Jäätisemüüja. Sari Moodne aeg. Katri Lipson

ütlen meelega: „Õnneks on vähemalt mäed. Need on seisnud seal tuhandeid aastaid. Õnneks ei saa nendega midagi juhtuda … ” Režissöör ainult noogutab, nagu ei puutuks see üldse temasse.

      Läksin puukuuri uurima. Kopituse järele haisev hämarus. Seal olid ainult roostes tööriistad. Martin kiikas üle ukse kuuri. Ma ei tea, mis mulle sisse läks. Ütlesin Martinile: „Tomáš, aitab küll …”

      Martin vastas kohe: „Kui sa minuga ei jaksa, kuidas sa siis nendega vastu pead?”

      Sõnad tungisid noana kõhtu ja kiirgasid mu reiteni. Siis põgus naeratus ja tagasi uksepraost langevasse valgusesse.

      Hirmus leitsak. Kui higist nahka hõõruda, eralduvad määrdunud rullikesed. Täiskuu hotell. Kõigepealt pikk ja mõnulev vanniskäik. Lähen režissööri tuppa. Ja ainult sellepärast, et Martin ütles, et läheb magama. Martin istus restoranis laua teises otsas, ukse juures, sõi ja kadus. Naised keerlevad igal õhtul asjatult tema ümber. Martini tuba on teisel korrusel režissööri toa kõrval. Seinad on papist. Režissööri sigaretiots hõõgub avatud akna all.

      „Sina siis arvad, et nad armuvad?”

      Ta palub mul diivanile selili heita. Sulen silmad, et mitte näha.

      „Kas nii?”

      „Esthril on saapad jalas.”

      „Miks?”

      „Ta on metsas.”

      „Aga Tomáš?”

      Ta heidab täies pikkuses minu peale pikali.

      „Kas sa saad hingata?”

      „Kuidagimoodi.”

      „Martin ei kaalu nii palju nagu mina. Martin kaalub sama palju nagu Tomáš. Esther peaks vähem kaaluma, kui ta oleks sõja ajal sama raskeid aegu näinud nagu teised, Esther kaalub rohkem kui peaks, täpselt sama palju nagu sina.”

      Ta hingab läbi avatud suu vastu mu kaela ja ütleb hetke pärast: „Ometi ei ole see erootiline stseen.”

      „Ei ole?”

      „Ei.”

      „Mis see siis on?”

      „Küll sa omal ajal aru saad.”

      „Kas Martin teab juba?”

      Ei. Martin ei tea veel. Ta magab teisel pool papist seina sulgkergena sügavat und. Kas ta ikka magab? Igatahes ajasime me ta üles. Kui vastik. Läksin teatud piirini, sest diivan on vastu Martini toa seina. Siis tõstsin telefonitoru, teatasin reception’isse, et toas number 48 on tunda suitsuhaisu. Režissöör ohkas, kergitas tagumikku … Ei, kõigepealt tagumikukergitus, siis alles ohe.

      Reception’ist tuligi keegi ja koputas Martini toa uksele. Läks aega, enne kui Martin lahti tegi. „Mis lahti?”

      „Siit helistati, et toas on suitsu.”

      „Kes helistas?”

      „Keegi naine helistas teie toast.”

      „Siin pole ühtegi naist.”

      „Aga ta helistas toast number 48.”

      „Siis ütles ta vale numbri.”

      „Ta ütles kindlasti 48.”

      „Siin ei ole mingit naist.”

      „Hea küll. Aga kas siin suitsu on?”

      „Ei ole.”

      „Kas me tohiksime kontrollida?”

      „Kas te ei usu mind?”

      „Meie vastutame tubade eest, me peame alati kontrollima, kui keegi teatab.”

      Režissöör läheb koridori:

      „Katsume nüüd kõik maha rahuneda.”

      „Kas te teate, kes helistas?”

      „Preili Zachovalová helistas.”

      „Kus preili Zachovalová on?”

      „Ta on minu toas.”

      „Kas teie toas on suitsu?”

      Kõik olid minu peale vihased. Peale Martini. Martin usub mind. Miks ma oleksin pidanud seda meelega tegema?

      Täna jälle: „Vaata Tomášt!” Seisan üksi kambris, lükkan kardinat akna eest kõrvale, et paremini näha. Tomáš lõhub tagaõues puid. Tardun paigale ega suuda näolihaseid lõdvestada. Proua Nĕmcová paneb oma käe mu õlale: „Vaata teda ometi. Ta teeb kõike sinu pärast.”

      Esther peaks tapma küüliku. See tuleks tappa Tomáše eest salaja, sest sellest valmistatakse õhtusöök, mis peab olema Tomášile üllatuseks, aga kuna Esther ei suuda Tomáše eest midagi varjata, pakub Tomáš, et teeb seda Estheri eest ja proua Nĕmcová eest salaja, aga Esther pole sellega nõus. Muidugi võib Esther ise küüliku tappa, sest ta tahab Tomášele näidata, kui lihtne see on ja proua Nĕmcovále, kust ta pärit on. Kui režissöör seda meile räägib, on surmamõistetud küülik juba tapetud. Stseeni jaoks on vaja ka elusat küülikut ja osatäitmise nimel käib küülikupuuris proua Nĕmcová tagaõues tasavägine võistlus.

      Nõuan, et saaksin kaamera ees päriselt küüliku tappa. Režissöör kaotab kannatuse. Jäeti ta ju ilma penetratsioonist Täiskuu hotelli diivanil (andumine mehele) ja nüüd peab süütu loomakese piinamine tasa tegema selle, mis naise näitlemisest puudu jääb (andumine režissöörile). Olgu öeldud, et armatsenud olen ma nii mitu korda, et selle jäljendamine on tühiasi, aga tapnud ei ole ma kunagi, igasugune vägivald on mulle vastik. Esther läheb oma pika säärega saabastes küülikupuuri juurde, selle stseeni filmimiseks ootame terve nädala vihma. Kui lõpuks sadama hakkab ja Esthri juustest tilgub vett ja küülikupuuri esine on üks suur porilomp; löön esimese kirvehoobiga küljest käpa ja alles teisega pea. Edasi läheb kõik nii hästi, et Tomáš ja proua Nĕmcová on nõus sööma Esthri valmistatud sööki. Köögis nõrutan vere välja, nülin looma ja viskan potti. Soolikad ja rupskid lõigun väikesteks tükkideks, segan hakitud sibula, soola ja pipraga ning moorin malmpannil särisevas rasvas pruuniks. Ma pole kunagi seda algusest peale ise teinud.

      Pärast võtteid sügav ja brutaalne rahuldus. Otsekui oleksin kaskadööri asemel ise triki teinud ja oma eluga riskinud.

      Aga Martin küsib, miks ma valisin just selle küüliku.

      „Mismoodi valisin?”

      „Kas sa ei mõelnud midagi?”

      „Kas sina pole kunagi loomal kaela kahekorra käänanud?”

      „Kas sa võtsid selle, kes oli kõige lähemal või selle, kes oli nurka peitu pugenud?”

      „Ma ei valinud kedagi.”

      „Neid oli kuus. Sina püüdsid ühe kinni.”

      „Nad on ju kõik ühesugused. Neil polegi võimalik vahet teha.”

      „Nii et kui sa näed midagi tolle küüliku sarnast, on tema tapmine niisama lihtne?”

      „Mismoodi sarnast? Nagu sina?”

      Uurin ahnelt tema nägu ja ma ei ole eksinud. Kuidas ta saab olla nii puutumatu? Nagu päike, mis paistab kohe järgmisel hommikul tapamaja õuele. Päike ongi kõige julmem. Eile oli ta öelnud režissöörile, et näitlejatöö pole olnud tema kutsumus. Keegi poleks tahtnud seda kuulda.

      „Pole midagi, Martin. Nad paljunevad ju nagu prussakad.”

      „Ülejäänud viis on emased. Populatsioon sureb välja.”

      Karjusin: „Mine siis ja paarita neid!”

      Läksin ära, et mitte nutma puhkeda.

      Küülikut ei kasutata. Tomáše sünnipäeval süüakse hoopis sealiha. Tomášel on nüüd ainult kaks võimalust: süüa sealiha nagu küülikuliha või siis ei peaks Tomáš üldse sealiha sööma. Nüüd võib ta olla ainult kas juut või siis mittejuut.

      Kaotasime aega. Vihma oodates