Eluterve kärgpere käsiraamat. Katrin Saali Saul

on see tõepoolest mõlema partneri äratundmine, et suhe ei toimi ning huvi ja tahtmist seda parandada ei ole. Nii sünnib otsus minna lahku.

      Sagedamini leiab aset siiski variant, kus vaid üks partner otsustab edasi liikuda. Emotsionaalse suhte täielikust purunemisest, eriti veel siis, kui suhte vajakajäämistest tingituna on emotsionaalne liit loodud kellegi teisega, tagasiteed praktiliselt pole. Kärgpere loomiseks on eeldus olemas.

      Loovterapeut Ethel Espenberg ja gestaltterapeut Kaire Valgeväli6 sõnastavad väga tabavalt suhte olemuse: „Suhe on kahe üksteise arenguks olulise inimese vaheline energia- ja infovoog (vahel ka lendavate taldrikute voog). Ja kui kaob olulisus arenguks või katkeb voog, siis ongi aeg ümber saanud. Kõik meie ümber ju sünnib millalgi, elab millestki ja samuti sureb, kui aeg sealmaal.”

      Suhte alguspäevil ei seo partnereid enamasti veel mitte midagi peale emotsionaalse sideme ja usu ühisesse tulevikku. Siis, kui lahkuminekumõtted peas ringlevad, on elu jõudnud punkti, kus partnereid seovad lapsed, kinnis- ja vallasvara, laen, koduloom, sotsiaalne võrgustik ja ühine minevik, aga emotsionaalne side on kõige eelneva soetamise ja hoidmise käigus katkenud ning vähemalt ühel partneril on kadunud usk ühisesse helgesse tulevikku.

      Sageli püsivad paarilised pärast emotsionaalse sideme lõdvenemist ja katkemist ikka veel päris kaua koos. Harjumusest, kohustusest, abielutõotuse pärast. Aga tihti ka selle pärast, et inimesel pole usku, et ta leiaks mujalt endale selle tõelise, rahuldustpakkuva suhte. Kui suhe ei toonud pikka õnne, siis kus on garantii, et järgmine kord paremini läheks? Ikka kuuleb ju ümberringi, et pikast kooselust kaovadki soojad suhted ja hellus. Või kui ka usk helgemasse tulevikku on südames olemas, mõeldakse nii mõnigi kord, et püsin siiski omas suhtes, kuni ehk mõne ime läbi kogen midagi erilist. Küll siis vaatan.

      Mõnikord on tõepoolest armastus asendunud vastastikuse ükskõiksuse ja totaalse huvipuudusega, aga väga tihti valitakse lahkumineku tee ka siis, kui lihtsalt ei osata enam midagi ette võtta. Emotsionaalse sideme lõplikku katkemist pole veel toimunud, aga tülid hävitavad mõlemat ning tundeid (vähemalt negatiivseid) jagub edaspidiseks (vähemalt ühele osapoolele) veel pikaks ajaks. Ning kui siis üks partner liigub edasi järgmisesse suhtesse, teeb ta seda sageli enda ja/või partneri emotsionaalse pagasiga.

Suhe kui laevuke

      Kasutaksingi siin natuke laevandusterminoloogiat, et illustreerida kujunenud olukorda. Pisut aega kai ääres seismist pärast suhtepaadist väljaastumist ei tee paha, sest kohe ühest paadist teise astumine tekitab lisaturbulentsi mõlemas paadis. Ei oska siin keegi öelda, kui palju aega on piisav. Eelmine paat pole lahkumisest veel stabiilne ning partneri hüpe uude paati annab loksumisele vaid hoogu juurde.

      Kui need kaks laevukest nüüd kõrvuti seisavad, loksuvad nad mõnikord veel kaua. Eriti sel juhul, kui lahkuja peab tekkinud kärgsuhte tõttu ka last pidevalt ühest paadist teise tõstma. Või tahab ta ära seilata, laps pardal, ilma toimivate kokkulepeteta, kuidas laps ka teises paadis käia saab. See tekitab eelmises paadis nii palju negatiivseid emotsioone, et too laevuke võib lausa kummuli käia, mis põhjustab omakorda lahkuda soovijas hirmu ning võib lisaks tekitada lapsele pikaajalise psühholoogilise merehaiguse.

      Nii süüdistabki kumbki paat teist paati, et too teda loksutab. Vanale paadile kehastab uus paat kõike maailma kurja. Ning uues paadis võib tekkida tüli just vana paadi pärast. Mõnikord jääb lahkuja suisa kahe paadi vahele. Mõnikord tahaksid paadid juba eri teed sõuda, aga lõpetamata asjade pärast eelmise paadi elukorralduses pole seda võimalik veel teha.

Ideaalne lahkuminek versus tegelikkus

      Ideaalsel juhul astuvad lahutajad esimese sammuna suhtest välja. Puhkavad ja kosuvad, enne kui nad uude suhtesse astuvad. Et tormid ja tungid jõuaksid raugeda, vesi settida ja paarilised uue olukorraga harjuda, laps(ed) vanemate siseheitluse tulemustega kohaneda. Nii saaksid endised partnerid rahuneda. Lõpeb ju vaid paarisuhe, naise ja mehe vanemlik suhe jääb kestma. Nii kauaks, kuni laps (või lapselaps) elab. Ideaalsel juhul asendab paarisuhet nüüd edaspidi sõbralik, hooliv vanemlus, kus mõlemal on endiselt kohustused ja õigused lapse suhtes ning hoolitakse ka teisest partnerist kui kaasvanemast. Hea lahkumineku korral on emotsionaalne seotus ekspartneriga läbi ning iseenda terviklik minapilt kui toredast ja hakkamasaavast inimesest taastunud.

      Ja alles siis, kui eelmine suhtepaat on oma kõikumise tormi tagajärjel lõpetanud, on mõistlik astuda uude suhtesse. Lootusega, et vanast suhtest saadud kogemused ja õppetunnid ei kordu, et ollakse targemad. Targemad just selles vallas, et väärtustada paarisuhet, seda hoidvat emotsionaalset sidet ja avatud suhtlust oma vajaduste, tunnete, mõtete, murede ja soovide selgeks tegemisel. Ja targemad selles, et vaid enda vajadusi silmas pidades kaugele ei seila. Partneri vajadused on sama olulised. Kõige olulisem on koostöö vastastikuste vajaduste pühendunud rahuldamisel. Siiras vastastikune soov ja hoolimine oma partneri õnnest.

      1

      Sellele väitele leiab ohtralt tõestust näiteks Richard Dawkinsi raamatus „The Selfish Gene”

      2

      ”The Truth about Cinderella. A Darwinian View of Parental Love” Martin Daly & Margo Wilson 1999

      3

      John Gottman. „Why Marriages Succeed or Fail“

      4

      ”See peatükk keskendub just nendele suhtefaasidele, mis eelnevad lahkuminekule – elusündmusele, mis tavaliselt ühel kärgpere liikmel selja taga on. Suhtefaase on loomulikult rohkem, egas võimuvõitluse faasis kõik suhted ei lõpe. Harmoonilistes suhetes olijatel on õnnestunud võimuvõitluse faasi läbides edasi liikuda järgmise, mõnusa etapi juurde. Väga harvadel paaridel jääb võimuvõitlus ka pidamata, aga see on tõesti üliharv… See mõnus pühendumise faas saab olema ka kirjeldatud, aga, kannatust, pisut hiljem.

      5

      Kasutan siin raamatus põhiliselt mõistet lahkuminek, mitte lahutus. Lahutus sisaldab alati lahkuminekut, aga lahkuminek lahutust väga tihti mitte. Raamatu toimetamisel abiks olnud pereterapeut Ene Talvist arvab, et lahutus on väga suure emotsionaalse laenguga sõna igaühele, kes sellega lähedalt kokku puutub. Lausa hirmutav. Lahkuminek kõlab vähem traagiliselt, vähem lõplikult kui lahutus. Lahkuminekus on rohkem vabatahtlikkust (vähemalt ühe poole jaoks) ja vähem pinget, võitlust. Öeldakse ju küllalt sageli, et läksime sõpradena lahku. Naljalt ei öelda, et lahutasime sõpradena.

      6

      Oma blogis „Eluvaatlejad”

6

Oma blogis „Eluvaatlejad”