Unenägude tõlgendamine. Sigmund Freud

>

      UNENÄGUDE TÕLGENDAMINE

      Flectere si nequero superos, acheronta movebo

      EELMÄRKUS

      (ESIMESELE TRÜKILE)

      Ma usun, et üritades siin kujutada unenägude tõlgendamist, ei astu ma üle neuropatoloogiliste huvide ringist. Sest unenägu osutub psühholoogilisel kontrollimisel esimeseks ebanormaalsete psühholoogiliste moodustiste rea liikmeks, mille järgmiste liikmete seast annavad arstile praktilistel põhjustel tegevust hüsteerilised foobiad, sundkujutlused ja luulud. Sellisele praktilisele tähendusele unenägu – nagu näha – pretendeerida ei saa; seda suurem on aga selle teoreetiline väärtus paradigmana, ja kes ei mõista seletada unenäopiltide tekkimist, püüab edutult mõista ka foobiaid, sundkujutlusi ja luulusid, võib-olla ka nende terapeutilist mõjutamist.

      Sama seos, mille tõttu meie teema on oluline, kannab aga vastutust ka käesoleva töö puuduste eest. Selles käsitluses rikkalikult leiduvad murdepinnad vastavad sama rohketele puutepunktidele, kus unenägude moodustumise probleem haakub psühhopatoloogia ulatuslikumate probleemidega, mida siinkohal ei saanud käsitleda ja millele pühendatakse hilisemad käsitlused, kui selleks piisab aega ning jõudu ja materjali saadakse juurde.

      Materjali eripära, mille varal ma unenägude tõlgendamist seletan, on selle avaldamise mulle raskeks teinud. Tööst enesest tuleneb, miks kõik kirjanduses jutustatud ja tundmatutelt kogutavad unenäod ei ole minu eesmärgi jaoks kasutuskõlblikud; mul oli valida vaid omaenese unenägude ja minu juures psühhoanalüütilist ravi saavate patsientide omade vahel. Viimase materjali kasutamist takistas asjaolu, et neurootiliste omaduste sekkumine tekitas siin unenäoprotsessides soovimatuid komplikatsioone. Minu enese unenägude teatamine osutus aga lahutamatult seotuks sellega, et ma avasin oma psüühilise elu intiimasjad võõrastele pilkudele enam, kui mulle oleks meeldinud, ja enam, kui seda peab tegema kirjamees, kes ei ole mitte luuletaja, vaid loodusuurija. See oli piinlik, ent vältimatu; ma leppisin sellega, et mitte täielikult loobuda oma psühholoogiliste tulemuste tõendamisest. Loomulikult ei suutnud ma vastu seista kiusatusele väljajätmise ja asendamisega murda mõnel ebadiskreetsusel latv maha; alati, kui nii juhtus, kahjustas see otsustavalt minu kasutatavate näidete väärtust. Ma saan vaid väljendada lootust, et lugeja asetab ennast minu keerulisse olukorda, suhtub minusse mõistvalt, ja lisaks, et kõik need isikud, keda teatatud unenäod mingilgi viisil puudutavad, ei taha vähemasti unenäoelule mõttevabadust keelata.

      EESSÕNA TEISELE TRÜKILE

      Et sellest raskesti loetavast raamatust on kahe esimese aastakümne järel osutunud vajalikuks teine trükk, ei ole ma tänu võlgu mitte erialaringkondade huvile, kelle poole ma eespool seisvate lausetega pöördusin. Näib, et minu kolleegid psühhiaatrid ei ole võtnud vaevaks jõuda kaugemale esialgsest võõristusest, mida võis tekitada minu uuelaadne arusaam unenäost, ja minu kolleegid filosoofid, kes on juba kord harjunud käsitlema unenäoelu probleeme – mõne üksiku, korduma kippuva lausega – kui teadvusseisundi ripatsit, ei märganud ilmselt, et just sellest otsast saaks tuua esile kõiksugu asju, mille tulemusena tuleks meie psühholoogilised õpetused põhjalikult ümber kujundada. Teadusliku raamatukriitika käitumine võis kinnitada vaid ootust, et minu sellele teosele peaks osaks saama surnuks vaikimise saatus; ka väike salk tublisid pooldajaid, kes minu juhatusel järgivad psühhoanalüüsi arstipraktikas ja tõlgendavad minu eeskujul unenägusid, et neid tõlgendusi kasutada neurootikute ravis, ei oleks selle raamatu esimest trükki ammendanud. Nii tuleb mul tänada haritlaste ja teadmishimuliste inimeste laiemat ringkonda, kelle osavõtt on toonud mulle väljakutse võtta see keerukas ja nii mitmeti põhjapanev töö üheksa aasta järel uuesti käsile.

      Mul on hea meel öelda, et ma leidsin vähe seda, mida muuta. Siin-seal lülitasin ma uut materjali vahele, lisasin oma suurema kogemuse põhjal üksikuid uusi arusaamu, püüdsin mõned punktid uuesti läbi töötada; kõike olulist unenäo ja selle tõlgendamise kohta, nagu ka sellest tuletatavaid psühholoogilisi maksiime, ma aga ei muutnud, vähemasti subjektiivselt on see ajaproovile vastu pidanud. Kes tunneb minu muid töid (psühhoneurooside etioloogiast ja mehhanismist), teab, et ma ei ole kunagi poolikuid asju valmite pähe välja andnud ja olen alati püüdnud muuta oma väiteid vastavalt oma edenevale arusaamisele: unenäoelu valdkonnas võisin ma oma esimeste teadete juurde püsima jääda. Töötanud pikki aastaid neuroosiprobleemidega, olen ma korduvalt löönud kõikuma ja nii mõneski asjas eksinud; ikka ja jälle on just „Unenägude tõlgendamine” olnud see, kust olen jälle leidnud oma kindluse. Minu ohtrad teaduslikud vastased ilmutavad seega kindlat instinkti, kui nad just unenägude tõlgendamise alal ei taha mulle järgneda.

      Ka selle raamatu materjal, need mu enese unenäod, mis on sündmuste käigus väärtuse minetanud ja millest on üle saadud ning mille varal ma selgitasin unenägude tõlgendamise reegleid, näitasid revideerimisel üles püsimisvõimet, mis astus muudatustele vastu. Sellel raamatul on minu jaoks veel teinegi subjektiivne tähendus, mida suutsin mõista alles selle lõpetamise järel. See osutus osaks minu eneseanalüüsist, reaktsiooniks mu isa surmale, seega otsustavale sündmusele, kõige teravamale kaotusele mehe elus. Kui ma olin seda mõistnud, tundsin end võimetuna kustutama selle toime jälgi.1 Lugeja jaoks võib aga olla ükskõik, millise materjali varal ta õpib unenägusid hindama ja tõlgendama.

      Kus ma ei suutnud vältimatut märkust vanasse konteksti sobitada, viitasin ma selle pärinemisele teisest käsitlusest nurksulgudega.2

Berchtesgaden, suvi 1908

      EESSÕNA KOLMANDALE TRÜKILE

      Kui selle raamatu esimese ja teise trüki vahele jäi üheksa aastat, siis vajadus kolmanda järele ilmnes juba pisut enam kui ühe aasta möödudes. Ma võin selle muutuse üle rõõmu tunda; kui enne ei tahtnud ma tunnistada, et minu töö lugejapoolne unarussejätmine oleks tõend selle väärtusetusest, siis ei tohi ma ka nüüd ilmnenud huvi pidada tõendiks töö paikapidavusest.

      Teadusliku mõistmise edenemisest ei ole jäänud puutumata ka „Unenägude tõlgendamine”. Kui ma selle 1899 kirja panin, ei olnud veel „Seksuaalteooriat” [1905d], psühhoneurooside keerulisemate vormide analüüs oli alles alguses. Unenägude tõlgendamisest pidi saama vahend, mille abil neuroose psühholoogiliselt analüüsida; sellest ajast peale on süvenenud arusaamine neuroosidest avaldanud omakorda mõju unenägude mõistmisele. Unenägude tõlgendamise õpetus ise on arenenud edasi suunas, mida selle raamatu esimeses trükis veel piisavalt ei rõhutatud. Nii omaenese kogemuse kui ka W. Stekeli tööde põhjal olen ma sellest ajast peale õppinud õigemini hindama sümbolite tähendust ja ulatust unenägudes (või pigem teadvustamata mõtlemises). Nii on nende aastate jooksul kogunenud palju asju, mida tuli arvestada. Ma üritasin neid uuendusi arvestada ning täiendasin rikkalikult teksti ja lisasin joonealuseid märkusi. Kui need täiendused ähvardavad vahel murda läbi kujutatu piiride või kui siiski kõikides kohtades ei ole õnnestunud tõsta varasemat teksti meie tänaste arusaamade tasemele, siis palun ma raamatu nende puuduste pärast vabandust, sest need on meie teadmiste kiireneva arengu tulemused ja märgid. Ma söandan ka ennustada, mille poolest erinevad „Unenägude tõlgendamise” hilisemad trükid – kui nende järele peaks tekkima vajadus – käesolevast. Need peaksid ühelt poolt püüdma enam läheneda rikkalikule kirjanduslikule ainesele, müütidele, keelekasutusele ja folkloorile, teiselt poolt käsitlema veelgi põhjalikumalt, kui see oli siinkohal võimalik, unenäo seoseid neuroosi ja vaimuhäiretega.

      Härra Otto Ranki teened täienduste väljavalimisel on olnud väärtuslikud, trükipoognaid korrigeeris vaid tema. Ma olen talle ja paljudele teistele tänu võlgu nende kaasabi ja paranduste eest.

Viin, kevad 1911.

      EESSÕNA NELJANDALE TRÜKILE

      Möödunud aastal (1913) valmis dr A. A. Brillil New Yorkis selle raamatu tõlge inglise keelde. („The Interpretation of Dreams”, G. Allen & Co., London.)

      Härra dr Otto Rank ei hoolitsenud sel korral mitte ainult korrektuuri eest, vaid rikastas teksti ka kahe iseseisva täiendusega (Lisa 6. peatükile.)

Viin, juuni 1914.

      EESSÕNA VIIENDALE TRÜKILE

      Huvi „Unenägude tõlgendamise” vastu ei raugenud ka /1./ maailmasõja ajal ja veel

1

[Freudi isa suri 1896. Viited Freudi tollal liigutanud tunnetele leiduvad ta kirjas Fließile 2. novembrist 1896 (Freud, 1950a, 50. kiri).]

2

[Lisa 1914] Järgmistes trükkides [alates 4. trükist] jäeti need jälle ära.