Raamat lastest. Osho. Noorte sisemise vabaduse ja intelligentsuse arendamine. Osho

Pierino tuleb koolist koju, nägu naerul.

      „Noh, kullake, sa paistad olevat väga rõõmus. Niisiis, sulle meeldib koolis käia?”

      „Ära ole rumal, ema,” vastab poiss. „Pole mõtet koolis käimist ja kojutulekut segi ajada!”

      Kõndides aeglaselt kooli poole, palub väike poiss: „Armas Jumal, ära lase mul kooli hiljaks jääda. Ma palun sind, Jumal, lase mul õigeks ajaks kooli jõuda…”

      Sel hetkel libiseb ta banaanikoorel ja veereb mööda teed mitu meetrit edasi. Ta tõuseb püsti ja vaatab pahaselt taevasse, öeldes: „Hästi, hästi, Jumal, pole vaja tõugata!”

      Noor õpetaja kirjutas tahvlile: „Mull ei olnud suvel tore.” Seejärel küsis ta lastelt: „Mis selles lauses valesti on ja kuidas see ära parandada?”

      Väike Ernie hüüab tagantreast: „Võta endale poiss-sõber.”

      Isa jutustas pärast õhtusööki poegadele lugusid. „Mu vanavanaisa võitles sõjas diktaator Rosase vastu, mu onu võitles sõjas keisri vastu, mu vanaisa võitles Hispaania kodusõjas vabariiklaste vastu ja mu isa võitles maailmasõjas sakslaste vastu.”

      Selle peale sõnas kõige noorem poeg: „Mis sellel perekonnal viga on? Nad ei saa kellegagi läbi!”

      SÜÜTUS

      Väikesed lapsed on süütud, aga nad pole seda omandanud, see on neil loomupärane. Nad on tegelikult võhiklikud, aga nende võhiklus on parem kui niinimetatud haridus, sest õppinud inimene lihtsalt peidab oma võhiklust sõnade, teooriate, ideoloogiate, filosoofiate, dogmade, kreedode taha. Ta püüab oma võhiklust peita, aga kratsi natuke pinda, ja tal pole seespool mitte midagi peale pimeduse, mitte midagi peale võhikluse.

      Laps on palju paremas olukorras kui õppinud inimene, sest ta näeb. Ehkki lapsed on võhiklikud, on nad ka spontaansed, ning vaatamata oma võhiklusele näevad nad asju läbi.

      Väike poiss luksub tükk aega ja hüüab siis: „Emme, ma köhin tagurpidi!”

      Ema, kes oli suur lobiseja, viis väikese poisi psühhiaatri juurde. Psühhiaater küsitles last ja oli üllatunud, et poiss ei pööra ta küsimustele üldse tähelepanu.

      „Kas sul on kuulmisega probleeme?” küsis ta poisilt.

      „Ei,” vastas too. „Mul on probleeme kuulamisega.”

      Läbinägelik, kas pole? Kuulmine ja kuulamine on väga erinevad. Laps ütles: „Mul pole kuulmisega raskusi, aga ma olen kuulamisest väsinud. Ma pean kuulama – mu lobisejast ema on siinsamas – ma kuulen, aga mul on probleeme kuulamisega. Ma ei suuda tähele panna.” Lobisejast ema oli hävitanud lapses midagi hinnalist: tema tähelepanelikkuse. Lapsel oli tohutult igav.

      Teise klassi õpetaja saatis lapsed tahvli juurde aritmeetikaülesandeid lahendama. Üks väike poiss ütles: „Siin pole kriitisi.”

      „See pole õige,” ütles õpetaja. „Õige on öelda: „Siin pole kriite.” Saad aru?”

      „Ei saa,” ütles poiss. „Mis nende kriitidega siis juhtus?”

      Kirikuõpetaja tütar jõudis tantsupeolt koju kell kolm öösel.

      Kirikuõpetaja ja ta naine olid tüdrukut oodanud ning kui ta sisse astus, ütles isa rangelt: „Tere hommikust, saatana tütar.”

      Tütar vastas kenasti nagu hea laps ikka: „Tere hommikust, isa.”

      Õpetaja püüdis õpetada lahutamist. „Hugh,” ütles ta, „kui su isa teeniks nädalas 180 dollarit ja peaks kulutama kindlustusele 6, sotsiaalmaksudele 10,80 ja 24 dollarit teistele maksudele ja andma siis emale poole rahast, mis siis talle jääks?”

      „Südamerabandus!” vastas poiss.

      Pärast õhtusööki vaatas isa koos 9-aastase pojaga elutoas telerit. Ema ja tütar olid köögis ning pesid nõusid. Äkki kuulsid isa ja poeg, kuidas midagi köögis katki läks. Nad ootasid mõne hetke, aga ei kuulnud enam midagi.

      „See oli ema, kes nõusid lõhkus,” ütles poiss.

      „Kust sa tead?” küsis isa.

      „Sellepärast,” vastas poeg, „et ta ei ütle midagi!”

      Köögist kostis klaasi või portselani purunemise klirin.

      „Willy,” hüüdis ema elutoast. „Mida sa seal köögis teed?”

      „Midagi,” ütles Willie. „Juba tehtud!”

      New Englandis töötav müügimees viidi üle Californiasse. Mitu nädalat oli kolimisest kodus juttu olnud.

      Päev enne kolimist ütles ta 5-aastane tütar palvet lugedes: „Ja nüüd, Jumal, peame igaveseks hüvasti jätma, sest homme me kolime Californiasse!”

       • Kuidas teil õnnestus lapsena oma süütust ja selget pilku alles hoida ning mitte lasta end täiskasvanutel hirmutada? Kust te võtsite sellise julguse?

      Süütus ongi nii julgus kui selge pilk. Kui oled süütu, pole vaja olla julge. Samuti pole vaja ka selget pilku, sest mitte miski pole puhtam ja selgem kui süütus. Niisiis on küsimus selles, kuidas kaitsta oma süütust. Süütus pole midagi sellist, mida võiks omandada. See pole midagi sellist, mida võiks õppida. See pole midagi sellist nagu maalimis-, muusika-, luule- või voolimisanne. See pole midagi nende sarnast. See on rohkem nagu hingamine, midagi sellist, millega sa oled sündinud. Süütus on igaühe loomuses.

      Keegi pole sündinud kuidagi teisiti kui süütuna. Me ei saagi teistsugusena sündida. Sünd tähendab, et sisened maailma tabula rasa’na, mitte midagi pole sinu peale kirjutatud. Sul on vaid tulevik, mitte minevik. See on süütuse tähendus. Niisiis, püüa kõigepealt süütuse tähendusest aru saada.

      Esiteks: pole minevikku, on vaid tulevik. Sa tuled maailma süütu vaatlejana. Kõik tulevad ühtemoodi, ühesuguse teadvusega.

      Küsimus on selles, kuidas ma sain hakkama nii, et ei lasknud kellelgi oma süütust, puhtust ära rikkuda; kust ma selle julguse sain? Kuidas ma suutsin hakkama saada, ilma et täiskasvanud ja nende maailm oleks mind naeruvääristanud? Ega mina ei saanudki millegagi hakkama, niisiis pole küsimust, kuidas ma sain – see lihtsalt juhtus, niisiis pole see minu teene. Võib-olla oleks see igaühega nii, aga sind hakkavad huvitama teised asjad. Hakkad täiskasvanute maailmaga kauplema. Neil on sulle palju asju anda; sul on ainult üks asi anda, ja see on su terviklikkus, eneseaustus. Sul pole palju, ainult see üks asi, mida võib nimetada mitut moodi: süütus, intelligentsus, ehedus. Sul on ainult see üks asi.

      Ja laps on loomu poolest väga huvitatud kõigest, mida ta ümberringi näeb. Ta tahab pidevalt küll seda, küll teist – see kuulub inimloomusesse. Kui vaatad väikest last, isegi vastsündinut, siis näed, et ta on juba hakanud midagi tahtma; ta käed püüavad midagi leida. Ta on oma teekonda alustanud.

      Sellel teekonnal ta kaotab enda, sest sa ei saa selles maailmas midagi, kui sa selle eest ei maksa. Ja see vaene laps ei saa aru, et see, mille ta ära annab, on nii väärtuslik, et kui kogu maailm oleks ühel pool ja ta terviklikkus teisel pool, siis ta terviklikkus kaaluks rohkem, oleks väärtuslikum. Laps ei tea seda, kuna ta on laps. Selles ongi probleem – sest see, mis tal on, lihtsalt on, ja ta võtab seda endastmõistetavalt.

      Sa küsid minult, kuidas mul õnnestus mitte kaotada oma süütust ja selget pilku. Ma pole mitte midagi teinud, lihtsalt, alguses… Ma olin üksik laps, sest mind kasvatasid mu emapoolne vanaisa ja vanaema, ma polnud koos ema ja isaga. Need kaks inimest olid üksi ja tahtsid last, kes oleks nende viimaste päevade rõõmuks. Niisiis mu isa ja ema nõustusid: ma olin nende vanim laps, esmasündinu, ja nad saatsid mu vanaisa ja vanaema juurde elama.

      Ma ei mäleta varasest lapsepõlvest, et oleksime suhelnud mu isa suguvõsaga. Ma elasin koos kahe vana mehega – vanaisa ja ta vana teenijaga, kes oli väga tore mees – ja oma vana vanaemaga… kolme inimesega. Ja lõhe meie vahel oli nii suur, et olin täiesti üksi. Nad polnud mulle kaaslased, ei saanudki olla. Nad püüdsid