Jäätisemüüja. Sari Moodne aeg. Katri Lipson

ja hakkan pikalt-laialt seletama, miks kuusemetsad pole mulle kunagi meeldinud. Väljastpoolt on nad uhked ja seestpoolt just niisugused. Kuused kasvavad nii tihedalt, et igasugune alustaimestik sureb, nad lämmatavad ka üksteist ja on kõik kuni poole tüveni ühed risuhunnikud … Ja siis need vastikud hiigelsipelgad, kes okaste keskel ringi sibavad ja ämblikuvõrgud, sama paksud nagu kuusetüvedel kasvav samblik … kuidas ma vihkan seda tüüpi metsi, need on nii liigivaesed, iseennast pilgeni täis, läbitungimatud ja sünged …

      1947. aasta on raske, kui mõelda loomingulisele tööle. Tulevase ühiskonnakorralduse visandamine sunnib maailma taanduma murtud toonidesse. „Jäätisemüüja” tegelastegaleriis tõuseb probleem kõige kriitilisemalt esile ühejalgse mehe tegelaskujus. Režissöör oleks ühejalgset meest hea meelega rohkemgi kasutanud, aga pärast tõsist kaalumist ilmub mees vaatajate ette alles päris lõpus, tegelikult ainult vilksatab korraks. Kust ta siis üleüldse välja ilmus? Jalakönt protektoraadi aastail, see nõuab seletust. Aga kui seletus antakse, leidub alati keegi, kes ei saa või ei taha seda uskuda.

      On kõrgesse rohtu kusevad sõdurid, aga nende jutust ei saa aru, pealegi on nii pime, et ka nende mundrite järgi ei ole võimalik midagi otsustada. Erootikale võib ju lihtsalt möödaminnes vihjata, aga sõdureid peab näitama koos kõigi värvide ja paeltega, et asi oleks selge. Nad ei tohi mingil juhul jääda ebamääraseks. Mis sellele nüüd järgneb? Hakatakse läbisegi tulistama: omad omasid, vaenlased üksteist. Ühejalgne mees ilmub võtteplatsile ei tea kust, aga kindlasti sealt, kuhu jäi tema teine jalg. Ta hoiab tagaplaanile, veedab aega kõrges rohus proua Nĕmcová puukuuri taga, vihmaveetünni kõrval. Pärastlõunal viib keegi talle süüa ning ta ei näe seal, selles poosis, põlvedele toetudes ja suppi lürpides välja mingil moel teistest erinev.

      „Kas te olete näitleja?”

      „Olen.”

      „Aga siis … andke andeks … siis te peate ju alati mängima ühte ja seda sama rolli. Ühe jalaga meest.”

      „Arvate?”

      „Noh, mis siin arvata.”

      „Aga see pole ju seesama mees. Neil kõigil on lihtsalt juhtumisi üks jalg.”

      „Nojah, teil on muidugi õigus … Keda ma ise mängin? Naisi, kellel on kaks jalga!”

      Mulle tikub naer peale.

      „Kas ma tohin seda lähemalt vaadata?”

      „Praegu?”

      „Kas see on teie arvates imelik?”

      „Sugugi mitte.”

      „Lähme keldrisse. Kas te saate trepist alla?”

      Lähme trepist alla proua Nĕmcová katlamajja. Süütan laest rippuva tuhmi kuplita elektripirni. Mees hakkab harjunud liigutusega püksisäärt üles käärima.

      „Kas te saaksite selle tervenisti ära võtta?”

      „Proteesi või?”

      „Kas see on tülikas?”

      Mehe näole ilmub hämaruses kerge naeratus.

      „Mis teile nalja teeb?”

      „Millegipärast tahavad mehed alati näha proteesi. Naised jälle tahavad näha könti.”

      „Tõesti? See on küll huvitav. Kuigi mitte eriti üllatav. Mehi huvitav tavaliselt asjade tehniline külg. Naisi aga … kuidas seda nüüd öeldagi? Orgaaniline külg? Aga mehed, keda huvitavad teised mehed? Kas nad reedavad end mingil moel, kui paluvad teil köndi paljaks võtta?”

      „Seda viga nad ei tee, sest ma ei kuulu nende hulka.”

      (Lõpuks ometi mees, kellega saab rääkida … ja kui oleks ka vait, poleks sellestki midagi. See poleks niisama lõualõksutaja vaikimine.)

      Keeran ringi. „Mis koht see üldse on? Kuidagi kõle ja räämas. Miks seinad on nii tumedad? Kas see on söest? Või on seinad meelega mustaks määritud?”

      „Ma ei tea. Ma pole siin varem olnud.”

      „Mulle tundub, et tehnilise poole omad teavad sellest filmist kõige rohkem, nemad peavad ometi ette teadma, mida on vaja muretseda ja mida korraldada … Mida režissöör teilt nõuab?”

      „Ma teen oma teada kaasa ainult ühes stseenis,” vastab mees.

      „Kahju. Kui see tõsi on. Küllap olete kuulnud, kuidas ta töötab: ta ei räägi näitlejatele mitte midagi. Teil võib olla üks stseen. Või ka kümme.”

      „Mul on ainult üks.”

      „Olete selles nii kindel. Üks jalg, üks stseen! Kas nii või?”

      Mees istus senini ahju ees taburetil ja tõuseb nüüd püsti.

      „Ärge tõuske, kui teil on väsitav seista. Ma nägin, kui te tulite, ronisite karkudega mäest üles.”

      „Ma arvasin, et te tahate könti näha.”

      „Istuge maha. Näidake mulle.”

      Mees istub taburetile.

      „Kas te tahaksite mind aidata?”

      „On teil siis abi vaja?”

      Ta naeratab ja kergitab püksisääre üle põlve, hakkab nahkrihmu lahti tegema. Kui rihmad on lahti, võtab ta proteesi puust sääreosast kinni ja tõmbab selle köndi küljest lahti. Könti katab sukataoline riidest polster. Ta võtab ka selle ära.

      „Noh, kuidas meeldib?”

      „Ma ei tea … Miks me pidime tulema siia alla seda vaatama, salaja ja teiste eest peitu?”

      „Jah, miks?”

      „Otsekui oleks see suguelund.”

      „Kas see näeb teie arvates nii välja?”

      „Mitte ainult kuju pärast. Selles on midagi keelatut, selles, kuidas liha on kokku õmmeldud. Samasugune moonutatus ja puudulikkus nagu on meie kehade püüe olla ilus.”

      „Kuidas see juhtus?”

      „Sõja ajal.”

      „Jah, muidugi, oli ju sõda. Mõelge ometi, kas sellest on tõepoolest ainult kaks aastat! See film on aga puhas komejant. Kas me ei jõua kunagi millegi paremani kui see?”

      „Sel polnud sõjaga midagi pistmist. See oli tavaline õnnetus.”

      „Ja siis? Kas see tähendab, et teil oli rohkem õnne?”

      „Tõuske püsti. Kas suudate? Toetuge seinale.”

      Ta kuulab sõna. Surun käed tema reitele. Üks on jäme ja tugev, sest on pidanud kandma kogu keha raskust. Ja teine kõhn, kuhtunud, kuigi ta kahtlemata proovib võimelda, seda vormis hoida.

      „Kas teil on kargud, selles stseenis?”

      „On.”

      „Muidugi on. Kas teate, miks?”

      „Ma ei seisa muidu püsti.”

      „Jah, te olete nende abil tõusnud uuesti inimese asendisse, õppinud kõike algusest peale. Nüüd ma saan aru, miks te siin olete.”

      „Stseen on väga lihtne.”

      „Ei, see ei ole lihtne.”

      „Martin Jelínekiga ei saa nii juttu ajada.”

      „Kas olete proovinud?”

      „Ta on invaliid.”

      „Mis tal viga on?”

      „Mitte midagi. See on hirmus. Olla invaliid, kellele keegi kaasa ei tunne. Olla invaliid, keda kõik kadestavad. Kas te olete kunagi kohanud inimest, kellele üldse kaasa ei tunta?”

      Ta naerab, aga nii lühidalt ja teravalt, et see kõlab nagu koera haukumine. „Rohkem kui ühte …”

      „Ma tean, mida te mõtlete. Mõned ütlevad siiski, et see pole võimalik. Kuigi alati võib ju öelda, et nad pole kohanud kõiki inimesi. Kuidas siis saab öelda, et sellist inimest