis selle kandja peab olema brahmin. Vaishya märgiks on liinid, mis moodustavad Parmatma reied. Parmatma jalgade kujutise kandja peab olema aga shudra.”

      “Huvitav,” lausus Shiva kortsus kulmuga. “Ma kujutan ette, et shudrad pole eriti rahul oma kohaga.”

      Nandi oli Shiva kommentaarist üllatunud. Ta ei saanud aru, miks shudrad ei peaks rahul olema oma ammu ette määratud sümboliga. Ometi ei vastanud Nandi midagi, kuna kartis olla lahkarvamusel oma isandaga.