Eluterve kärgpere käsiraamat. Katrin Saali Saul

just surm pole lahutanud armastavaid kaasasid, on tõenäoline, et vähemalt ühe kärgpere liikme eelmine paarisuhe takerdus paarisuhte probleemidesse ning oskamatus neid probleeme lahendada viis eelmise suhte purunemiseni.

      Kärgsuhtesse astumiseks on veel üks platvorm, mis ei eelda ei surma ega lahkuminekut. Siia alla mahuvad need naised, kes on teadlikult otsustanud lapse saada paarisuhteväliselt, või need, kel see kogemata on juhtunud ja kes on otsustanud suhete vallas edasi liikuda. Kindlasti on võimalikud erandid, ent valdavalt on seegi segment siiski pidanud läbi elama pettumuse vastassoo suhtes ja valu pole neilegi võõras.

      Valu, millest me räägime, on psühholoogiline valu, mis tuleb partnerite emotsionaalse sideme purunemisest. See võib olla piinavam ja kurnavam kui mistahes füüsiline valu.

      Nii või naa, minevikuvalu – surm, lahkuminek või lapse teise bioloogilise vanema eluline olematus – kuulub alati kärgpere juurde. Iseasi on see, kas valu on juba möödas ning haavad kinni kasvanud või minnakse uude suhtesse veel lahtise haavaga. Viimasel juhul on kärgpere avali ükskõik kelle kibedale käele, kes haavale tahtlikult või tahtmatult soola puistab.

Millest tõuseb tüli?

      Paarisuhtes võivad probleemid, mis viivad lahkuminekuni, tekkida millest iganes.

      Olmest – millises korras peaks olema tuba või kapp, kelle vastutada on söögitegemine, koristamine, poeskäimine, prügi väljaviimine.

      Rahast – kui palju ja millele võiks kulutada ning pingeist, kui rahaline ressurss on napim, kui kulutusi oleks vaja teha. Rahast oskavad probleeme tekitada ka need, kellele tundub, et partner kulutab liigselt sellele, mis tema väärtushinnangutega ei ühti (riietele, alkoholile, restoranidele, „eelmise elu” kohustustele). Tüli tõuseb, kui üks tahab säästa, teine aga elada hetkes ning kulutada. „Mis sa laristad!” riidleb üks. „Mida sa koonerdad!” nähvab teine. Jagelusi jagub, kui ühele tundub, et teine on loll ja laisk ning tema peab üksinda rabama ja raha kokku ajama.

      Ajast – kui tekivad erimeelsused, kui palju aega tahab kumbki partner veeta üksi oma tegemisi tehes, kui palju kahekesi ning kui palju kogu perega koos.

      Seksist – kui ühe partneri seksuaalsed vajadused on teise omadest oluliselt suuremad või vabameelsemad.

      Tujust – kui muudest valdkondadest tingitud halb tuju või tujutus pidevalt välja valada partneri peale.

      Lapsekasvatamisest – kui partneritel on erinev nägemus sellest, mis on lapsele hea. Aga ka reeglitest, distsiplineerimisest ja sellest, kui palju kumbki partner sellesse valdkonda oma aega ja energiat panustama peaks. Eelmisest suhtest pärit lapsed võivad samuti kujuneda tüliõunaks.

      Sõpradest ja sugulastest – kui ei suudeta omaks võtta teise lähedasi või aktsepteerida aega, mida partner soovib neile pühendada.

      Enese väljendamisest – kui ei suudeta end vastastikku selgeks rääkida; kui tajutakse, et teine mõistab patuselt tihti öeldut vääriti või ei vaevu oma partnerit üldse kuulama. Või kui enam ennast suhtes üldse ei väljendata, kui ei julgeta ennast teisele avada. Siis toimub vestlus vaid olmeteemadel á la „Millal sa tuled, mis poest tuua on vaja, mis täna söögiks on, mine eest ära, jälle sajab!”.

      Suhtlemisest – kui partneritele tundub, et nad panustavad suhtesse või ühiselusse palju, aga ei saa oma panuse eest piisavalt tunnustust, tänu, väärtustamist ja mõistmist. Samas võivad ühele partnerile tunduda teise edasiviiva ja konstruktiivse kriitikana mõeldud väljaütlemised solvangutena, rünnakuna või pideva näägutamisena. Ka sage solvumine mõjub rusuvalt, rääkimata põhjendamatust armukadedusest või liigsest kontrollivajadusest.

      Saladustest – kui partnereil on erinev nägemus sellest, kui palju nad end suhtes avavad ja millist infot oma elu ja tegemiste kohta soovivad partneriga jagada.

      Väärtushinnangutest – kui partnereil on erinev nägemus eetikast, kõlbelisest käitumisest, lubadustest kinnipidamisest või tõe rääkimisest. Siia alla kuulub ka arusaam, mille üle nalja viskamine on lubatud ja mille üle mitte. Kui üks partner hälbib teise jaoks „õigest” käitumisest, tunneb teine sageli lisaks vihale ka häbi. Emotsionaalset sidet ei hävita miski kiiremini kui häbi. Me tahame kõik olla uhked oma partneri üle, oma partneri häbenemine mõjub emotsionaalsel tasandil kui mürk.

      Lähedusest – kui üks partneritest soovib suuremat kontakti, omavahelist rääkimist ja koosolemist kui teine. Nii võib suurema lähedusvajadusega inimene tunda, et tema vajadused ja ta ise pole partnerile nii tähtis, kui ta olla sooviks. Ja väiksema lähedusvajadusega inimene tunneb, et partner muutub oma koosolemisevajaduses ahistavalt klammerduvaks.

      Suhte eest põgenemise moodustest – kui üks partner tunneb teise arust liigset mõnu alkoholist, internetist, sõpradest, pidutsemisest, aga ka tööst, spordist või lastega tegelemisest. Kõik need tegevused on ju iseenesest toredad, aga kui seda teha liiga palju, võib teine tajuda seda kui soovi olla mujal kui temaga lähedases kontaktis.

      Enda tähtsuse või tähtsusetuse tunnetamisest – kui üks partneritest tunneb, et tema mõtted, vajadused, soovid, elunägemus pole teise jaoks üldse olulised. Või on ühel partneril palju rohkem õigusi ning tal on veendumus, et tal on tänu rohketele õigustele alati ka kõigis vaidlusküsimustes õigus. Ehk siis üks partner tunneb, et on alati Jupiteri seisuses ning teine polegi rohkem väärt kui olla igaveses Härja rollis.

      Tööl käimisest – kui ühele partnereist tundub, et teine veedab seal põhjendamatult palju aega või saab oma tööpanuse eest liiga vähest kompensatsiooni.

      Huvidest – kui partneritel on erinev nägemus, kuidas sisustada vaba aega või kui on keeruline aktsepteerida partneri huvisid, mis endale arusaamatud tunduvad. Näiteks kui üks on seltskondlik ning tahaks käia kõiksugu üritustel, teine on aga kodulemb ning läheks pigem üksi metsa või kalale. Või kui üks usub esoteerikasse ja kõrgematesse jõududesse, teine aga arvab, et see on pime enesepettus ja soolapuhumine. Või kui üks tahab lõõgastuda dringi või õllega teleka ees, teine peab seda aga tervistkahjustavaks ajaraiskamiseks; kui üks tahab käia teatris, teisele on see aga mõttetu intellektuaalne targutamine; kui üks tahab mängida golfi, teisele tundub see aga tühipalja kepi vibutamisena ja poosetamisena.

      Tulevikunägemusest – kui partnerid tahavad elult erinevaid asju, kui nende unistused ei klapi. Näiteks kui üks soovib last, teine mitte. Kui üks tahab maale kolida, teine unistab linnaelust. Kui üks unistab ühisest ümbermaailmareisist, teine ei salli rändamist silmaotsaski.

      Paljud tülid võrsuvad perfektsionismi viljakalt pinnalt. Kui mitte miski, mida partner (või elu) teeb ja toob, pole piisavalt hea ega õige, võib ühel heal päeval vallanduda partneri huulilt õigustatud küsimus: „Mida ma peaksin tegema, kuidas olema, et sa rahul oleksid?” Kui üks partner, aga kehvemal juhul ka mõlemad, märkavad pidevalt vaid seda, mis on puudu ega oska rõõmustada ja tänulik olla selle üle, mis olemas on, saab tüli kiskuda igast asjast ja igal hetkel.

      Tüli võib tekitada ka partneri hügieen, naer, välimus, matsutamine või pelgalt see, kuidas too hingab või ohkab, rääkimata erimeelsustest, kas partneril võivad olla vastassoost sõbrad, kas ekspartneriga võib lõunal käia või et kuhu võib poetada musta pesu. Mõnikord mäletatakse minevikku erinevat moodi ja dispuut, kumma mälu on õige, võib külvata tüli.

      Parimateski peredes tülitsetakse. Eriarvamused, olgu siis kardinaalsed või marginaalsed, tuleb ju kuidagi ära lahendada; kui rahumeelsel teel kokkuleppeni ei jõua, saab ka häälekamalt. Ent ega tülid ise veel inimesi lahku vii. On palju paare, kes kirglikult tülitsevad, ent tüli lõppedes kenasti lepivad. Ameerika psühholoogiadoktor John Gottman3 väidab näiteks, et kui paarilised iga ühe kriitilise remargi kohta suudavad edastada ka viis toetavat ja positiivset kommentaari, ei ohusta kriitika suhet. Aga muidugi, mida suurem on positiivsete remarkide arv võrreldes

3

John Gottman. „Why Marriages Succeed or Fail“