Meluha surematud. Amish Tripathi

et ma su sõber olen.”

      “Mul on vaja seda teha, puupea. Põhjus, miks mul on vaja seda teha, peitub selles, et sina oled selle ülesande jaoks tegelikult rohkem pädev kui mina.”

      Bhadra astus sammu lähemale ja embas Shivat. “Ei, Shiva. Ma pole parem. Isegi mitte oma unistustes.”

      “Jää vakka! Kuula mind nüüd tähelepanelikult,” ütles Shiva, kui Bhadra talle nukralt naeratas. “Ma ei usu, et gunad oleksid siin ohus. Vähemalt mitte sama palju, kui nad Kailashi mäel olid. Sellest hoolimata, kui sa tunned, et vajad abi, siis mine küsi seda Ayurvati käest. Ma jälgisin teda, kui meie hõim haige oli. Ta näitas välja ääretut kohusetundlikkust meie päästmise nimel. Teda võib usaldada.”

      Bhadra noogutas ning embas Shivat veel kord, enne kui pöördus, et ruumist lahkuda.

      Ayurvati koputas viisakalt uksele. “Kas ma võin siseneda, mu isand?”

      See oli esimene kord, mil arst oli tulnud Shiva lähedusse peale seitse päeva tagasi juhtunud intsidenti. Ayurvati jaoks tundus see nagu terve eluaeg. Kuigi naine nägi välja igapäevaselt enesekindel, oli temas tegelikult väike erinevus. Ta nägi välja nagu keegi, keda on puudutanud miski jumalik.

      “Tule sisse, Ayurvati. Palun lõpeta minu kutsumine isandaks, see pole vajalik. Ma olen siiani seesama harimatu immigrant, keda sa kohtasid mõned päevad tagasi.”

      “Ma siiralt vabandan selle kommentaari pärast, mu isand. See oli minust vale ja ma olen nõus vastu astuma karistusele, mille te leiate minu jaoks sobiva olevat.”

      “Mis sul viga on? Miks ma peaksin tahtma sind karistada selle eest, et sa rääkisid ausalt? Miks see neetud sinine kael peaks midagi muutma?”

      “Te avastate põhjuse varsti, mu isand,” sosistas Ayurvati Shivale kummardades. “Me oleme oodanud teid sajandeid.”

      “Sajandeid!? Püha järve nimel, miks? Mida suudan mina teha, mida teie targad inimesed teha ei suudaks?”

      “Imperaator seletab sulle, mu isand. Piisab sellest, et pärast kõike, mida ma sinu hõimult kuulnud olen, siis pole paremat inimest, kes oleks võinud Neelkanth olla.”

      “Rääkides minu hõimust, siis ma ütlesin neile, et kui nad vajaksid millegagi abi, võivad nad alati sinu poole pöörduda. Ma loodan, et sellest ei tule sulle probleeme.”

      “See on minu jaoks au, kui ma saaksin neid abistada, mu isand.”

      Seda öeldes kummardas naine Shiva jalgade juurde, nagu India kommete kohaselt kellegi jumaldamisel tehakse. Shiva tundis ennast alistatuna, kui suurem osa meluhalasi nii tegid, kuid kui Ayurvati kummardas, siis astus ta sammu tagasi.

      “Mida põrgut sa teed, Ayurvati?” küsis kohkunud Shiva. “Sa oled arst, elu andja! Ära häbista ennast mu jalgade katsumisega.”

      Ayurvati vaatas Shivat, tema silmad särasid imetlusest ja pühendumusest. See on naise arust just õige inimene, kes on Neelkanthiks olemise vääriline.

      Nandi sisenes Shiva tuppa safrankollase riidega, mille igale sentimeetrile oli tikitud sõna “Ram”. Ta palus, et Shiva selle endale ümber õlgade mässiks. Samal ajal, mil Shiva seda tegi, luges Nandi vaikselt lühikese palve nende ohutu reisi eest Devagirisse.

      “Meie hobused on väljas ootamas, mu isand. Võime lahkuda siis, kui valmis olete,” lausus Nandi.

      “Nandi,” sõnas Shiva ärritatult. “Mitu korda ma pean sulle seda ütlema? Minu nimi on Shiva. Ma olen su sõber, mitte sinu isand.”

      “Oh ei, mu isand,” ehmus Nandi.”Sa oled Neelkanth. Sina oled kõigi isand. Kuidas ma võiksin kasutada sinu nime?”

      Shiva pööritas oma silmi ning raputas oma pead nördinult, vaadates ukse poole. “Ma tõesti annan alla! Kas me võime nüüd lahkuda?”

      “Loomulikult, mu isand.”

      Nad lahkusid toast, et näha väljas kolme sõdurit hobustel juba kannatlikult ootamas. Nende kõrval seisid veel kolm hobust. Üks hobune oli mõeldud kandma pagasit ja ülejäänud kaks Shiva ning Nandi jaoks. Hästi organiseeritud Meluha impeeriumis olid kõigi suuremate teede juurde ehitatud puhkemajad ning taasvarustumispunktid. Kui teelolijatel oli vähemalt ühe päeva moon kaasas ning piisavalt Meluha raha, siis saadi mugavalt teelt lahkumata osta kõike vajaminevat, et vähemalt kuu vastu pidada mistahes suunas liikudes.

      Nandi hobune oli köidetud väikse platvormi kõrvale. See oli seatud nii, et madal trepp viis kuni hobuse küljeni, kust üles sai. Kuna Nandi oli ülekaaluline, oli see nutikas lahendus, kuna muidu oleks see sõjamehele lihtne tegevus olnud tema jaoks suur probleem. Shiva vaatas Nandi hiiglaslikku keret ja siis tema õnnetut hobust ning uuesti Nandi poole.

      “Kas meluhalastel pole reegleid loomade kaitseks julmuse vastu?” küsis Shiva oma kõige siirama näoga.

      “Loomulikult on, mu isand. Väga kindlad reeglid. Meluhas on kõik elav püha. Isegi selleks on kindlad reeglid, kuidas ja millal võib loomi tappa, nagu näiteks…”

      Järsult jäi Nandi vait. Tema aeglane mõistus jõudis Shiva naljale lõpuks järele. Nad mõlemad hakkasid naerma ning Shiva lõi sõbramehelikult vastu Nandi selga.

      Shiva järgis koos oma saatjaskonnaga Jhelumi jõe liikumist, mis jätkas oma võimsat möirgamist mürinal, langedes Himaalaja mäestiku madalamast osast. Jõudes maalilisele tasandikule tormiline jõgi rahunes ning voolas sujuvalt edasi. Piisavalt rahulikult, et reisiseltskond otsustas minna ühele paljudest ühiskondlikest transpordipraamidest, millega sai kiirelt seilata Srinagarist alla Brihateshpurami.

      Sealt edasi suundusid nad itta läbi Punjabi maakonna, mis oli impeeriumi põhjapoolseks südameks. Punjab tähendaski otsetõlkes “viie jõe maa” ehk maa-ala Induse, Jhelumi, Chenabi, Ravi ning Beasi vahel. Neli ida poole jäävat jõge püüdsid liituda suurejoonelise Induse jõega, mis voolas nendest lääne pool. Neil õnnestus see viimaks peale keerdunud teekonda läbi rikkaliku loodusega Punjabi maakonna. Indus ise leidis lõpuks mugava olemise ja kodu otsatus, kõikehaaravas ookeanis. Mõistatus, mis on ookeani lõpuks, oli veel vastuseta.

      “Mis on Ram?” päris Shiva sõna kohta, mis vaatas talle vastu kollaka riide igalt sentimeetrilt.

      Kolm sõdurit, kes Nandit ja Shivat saatsid, hoidsid end neist viisakal distantsil. Piisavalt kaugel, et mitte kuulda ühtegi juttu, mis neid ei puudutanud, kuid siiski lähedal, et olla valmis Shivat kaitsma esimese ilmuva ohu puhul. See oli Meluha kaitseväe standardina paika pandud.

      “Isand Ram oli imperaator, kes pani aluse meie eluviisile, mu isand,” vastas Nandi.

      “Ta elas kusagil tuhat kakssada aastat tagasi. Isand Ram pani paika kogu meie süsteemi, reeglid, ideoloogiad, ühesõnaga kõik. Tema valitsusaega teatakse kui “Ram Rajya”. Terminit “Ram Rajya” peatakse kuldseks standardiks sellele, kuidas ühes impeeriumis peaks valitsema, et luua perfektne elu kõigile kodanikele. Meluhat juhitakse siiani tema põhimõtetest lähtuvalt. Jai Shri Ram.”

      “Ta pidi olema erakordne mees, sest ta lõi tõesti paradiisi maa peale.”

      Shiva ei valetanud seda öeldes. Ta tõesti arvas, et kui kusagil peaks olema paradiis, siis see ei saanud olla eriti palju erinev Meluhast. See oli külluslik maa, kus valitses peaaegu taevalik täiuslikkus. See oli impeerium juhitud kindlate reeglite järgi, mida järgis iga meluhalane, kaasa arvatud imperaator ise. Riigis elas umbes kaheksa miljonit elanikku, kes kõik tundusid olevat hästi toidetud, terved ja jõukad. Keskmine intelligentsitase oli kõigi teiste tolle aja tsivilisatsioonidega võrreldes äärmiselt kõrge. Nad olid küll natuke liig tõsised, kuid kahtlemata viisakad ja hästi kasvatatud inimesed. See tundus tõesti olevat veatu ühiskond, kus kõik olid oma kohast teadlikud ning käitusid täpselt sellele vastavalt. Neil oli lausa kinnisideeks kujunenud teadlikkus oma kõigist kohustustest. Lihtne tõde jõudis järsult